Rotorua – vuih, haiseb!

Trip Start May 07, 2012
1
65
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow

Flag of New Zealand  , North Island,
Thursday, December 6, 2012

Hakkasime Aucklandist Rotorua poole vurama ning teatasime Carolile ja Kentile (couchsurfing), et oleme tunni aja pärast kohal. Muudkui sõitsime ja sõitsime, kuid tunnise sõidu möödudes olime vaevu pool teed läbinud. Hakkasime siis kaarti lähemalt uurima ning selgus, et selle teekonna läbimiseks kulub 3,5 tundi...Olime ajaarvestusega ikka täitsa mööda pannud. Vot selliseid asju juhtub, kui ei kasuta GPSi, vaid „JP and S-i“ ehk siis JP on autojuht ja S on kaardilugeja.

Kuna meie rendiauto oli selle sajandi algusaastatel valmistatud, siis oli tal vaid kassetimängija. Kahjuks rendifirma meile kassette ei laenanud. Raadioga oli ka igavene jama, sest Jaapani autode raadiod töötavad vaid kuni 90 MHz-ni, kuid Uus-Meremaa raadiokanalid on häälestatud 100 MHz raadiusesse. Tundsime end väga vanamoelistena, kuid ei jäänudki muud üle kui aknad alla kerida ja linnulaulu kuulata.

Ühel hetkel oleksime peaaegu ühele suurele linnule otsa sõitnud. See oli suur kotkas, kes istus keset teed surnud linnu kõrval ja vaatas meid väga kurja pilguga. Aeglustasime sõitu, kuid kotkas jäi oma kohale ning saatis meid oma altkulmu pilguga. Ilmselt oli see tema hukkunud kaasa ning sel hetkel oli ta kõikide autojuhtide peale väga kuri.

Peale seda ilmus pilvitusse taevasse üks suur hall pilv, mis nägi UFO moodi välja. Pilv reisis meiega kaasa ning järsku läks täiesti tumesiniseks. Väga sürr! Lisaks pilvele jälitasid meid ka teeäärsed öökullidega kaunistatud sildid. Igal sildil jagas öökull õpetussõnu nagu: „wise drivers follow the rules“ (ehk siis targad autojuhid järgivad reegleid). Iga kümne kilomeetri järgi ilmus jälle öökull oma uute õpetussõnadega kohale. Sellest tekkis mul küsimus, et miks on öökull tarkuse sümboliks valitud?

Peale kõiki neid huvitavaid tähelepanekuid jõudsime lõpuks Rotoruasse. Carol ja Kent ootasid meid kannatlikult ning saabudes tõid kohe aurava toidu lauale. Lisaks õhtusöögi ja aknast avaneva vaate nautimisele kuulasime jutukesi nende huvitavatest reisiseiklustest. Me oleme nende kõrval ikka täielikud turistid, sest iga nende reis on üks tõeline seiklus. Näiteks ostsid nad Inglismaalt mobiilse kodu (ingl.k. camper van) ja reisisid sellega mööda Euroopat 6 kuud ringi, magasid kus iganes ning suutsid end 30- eurose nädala eelarvega ära toita.

Iga järgneva õhtusöögi ajal oli meid üha rohkem, sest meiega liitusid nii Caroli ja Kenti sõbrad kui ka rootslastest paarike, kes ööbis meiega samas toas. Toit läks üha maitsvamaks ning reisiseiklused aina mahlakamaks.

Caroli ja Kenti maja asub mäe otsas ning sealt avaneb kaunis vaade kogu Rotorua linnale ja järvele. Nende aknast võib ilma nina kirtsutamata näha linnapargi pulbitsevatest mudabasseinidest tõusvat auru. Loomulikult tekitas selline huvitav vaatepilt tahtmise asja lähemalt uurima minna.

Linnapargis jalutamine oli huvitav ja hirmus ühteaegu. Huvitav seetõttu, et oli naljakas ette kujutada milline tegevus me jalge all toimub. Kogu see linna all toimuv geotermiline tegevus paiskab pidevalt suure aroomipahvaka õhku. Ühesõnaga Rotorua linnas ei saa avatud autoakendega ringi sõita, sest see mädamunahais on lihtsalt hingemattev.

Hirmus aga seetõttu, et vaatasime koguaeg nina ette ja enne sammu astumist toksisime varbaotstega maapinda. Linnapargis on suured hoiatussildid, et jalutusrajalt ei tohi kõrvale astuda. Sellele vaatamata oli eelmisel nädalal üks laps mudabasseini kukkunud ning kahjuks ei suudetud teda päästa. Ma ei tea kuidas inimesed suudavad sellisel kuumal maapinnal elada, sest üks vale samm ning oled hetkega keedetud ja punane nagu vähk. Kogu Rotorua ümbruskond on geotermiliselt aktiivne piirkond, kus on ka palju kuumaveeallikaid. Kujutan ette, et lastel on raske vahet teha mis on ohtlik ja mis ohutu, sest aktiivse vulkaanilise tegevuse piirkondades võib mõne kuumaveeallika vesi olla ülekuumendatud (150–200 °C).

