Christchurch – ilu ja kaos käsikäes

Trip Start May 07, 2012
1
72
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow

Flag of New Zealand  , South Island,
Friday, December 21, 2012

Paljud rääkisid meile, et Lõuna saar on Põhja saarest palju ilusam ning peaksime selle külastamiseks rohkem aega varuma. Me kohtusime Põhja saarel nii toredate inimestega ning nägime mitmeid ilusaid kohti. Seega me ei mõistnud, et kuidas saab Lõuna saar veelgi ilusam olla. Igaljuhul Pictonist Christchurchi poole teele asudes olime väga põnevil, et mis meid ees ootab.

Tee peal sattus meile ette üks suur kirsiistandus, kust saime suuri punaseid ja magusaid kirsse. Niisiis meie teekond algas väga magusalt ja lõbusas meeleolus. Silme ees vahelduv maastik tekitas kohati tunde nagu viibiksime Argentiinas, kuid siis olime juba Boliivias ning kõrbemaastikku nähes olime justkui Tansaaniasse jõudnud. Mälupiltidest tulevad esile sellised stseenid: 1) kollased ja punased põllulilled neutraalse värviga paekivist kalju taustal, mis pani need lilled veelgi rohkem särama. 2) beežikate mägede taustal hästi esile tulev kärtsuvpunaste rooside rida ääristamas üle suure põllu rivistunud viinapuid. Lihtsalt uskumatud värvid!

Peale seda hakkas tee piki ookeani kallast kulgema ning teed ääristasid kioskid, kus müüdi jõevähke (ingl.k. crayfish). Belgias müüakse sellistest vanadest vagunelamutest ehitatud kioskites friikartuleid, kuid siin hoopis selliseid hõrgutisi. Juba ära keedetud jõevähid vaatasid meid müügiletilt kurjakuulutava pilgu ning ähvardavate sõrgedega. Sellele vaatamata nägid nad väga ahvatlevad välja, kuid kuna hind ei olnud nii ahvatlev, siis võtsime vaid ühe kahe peale. Sellist luksuslikku toitu serveeriti aga väga häbiväärselt plastmasstaldrikutel. Väga raske oli plastmasskahvliga sealt sõrgade seest seda mahlakat liha välja urgitseda. Võib-olla oli see vaid meie jaoks selline luksuslik roog, aga nende jaoks ilmselt nagu kiirtoit.

Ilmselt oli meil peale lõunat tugev kalalõhn juures, sest parkimisplatsilt lahkudes maandus üks kajakas autokapotile ning vaatas mulle sügavalt silma sisse. Ilmselt mõtles strateegiat välja, et kuidas oma saagile läheneda. Hakkasin tagurdama, kuid kajakas vaatas mulle endiselt silma ning ei teinud liikuvast autost väljagi. Kui ma lõpuks gaasi andsin, siis otsustas ta ikkagi lahkuda.

Lisaks keedetud jõevähkidele ja ülbetele kajakatele oli seal mere ääres ka palju hülgeid logelemas. Nad magasid kõikvõimalikes poosides ning pilgutasid vahepeal silma, et näha, mis ümberringi toimub. Neid oli terve selle teekonna jooksul mööda lahe äärt nii paljudes erinevates kohtades, et lõpuks me viitsinud neid enam vaadatagi ja sõitsime lihtsalt mööda. Ah, jälle hülged, igav.

Meile soovitati ühte matkarada, mis viis koseni, kus hülgebeebid täitsa üksi elavad seni kuni nad piisavalt suured on, et merre minna. See on nende endi kaitseks, sest meres ujudes võivad nad haide vahepalaks sattuda. Nii et see on nagu hülgebeebide lasteaed – hülged toovad oma beebid sinna kose juurde, seni kuni nad ise meres toitu otsivad. Kahjuks olime hiljaks jäänud, sest nüüdseks olid kõik hülgebeebid juba meres ning me ei näinudki neid seal kose juures mängimas.

Lõpuks tegime veel Kaikoura ümbruskonna lahtele tiiru peale ning kihutasime siis Christchurchi poole, sest olime juba 7 tundi teel olnud ja tahtsime lõpuks kohale jõuda.

Christchurchis ringi sõites vahtisime suu ammuli ning olime parajas šokis. Teadsime, et seal toimus 2010. aastal maavärin, kuid 2 aastat hiljem poleks osanud sellist vaatepilti küll oodata. Linna süda oli nagu tõeline kummituslinn, mida tavaliselt näidatakse mõne action, ulme- või sõjafilmi lõpustseenis. Seda hävinenud kesklinna osa kutsutakse „Red Zone“, mis on linnakaardile joonistatud nagu suur punane süda. Turismiinfo töötaja üritas positiivsust säilitada ja lisas, et see ala väheneb koguaeg.

Paljud majad olid kas varemetes või oli majast vaid suur kivihunnik järgi. Need majad, mis endiselt püsti seisid, kuid olid elamiseks liiga ohtlikud, lammutati lihtsalt maha. Mitmes kohas võis näha koppasid, mis „hammustasid“ majadelt seinu maha. Inimesed seisid tänaval pea norus ja vaatasid kuidas kopp lammutustööd teeb. Selles koppade töös ja inimeste silmades oli nii palju kurbust, et see tekitas matuse meeleolu, mis hõljus üle kogu linna.

Paljud tänavad on suletud, sest terve tänav on majade rusudega täidetud ning seetõttu täiesti läbimatu. Niisiis kogu kesklinn oli koppasid ja ehitusmehi täis. Nägime linnas suuri reklaame „Do you want a REAL job? Help us rebuild Christchurch.“, mis kutsusid ehitajaid tööle. Nad siblisid igal pool ringi ja neid oli nii palju, et nende oranžide vestikeste vaatamine võttis silme eest virvendama. Vähemalt tõid nad selle halluse keskele natuke rõõmsamaid värve.

Kogu sellele hallile tolmule ja kurbusele, oli suureks kontrastiks Hagley Park, mis oli täidetud rõõmsavärviliste lillede, purskkaevu ja puhta õhuga. Sealses roosiaias jalutades ning roose nuusutades ununes varem nähtud maailmalõpustseen täielikult. Selline suur lilleaed, mis säras päikesevalguses ning lõhnas nii meeldivalt, oli väga suureks kontrastiks linnas nähtule. Loodus ravib oma haavad palju kiiremini kui kivimürakatega täidetud linn. Ilmselt see park oligi nii kauniks tehtud, et inimestele hingepalsamit pakkuda. Kui neil kaose vaatamisest raske hakkab, siis saavad nad parki ilu vaatama tulla ning kopsud värsket õhku täis tõmmata.

Väga paljud majutusasutused, söögikohad, baarid ja poed on siiani suletud või siis kuskile kesklinnast väljapoole kolitud. Nii et turistidel on siin raske, sest isegi avatud kohviku leidmiseks on kohalike abi vaja. Mu kolleegi sõbranna Helen ja tema mees Nick kutsusid meid ühte väga armsasse restorani lõunale. Kuna valikuvõimalus on nii väike, siis oli see restoran puupüsti täis. Toit oli aga äärmiselt maitsev ning ettekandja väga sõbralik. Ta uuris huviga kust me pärit oleme ning hakkas meile siis soovitusi jagama milliseid linnaosasid külastada. Helen ja Nick aga rääkisid meile kuidas nad maavärina üle elasid ning kuidas Christchurchi elu peale seda välja nägi.

Helen ja Nick olid väga sõbralikud ning kutsusid meid õhtuks endale külla. Neil on hästi armas kodu, kus Eesti temaatika on dekoratsioonide kaudu Uus-Meremaa temaatikasse sisse tikitud. Helen oli meile nii maitsva õhtusöögi valmistanud. Kõik nägi nii ilus ja isuäratav välja ning maitses veelgi paremini. Järsku teatas Nick rõõmsal ilmel, et oli poest Eesti siidrit leidnud. Me ei suutnud uskuda seni, kuni ta „Kiss“ siidrid kotist välja võttis. Limpsisin siidrit ja krõmpsutasin ehtsaid Eesti piparkooke, mille jõuluvana oli Helenile Eestist saatnud. Jõulutunne hakkas tasahaaval hinge pugema.

Helen oli lausa nii lahke, et pesi meie pesu ära. Meil oli selle üle nii hea meel, sest eelmises woofingu majapidamises pesti riideid pähklitega. Ma saan küll aru, et loodust peab hoidma, aga kui peale riiete pesemist nad ei tundu üldse puhtamatena, siis on tegu lihtsalt vee raiskamisega. Nii mõnus oli järgmisel päeval puhtusest säravad riided selga panna. Te kindlasti ei kujuta ette, et kuidas saab sellisest nii iseenesestmõistetavast asjast nii suurt mõnu tunda. Vahest ma olen dušši all käies lihtsalt naeratanud, sest see on nii mõnus! Dušš, vetsupott, puhas pesu ja Internet tundusid mulle kodus viibides nii tühiste ja iseenesestmõistetavatena. Selles suures maailmas ringi reisides olen aru saanud, et paljudes kohtades on need täielikuks luksuseks.

Kahjuks jäi meie Christchurchi visiit väga lühikeseks, sest ajanappus hakkas meid tagant sundima. See-eest saime sealt aga suurtes kogustes nii šokeerivaid kui ka äärmiselt positiivseid emotsioone.

Vaadake fotosid ka!
Slideshow Report as Spam

Use this image in your site

Copy and paste this html: