Martinborough – käib töö ja vile koos!

Trip Start May 07, 2012
1
67
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow

Flag of New Zealand  , North Island,
Tuesday, December 11, 2012

Tee Martinborough´sse oli väga huvitav ning viis meid mööda maalilisi teid keerutades läbi Põhja saare. Nendel maalilistel teedel on vähe liiklust, sest kohalikud kasutavad oma sihtpunkti jõudmiseks kiirteid. Ma siis kasutasin võimalust vasakusuunalises liikluses käpp valgeks saada enne kui julgesin kiirteele kihutama minna. Alguses oli ikka väga imelik – kõik oli valetpidi! Otsisin turvavööd valelt poolt ning pidin endale koguaeg korrutama, et ma vasakul pool teed püsiks. Natuke harjutamist ja siis läks kõik juba libedamalt.

Kõrvalistel teedel sõites võib juhtuda, et satud silmitsi lambakarjaga ning ei saa edasi ega tagasi ja pead lihtsalt rahulikult ühe koha peal püsima. Üks farmer jalutas rahulikult oma suure lambakarjaga mööda sõiduteed. Õigemini farmer istus oma väikses traktoris ja koerad talutasid lambaid. See oli tõeliselt imetlusväärne kuidas 3 koera suutsid seda lambamassi juhtida. Vahepeal 2 lammast kasutasid juhust ja panid karjast plehku ning jooksid õnnelike nägudega meie auto suunas. Seda õnne ei jätkunud neil kauaks, sest koerad märkasid jooksikuid ning tulid neile järgi. Meie auto ümber läks suur tagaajamine lahti, aga lõpuks jäi koerte jõud peale ning lambad jooksid pea norus karja tagasi.

Kulgesime mööda teed edasi ning uudistasime teeäärsetelt siltidelt, mida head farmides ka müügiks pakutakse. Pakkumiste valik oli tõeliselt mitmekesine, sest farmides müüdi nii puu- ja juurvilju, lilli, lambanahka kui ka hobuse ja poni väljaheidet. Viimasega polnud meil midagi peale hakata, kuid ühte puuvilju pakkuvasse farmi otsustasime küll pakkumistega tutvuma minna. Saime sealt maitsvaid vaarikaid ja herneid! Jah, kõrvalised tolmused teed on ikka palju huvitavamad kui kiirteed.

Õhtuks jõudsime õnnelikult Martinborough´sse, kus kohtusime belglaste Micheli ja Odilega. Michel on Tintini vennanaise sugulane ja Odile tema tüdruksõber. Nad tulid noorte töö- ja puhkuseviisaga terveks aastaks Uus-Meremaale seiklema. Hetkel teevad nad woofingut ning enne meie saabumist korraldasid niimoodi, et saaksime koos nendega töötada ja ööbida. Woofing on kodulehekülg, kus farmide omanikud ja farmides töötamisest huvitatud isikud saavad endale profiili luua ning seeläbi abikäsi otsida või pakkuda. See on mõlemale poolele kasulik tehing, sest töö tegija saab tasuta majutuse ja 3 korda päevas süüa ning farmi omanik väiksed ajutised tööd tehtud ilma kedagi palkamata.

Niisiis veetsime esimese öö Ann ja Jamesi juures. Tegelikkuses andsid nad meile nelja peale lausa eraldi maja, kus oli 3 magamistuba, elutuba ja köök. Me polnud ammu nii luksuslikus ruumis ja nii mugavas voodis maganud. Peale hommikusööki oli aeg tegudeks ning seadsime sammud viinamarjaistanduse poole. Olime nii põnevil, sest me pole kunagi varem viinamarjaistanduses töötanud. Töö polnud üldse konti murdev, sest pidime vaid metalltraatide vahel olevad viinapuud sirgeks seadma ning puujuurtel olevad võrsed ära võtma. Alguses meil läks natuke aega enne kui õigele töömeetodile pihta saime. Kui aga asi käpas oli, siis lausa vuhisesime nende viinapuude rivide vahel. Kokku töötasime 4 tundi, kuid vahepeal kutsuti meid veel kohvile-koogile. Nii et kui lõunaaeg kätte jõudis, siis meile tundus, et just saime hoo sisse ja juba peame lõpetama. Peale lõunasööki korraldati meile veinidegustatsioon, sest nad tahtsid meile oma veine tutvustada.

Kahjuks pidime seejärel nende juurest lahkuma, sest nad üürisid meie maja nädalavahetuseks turistidele. Michel ja Odile olid juba uue koha leidnud ning saanud nõusoleku meidki kaasa võtta. Meil oli aga terve pärastlõuna vaba ning kuna kõik Martinborough ümbruses asuvad põllud on viinamarjaistandustega kaetud, siis on see parim koht veinitootjate imejoogiga tutvumiseks.

Tahtsime jalgrattad rentida, aga selle eest küsiti peaaegu sama palju kui autorendi eest. Nii et otsustasime hoopis jalutada. Tee peal kohtasime aga jalgrattureid, kelle näoilmetest võis välja lugeda, et nad olid veini degusteerimas käinud. Martinboroughs on kõik veinikeldrid üksteisest lühikese jalutuskäigu kaugusel, kuid kahjuks on nad väga lühikest aega avatud. Tegime tervele linnale ringi peale, kuid leidsime vaid 2 veinikeldrit, mis avatud olid. Ühes veinikeldris oli nii jutukas omanik, et arvasime, et me ei pääsegi sealt minema. Peale veinituuri saabus Belgiast uudis, et minust on vahepeal ristiema saanud, sest Baptiste oli lõpuks sündinud. Sellist tähelepanuväärset sündmust oli vaja tähistada ning rahulikust pärastlõunast sai tormiline õhtu.

Ineke ja Davidi juures anti meile jälle eraldi maja, mis ei olnud nii luksuslik kui eelmine, aga oli meie jaoks täiesti piisav. Nende enda maja on hiiglasuur ja väga ilus, kuid nende aed on veelgi suurem ja ilusam. Üks nende lastest elab Inglismaal, üks Hollandis, üks Austraalias ning üks Martinboroughs. Nad rääkisid pidevalt, et tahavad sealt majast ära minna, sest ilmselgelt tunnevad nad end selles suures majas üksildastena. Nad olid meie vastu nii sõbralikud ja toredad, et meile jäi mulje nagu oleksime seal pigem selleks, et nendega aega veeta kui tööd teha.

Samas kuna tegemist oli nädalavahetusega, siis võis ka see olla põhjuseks miks meile tundus, et nad ei tahtnud, et me töötaks. Vähemalt selline mulje jäi kui nad uurisid kas soovime nende tuttava veinikeldrit külastada või siis kui andsid meile tasuta kontserdipiletid või siis hakkasid meile rääkima ümbruskaudsetest ilusatest kohtadest, mida peaksime kindlasti külastama. Me muudkui vaidlesime vastu, et tahame töötada. Lõpuks lasti meil ikka töötada ja kontserdile ning tuttava veinikeldrisse me ei jõudnudki.

Kohalikku ajakirja sirvides vaatas meile ühelt lehelt vastu Davidi pilt ning saime teada, et ta on Martinborough suure surpermarketi omanik. Poe asutajaks oli tegelikult Davidi isa, kuid hiljem võttis David ohjad enda kätte. See pood on nii suur, et võtab peaaegu pool Martinborough peaväljakust enda alla. Kui me neile oma avastusest rääkisime, siis nad lisasid, et tegelikult on David ka Põhja saarel asuva „Four Square“ poekettide direktor.

Pühapäeva pärastlõunal läksime nende poolt soovitatud Palliser lahte avastama. Terve tee kulges mööda lahe äärt ning pakkus kauneid vaateid. Tipphetkeks oli see kui sattusime kaljude vahel pesitsevate hüljeste ning nende poegade juurde. Ma ei tea kas hülgepojad olid näljased või hirmul, aga nad röökisid nii õudsalt. Seda polnud üldse tore kuulata. Hülged on ikka täielikud laiskloomad, kes magavad kõikvõimalikes naljakates positsioonides ja haisevad väga kohutavalt vaatamata sellele, et nad peaaegu koguaeg vees viibivad.

Ühel varahommikul tundsin kuidas terve maja värises ning oli tunne nagu keegi loksutaks jõuliselt meie voodit. Kogu see värisemine tuli kolme lainena ning kestis kokku umbes minuti jagu. Unesegaduses ei saanud ma täpselt aru kas see on uni või tegelikkus. Teised magasid nii sügavalt, et ei pannud midagi tähele ja loomulikult nad ei uskunud mu juttu. Õnneks oli David ka maavärinat tundnud ning kinnitas mu juttu. David ja Ineke uurisid huviga, et kas see mul esimene kord. Oli jah esimene ja loodetavasti ka viimane kord, sest isegi see väike loksutamine oli hirmutav. Ma ei kujuta ette kui hirmus see päris maavärin võib olla.

Minu ja Odile tööülesanneteks sai väikese purskkaevu ja ka peenraäärsete kiviplaatide samblast puhastamine ning nende plaatide läikima hõõrumine. Õhtusööki nautides langes üks päikesevihk täpselt sellele purskkaevule. Meil Odilega tuli naeratus näole, sest nii tore oli oma töö tulemust selles kuldses valguses säramas näha. David jooksis selle peale tuppa fotoka järgi, sest tahtis meist koos purskkaevuga pilti teha.

Järgmisel päeval saadeti meid aga Anna ja Davidi juurde lillepeenart umbrohust puhastama. Ineke ja Davidi poeg Connor korraldab sealses aias oma pulmapeo ning selleks ajaks on vaja aed korda teha. See lillepeenar oli täielik džungel, aga suutsime end sealt läbi murda ja natuke korrektsema välimuse luua.

Anna oli meile väga rikkaliku lõuna valmistanud ning toidu nautimise ajal lobisesime ka tema mehe Davidi ja nende tütrega. Selgus, et David töötab filmitööstuses ning tegeleb eriefektide loomisega. Niisiis tunneb ta filmide „Hobbit“ ja „Lord of the Rings“ režissööri Peter Jacksonit. David kutsuti filmi „Hobbit“ esilinastusele, aga ta ei viitsinud minna. Tütar oli nii kuri, sest ta oleks tahtnud isa kõrval punasel vaibal särada. Seejärel ta lisas naerdes „aga ma tunnen koera, kelle järgi loodi Milou mudel filmi „The Adventures of Tintin“ jaoks“.

Peale lõunat lubati meil majas ringi vaadata, sest see maja oli olnud Martinborough asutaja Martini linnamaja. Esimene maja põles maha niimoodi, et Martin kaotas põlengu käigus oma 4 last. Seetõttu kasutati teise maja ehitamisel rohkem kivimaterjali. Toad olid hiiglaslikud, väga kõrgete lagedega ning luksusliku tapeediga kaunistatud. Kõik see kokku tekitas tunde nagu oleks mõne kuningapere lossi sattunud, sest see meenutas vägagi maja-muuseumi.

Enne lahkumist uuriti meilt veel kas soovime mullivanni ka kasutada. Olime seda küsimust pikisilmi oodanud, sest peale lillepeenras müttamist ja päikese käes kõrbemist, oli see mullivanni vaatamine pinnuks silmas. Hüppasimegi mullivanni ja ei suutnud oma õnne ära uskuda.

Selline oli meie sissevaade Martinborough rikaste ellu. Kõigil kolmel perel olid hiiglasuured majad ja aiad, kuid igas kodus oli väga erinev atmosfäär. Meie suhtes oldi aga väga sõbralikud ning koheldi meid kui kuninga kasse. Kõik 3 perenaist olid väga osavad kokad ning eelistasid oma toodangut poetoodetele. Näiteks Ineke teeb ise jogurtit ja ketšupit ning Anna sidrunisiirupit ja -likööri.

Vaadake ikka fotosid ka!
Slideshow Report as Spam

Use this image in your site

Copy and paste this html: