Franz Joseph-liustikud ja muinasjutumetsad

Trip Start May 07, 2012
1
73
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow

Flag of New Zealand  , South Island,
Saturday, December 22, 2012

Peale Christchurchis nähtut on selge, et inimesed võivad end ju kõikvõimsateks pidada, aga tegelikkuses on kogu võim ikkagi looduse käes. See tunne saatis meid kuni Uus-Meremaa reisi lõpuni. Teekond Christchurchist Franz Josephi liustikuni läheb läbi pika mäeaheliku, mida nimetatakse „Arthur´s Pass“. Nende suurte mägede vahel keerlevatel kitsastel mägiteedel liikudes tunned end ühe väga pisikese putukana, kes on end kõikvõimsa looduse haardesse usaldanud. Sealt ei saa lihtsalt emotsioonitult läbi sõita, sest need massiivsed mäed justkui nõuaksid tähelepanu ja austamist. Hele- ja tumerohelised, pruunid, roosad, valged, lillad, kollased, ja punased puud, lilled ja mäed vaheldusid me silme ees. See värvikirevus ja need keerlevad teed panid pea ringi käima ning tekitasid joovastuse.

Kui meil kõhud tühjaks läksid, siis tegime väikese peatuse, et järve ääres piknikku pidada. Seal oli nii tugev tuul, et tekitas järve päris korralikud lained ning oleks meie võileivad peaaegu käest lennutanud. Meile pakkus meelelahutust üks väike linnuke, kes oli pisike nagu mardikas, kuid vaatamata tugevale tuulele üritas vapralt puuoksal istuda. Vaesekene üritas kõigest väest oksast kinni hoida, aga kui ära väsis, siis proovis järgmisele oksale lennata. Oma kerge kaalu tõttu polnud tal oma keha üle eriti kontrolli ja tuul hakkas temaga  sulgpalli mängima. Linnuke tuli otsesuunas mu näo poole, kuid paar sentimeetrit enne kokkupuudet mu ninaga otsustas tuul suunda muuta. Linnuke siutsus haledalt ja üritas ikka järjekindlalt vastutuult lennata.

Peale kaheksat tundi looduse imetlemist jõudsime siis lõpuks Franz Josephi liustiku külje all olevasse külakesse. See on jälle selline turistiküla, kus vaid hostelid-hotellid, restoranid ja helikopteri lende ja liustiku matku pakkuvad reisibürood.

Nii liustiku kui ümberkaudse looduse imetlemiseks on loodud umbes kümmekond matkarada, millest me jõudsime läbida 5 või 6. Mõned rajad on rasked, mõned kerged ja mõned väga huvitavad, kuid teised jälle mitte. Kõige populaarsem rada on muidugi see, mis viib liustiku kõhu alla välja. Seal oli nii palju inimesi, et tekkis tunne nagu viibiks kiirteel. Rada oli väga kerge ja samas igav, sest jalutasime läbi pika jõesängi. Seega vaade oli peaaegu koguaeg sama. Kui me siis lõpuks liustiku juurde välja jõudsime, olin väga pettunud. Esiteks, me ei saanud liustikule väga lähedale minna, sest pool rada oli langevate kivide tõttu suletud. Teiseks, see liustik oli nii hall ja määrdunud välimusega. Nüüd sain aru miks seal külas nii palju helikopteri lendude pakkumisi oli, sest tasuta ei näinud sellest liustikust tõesti mitte midagi. Lonkisime siis pettunult külasse tagasi ning vaatasime liustiku eemalt, sest kaugelt vaadates nägi ta väga ilus ja võimas välja.

Tintin siis otsustas, et soovib mulle jõulukingiks helikopteri lennu pakkuda. Ta ise ei olnud lennust huvitatud ja seetõttu ma kõhklesin natuke, sest polnud kunagi varem helikopteriga sõitnud. Niisiis tundus huvitav ja hirmus ühteaegu. Lõpuks sai uudishimu võitu ja otsustasingi liustiku lähemalt uurima minna.

Kõigepealt kaaluti kõik reisijad ära ning seejärel hakkasime arglikult põllul ootava helikopteri suunas jalutama. Mind pandi piloodi kõrvale istuma, seega avanes mulle sama ilus vaade kui piloodilegi. Mul oli palju ruumi ja suur vaateväli ning kõigele lisaks jalge all ka väike aknake. Seega oli mul võimalus neid vaimustavaid vaateid nautida nii kõrvale, ette- ja allapoole vaadates. Ausalt öeldes ma seda jalge all olevat akent eriti ei vaadanud, sest nii hirmus oli! Ettepoole vaadates ei saanud ju aru kui kõrgel me oleme, aga nii kui pilgu allapoole keerasin, siis tuli kohe hirm peale.

Piloot sõitis mäetippudele nii lähedale, et vahel tekkis tunne nagu sõidaks ta mäkke sisse. Kui me lõpuks Fox Glacier liustiku kohale jõudsime, siis ma lihtsalt vaatasin ja naeratasin, sest see oli niiiiii ilus. Tipphetk oli muidugi see, kui me liustiku kõrval asuval lumeväljal maandusime. Jalutasime lumel ning nautisime seda kõikehaaravat valgust, lund ja vaikust. Huvitav oli jälgida kuidas meie jalajäljed värvi muutsid, sest lume alt kumava liustiku jää taustal muutusid valged jalajäljed helesinisteks. Kõige lõpetuseks sõitsime väga lähedalt üle Franz Josephi liustiku ning ma ei suutnud naeratamist lõpetada. Liustiku tipus paksu koheva lume sees olid liustikulõhed ehk liustiku „haavad“, mis avasid vaate uskumatult helesinisele jääle. Liustiku kohal kulgedes nägin, et see varem nähtud hall ja määrdunud jää oli tegelikult segunenud kauni helesinise jääga ning tekitas kokku ühe väga huvitava värvide segu. Kogu see vahva kogemus kestis kokku vaid 20 minutit, aga pakkus sellised emotsioone ja vaateid, et olin pärast veel pool päeva selle ilu lummuses ning ei suutnud naeratust oma näolt kustutada. Nii et kui hommikul olin liustikus pettunud, siis õhtuks olin temast täiesti vaimustuses.

Liustik polnud aga ainus, kes mind naeratama pani. Järjekordsel matkarajal jalutades sattusime tõeliselt ürgsesse metsa, kus kõik pehme rohelise samblaga kaetud puud olid risti-rästi üle raja kaardunud. Hämardudes tekkisid koopalaadsetesse urgudesse pisikeste säravate täpikeste kogumid. Hõõguvaid putukaid ehk jaanimardikaid (ingl.k. glow-worms) oli nii palju, et nad panid kogu metsa särama. See oli nagu tõeline muinasjutumets!

Need valged jõulud, liustikul liugeldes ja müstilistes metsades päkapikke mängides, jäävad ilmselt kauaks meelde.


Mõnusat fotode nautimist!
Slideshow Report as Spam

Use this image in your site

Copy and paste this html: