Tuuline Wellington

Trip Start May 07, 2012
1
69
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow
Where I stayed
Parklands Marina Holiday Park

Flag of New Zealand  , North Island,
Sunday, December 16, 2012

Meile räägiti Wellingtoni hüüdnimest „Windy Wellington“, aga selle õigele tähendusele saime pihta alles siis kui autoukse avasime. Või äkki oleks õigem öelda – kui üritasime autoust avada. Ilm on siin tujukas nagu teismeline neiu – mõni päev asjad lendavad, aga mõni päev on rahulik ja päikesepaisteline. Siin peab lihtsalt kõigeks valmis olema.

Näiteks, et keset autoteed koperdavad pardid. Me tulime kurvi tagant üpris suurel kiirusel ning pidime järsult pidurdama, et pardipere üle tee lasta. Hiljem me muidugi märkasime ka hoiatavaid liiklusmärke. Külateedel jalutavate lambakarjadega oleme juba harjunud, aga linnatänavatel patseerivate partidega tuleb veel harjuda.

Ühel pärastlõunal otsustasime Wellingtoni ümbruses asuvate lahtedega tutvuda. Wellingtoni sadamast hakkab tee mööda mere äärt sinka-vonka minema ning sellel teel püsides saab ma-ei-jõudnud-kokku-lugeda kui mitmele lahele ringi peale teha. Nii kui esimese lahe kurvid selja taha jäävad, ununeb ka ühtlasi asjaolu, et viibime Uus-Meremaa pealinnas. Sealne loodus on lihtsalt nii metsik ja puhas, et kohati ei suuda oma silmi uskuda.

Lahtede imetlemine jätkus Jenny majas (couchsurfing) õhtu- ja hommikusööki nautides, sest tema elutoa aknast avanes kaunis vaade. Jenny ja ta tütar Dakota olid väga sõbralikud ja jutukad. Nende koer Jed oli ringituuseldav rõõmupall, kes teretades kenasti käppa andis. Peale linna avastamist nende juurde naastes teatati meile, et päkapikud olid meile kuuse alla kingituse poetanud. Meie selle aasta esimeseks jõulukingiks oli ühe Uus-Meremaa kunstniku loominguga kaunistatud kalender. Kahjuks meil pole hetkel seina, kuhu seda riputada...


Toiduelamused

Michel ja Odile viisid meid väga intrigeeriva nimega kohvikusse „Burger Fuel“. Menüüs oli uhkelt esile toodud, et nende burgerid on „100% pure NZ grass fed beef“ ehk siis end Uus-Meremaa rohust oimetuks söönud lehmadest valmistatud. Selle lause peale tulid mul silme ette kõik need lokkava rohelusega täidetud mäekülgedel kahe suupoolega rohtu mugivad lehmad. Ühest lausest piisas, et mu kujutlusvõime tööle panna ning mu ostuotsust mõjutada. Liha oli tõeliselt mahlakas ning burger lausa nii suur, et selle jaoks anti spetsiaalne paberalus, millega oli burgerit mugav käes hoida. Muidu ta oleks lihtsalt laiali lagunenud.

Järgmise toiduelamuse saime järjekordselt intrigeeriva nimega kohvikus „Chocolate fish“. Mind hakkas see nimi huvitama ning tahtsin kohvikusse sisse astuda. Tintin aga arvas, et šokolaad ja kala ei sobi omavahel kokku ning ei tahtnud siseneda. Ma siis veensin teda menüüd uurima minema ning tema rõõmuks ei leidunud selles mitte ühtegi šokolaadikala. Saime hoopis maitsvat värsket kala ning magustoiduks kalakujulise piparkoogi.

Huvitavad muuseumid

Käisime Wellingtoni sadamas asuvas hiiglasuures muuseumis „Te Papa“, kus tutvustatakse nii Uus-Meremaa floorat ja faunat kui ka vulkaanide ja maavärinate tekkepõhjusi ning katastroofilisi tagajärgi. Sinna oli ehitatud üks väike maja, mis oli seestpoolt sisustatud nagu elutuba. Sealses elutoas viibides vaatasime televiisorist filmi reaalselt toimunud maavärina tagajärgedest. Ühel hetkel näidati kuidas majas hakkasid kõik asjad kukkuma, inimesed karjusid ning meie maja hakkas värisema nagu oleks tegu päris maavärinaga. See oli ikka väga hirmus!

Uus-Meremaal asub suur osa kõige aktiivsematest Tulerõnga (ingl.k. Ring of Fire) piirkonda kuuluvatest vulkaanidest. Nii et siin on vulkaanipursked ja maavärinad ilmselt sagedased külalised. Võib-olla sellepärast ongi uusmeremaalastel selline vaba ja lihtne ellusuhtumine, sest nad teavad, et võivad iga hetk kõik kaotada. Inimesed peaksid justkui lõivu maksma selle eest, et neile on antud võimalus sellisel ilusal maal elada. Nii et selle maa ilu on kaotusvaluga väga tihedalt seotud.

Pärast reaalse eluga tutvumist suundusime aga fantaasia maailma. Külastasime muuseumi „Weta Cave“, kus eksponeeritakse mõningaid „Weta Studio“ poolt loodud filmi rekvisiite. Lisaks nägime ka lühifilmi rekvisiitide ja eriefektide loomisprotsessi kohta. Nende toodangut on muuhulgas kasutatud filmides „The Hobbit“, „The Lord of the Rings“, „King Kong“ ja „The Adventures of Tintin“. Ma pole fantaasia filmide fänn ning pole nende kogukast filmide loomingust peaaegu mitte ühtegi filmi näinud. Nii et mina käisin seal üpris emotsioonitult ringi, aga Tintin oli elevil nagu mänguasjade poodi sattunud laps.

Wellingtoni külastuse lõpetuseks saime veel korraliku saunakogemuse. Praami oodates istusime 2 tundi päikese käes kuumaks köetud autos ning ootasime tuult, aga just sel päeval ta Wellingtoni ei külastanud. Autos sulades ei suutnud me uskuda, et tegemist on 12.detsembriga.

Praamisõit Põhja saarelt Lõuna saarele kestis umbes 3 tundi. Wellingtonist lahkudes nautisime vaateid ümbruskaudsetele lahtedele, sellele järgnes üpris igav tasane merel sõit ning viimane tunnike fjördide vahel kruiisides.

Pictonis me lihtsalt puhkasime, sest 7 kuud pidevat ringisebimist on meid nüüdseks ära väsitanud. Nii et Pictoni vaatamisväärsustest nägin vaid „Edwin Fox“ laeva, mis on üheksas vanim laev maailmas ning ühtlasi ka maailma vanim kaubalaev. Praegu näeb ta välja nagu kõdunenud puukoorem, kuid oma hiilgeajal tegi maailmale 34 tiiru peale ning vedas nii sõjaväelasi, töölisi, vange, immigrante kui ka külmutatud liha. Esimesed eurooplased saabusid Uus-Meremaale just selle laeva pardal.

Pictoni lähedal Blenheimis toimus meil aga üks väga huvitav kohtumine. Nägin klassikaaslast Pirjot, kellega me pole 12 aastat kohtunud ning nüüd siis kohtusime teisel pool maakera. Pirjo kutsus meid oma sõbra Marci juurde, kus viibisid ka Marci ema ja sõber Ollie. Veetsime ühe väga toreda õhtu koos värvikate tegelastega ühes huvitavas Uus-Meremaa kodus. Kahjuks ma ei saanudki eriti Pirjoga rääkida, sest nii kui keegi peale sattus, et me eesti keelt räägime, siis said nad kurjaks. Kui me omavahel inglise keeles rääkisime ja neid meie jututeemad ei huvitanud, siis nad ei pööranud meile tähelepanu. Nii kui eesti keelele ümberlülitusime, oli kohe tähelepanu meile suunatud.

Kui Marci ema (hüüdnimega granny) oli Tintinile Uus-Meremaa ajaloost rääkimise lõpetanud, siis läks jutt toidule ning Tintin rääkis neile maitsvatest Belgia friikartulitest. Selle peale saadeti ta kööki, anti karp kartuleid ja fritüür ning paluti tema jutule kinnitust. Kuigi friikartulid olid väga hästi lõigatud ja õlis küpsetatud, polnud neil Belgia friikartulitega midagi pistmist. Ilmselt olid need värsked kartulid, mis olid fritüüri jaoks liiga pehmed.

Peale friikartulite stseeni tuli aga sõbral Olliel hea idee metssea jahile minna. Ta näitas meile videot kuidas ta oma koeraga jahil käies ühe metssea kätte sai. Niisiis meelitas ta terve õhtu Tintini jahile minema. Nalja sai palju, sest uusmeremaalaste huumori kohaselt käis koguaeg üks lõbus norimine ja nöökimine, kus igaüks sai oma jao kätte.

Me nüüd sõidame Christchurci poole edasi, aga teie vaadake Wellingtoni ja Pictoni fotosid.
Slideshow Report as Spam

Comments

Tuuli on

ohh see on küll lahe, et sa Pirjo ka üles leidsid nii kaugelt teiselt poolt maakera :)

tibuandtintin
tibuandtintin on

oli lahe jah üle nii pika aja Pirjoga kohtuda! Ta on täitsa oma nägu ja rõõmus ning energiline nagu ta alati olnud :)

Add Comment

Use this image in your site

Copy and paste this html: