Otta - Rondane rahvuspark: Rondvassbu
Trip Start
Jun 22, 2003
1
9
18
Trip End
Jul 06, 2003
Rondvassbu, Norway
Friday, June 27, 2003
Mõtlesime, et kui Ottast ei saagi autoga edasi, siis on Rondane rahvuspargi piir veel piisavalt lähedal, et jalgsi minna (vast u 15-17 km). Ja hakkasime vantsima. Kui me suurelt teelt ära paremale mägedesse väikesele teele keerasime, oli selge, et autosõidust pole nüüd lähemal paaril päeval juttugi - plaanisime rahvusparki pühapäeva õhtuni jääda, matkama - rahvuspargis autod sõita ei tohi. Ja kuigi rahvuspargi piirini oli enam kui 10 km, olime me nii väikese tee valinud, et autosid seal lihtsalt peaaegu ei sõitnudki...
Veel samal päeval kõndisime ka rahvuspargis eneses mõned kilomeetrikesed. Aga tegelikult mägedes maad kilomeetrites ei mõõdeta, mõõdetakse tundides. Sest kõik sõltub, kas liikuda üles- või allamäge, järsku või lauget mäge mööda. Suure või väikese seljakotiga...
Ottast rahvuspargi piirile oli teine pool teest praktiliselt kogu aeg mäkke, ei saanudki muud, kui puhata ja vett kaanida... Ja jalgrattaga ma Norras küll sõita ei tahaks - õudukas... Kuidas T. Norra teid kirjeldaski: "Left and right, up and down..." :h
Tegelikult oli seal kogu aeg hästi-hästi ilus. Mägedes oli küll tuulisem ja seega ka jahedam, a kõndides sai alati sooja, ning loomulikult olime me ju just külmade ja vihmaste ilmadega arvestanud - leidsime eest aga hoopis päikese :)
Meil oli ka selle rahvuspargi kohta käiv kaart olemas, ja nuta või naera - meil läks kaardile märgitud tundidest alati kauem aega selle vahemaa läbimiseks... Käivad seal tõesti ainult mingid raskelt terved ja heas vormis inimesed?
Rahvuspargi piiril oli parkla, kuhu sai auto jätta, ning suur, kaugele paistev silt "NO CAMPING". Aga just telkima ja matkama kavatsesime me sinna paariks päevaks jääda... Mõtlesime, mida teha, sest teadupoolest olid rahvuspargis ka mingid hotelli-taolised asjad, mille territooriumile sai raske raha eest telgi püsti panna (vist 50 NOKi nägu, see on siis ligemale 200 EEKi kaks inimest)...
Kui Rondvassbu hotelli majakesed paistma hakkasid, otsustasime veidi tagasi minna, ja telgi sellise koha peale siiski püsti panna, kust me kätte ei paista - meie õnnetuseks on meil sinine telk. Julguse võtsime kätte, kui panime tähele - ja selleks, et tähele panna, tuli binoklit kasutada - et keegid allpool Ula jõe ääres oma väga silmapaistmatut ja raskesti märgatavat rohelist telki püsti panid. Sel ööl magasime süda rinnus värisemas...