Kui mädamunahais liiga väljakannatamatuks muutuks, siis sõitsime linnast välja Okareka järve äärde ning nautisime seal valitsevat rahu ja vaikust ning puhast õhku. Terve järv oli igasuguseid huvitavaid linde täis ning hiirvaikselt liikudes suutsime neile päris lähedale minna ja uurisime neid suure huviga. Õnneks olime seal ainukesed inimesed ning saime linnuvaatlust täiesti rahulikult harrastada. Ühel hetkel läks aga õudne määgimine lahti ning terve suur mägi hakkas liikuma. Mõne hetke pärast muidugi mõistsime, et mitte mägi ei liikunud, vaid hoopis paarsada lammast jooksid mööda mäekülge. Seejärel märkasime ATVga kihutavat farmerit ja haukuvaid koeri, kes lambaid taga ajasid. Farmer lihtsalt istus oma ATVl ning kamandas koeri, kes kõik töö ära tegid. Paari minutiga oli terve suur lambakari mäekülgedelt aasale aetud. Mõni üritas end põõsa varju peita, aga koerad leidsid kõik ülesse ning lõpetasid selle peitusemängu. Väga huvitav oli seda vaatepilti jälgida!

Hiljem külastasime veel 1886.aastal toimunud Mount Tarawera vulkaanipurske tagajärjel laava alla mattunud küla Te Wairoa. Üks perekond ostis selle maalapi ära ning lõi sinna turistiatraktsiooni „Buried Village“.  Noor tudengipoiss, kes alles nädal tagasi tööd alustas, viis meid ekskursioonile. Kuna see oli tal esimene kord täiesti üksi ekskursiooni läbi viia, siis oli ta päris närvis – nii hääl kui ka käed värisesid. Ta rääkis väga asjalikku juttu ning suutis meie küsimustele vastata, nii et loodetavasti saab temast hea giid.

Nägime kivistunud laava alt osaliselt välja kaevatud küla ning traditsioonilisi maoori majasid. Muideks maoori majad olid ainukesed, millel katus püsima jäi, sest laava voolas nendelt viilkatustelt lihtsalt maha. Euroopa stiilis ehitatud majadel kukkusid aga katused sisse. See küla oli 19.sajandil väga rikas ja ülemaailmselt kuulus, sest oli lähtepunktiks kaheksandaks maailmaimeks nimetatud Valgete ja Roosade terrasside juurde. See oli lubjakivist moodustunud hiiglaslik „tribüün“, mis oli tekkinud kahest geisrist väljavoolanud vee jääkainetest. Kahjuks peale vulkaanipurset need terrassid hävisid täielikult ning neid ei suudetud enam taastada. Kõndisime radadel, mis nende kuulsate terrassideni viisid ning ma üritasin ette kujutada kuidas daamid seal oma kontsakingade ja suurte puhvis kleitidega ringi koperdasid. Päris vaprad!

Teel Tauposse läksime Caroli ja Kenti poolt soovitatud kuumaveeallikasse „Butcher's pool“. See asub ühe väikse tolmuse tee ääres keset põldu ning meil läks tükk aega, et see õige teeots ülesse leida. Teejuhis oli stiilis „keerake paremale selle tee ääres, kus on 3 puud rivis“, aga leidsime ülesse! Üks töömees oli parajasti vees ning meid nähes hüppas ruttu veest välja. Teda nähes sain aru, miks tal kiire hakkas, sest ta oli alasti. Ta pani end ruttu riidesse, rääkis meiega paar sõna juttu, viskas nalja ja siis lahkus. Kui me vees mõnulesime, siis ilmus järgmine töömees kohale. Viskas oma töötunked seljast ning tuli alasti vette. Ta rääkis meiega paar sõna juttu ning ütles siis, et peab tööle tagasi minema ning lahkus. Inimesed on siin väga sõbralikud, kuid kindlasti mitte häbelikud.

Nautige fotosid ning olge õnnelikud, et need ei suuda lõhnu edastada :)
Slideshow Report as Spam

Comments

Kai on

Kõlab uskumatult laheda kohana... muide, öökull oli juba Vana-Kreekas tarkuse sümbol, nii et äkki on see siis kuidagi ka Uus-Meremaale jõudnud :)

tibuandtintin
tibuandtintin on

Rotorua oli jah põnev ja salapärane, sest väga vabalt võis ette kujutada, et mudaaugud on justkui pajad, milles nõiad imerohtusid kokku keedavad. Kahjuks me aga ühtegi nõida ei näinud :)

Mäletan, et sain koolis kiituskirja, millel oli suur öökulli pilt peal. Nii et ilmselt on öökull ka Eestis populaarne :)

Add Comment

Use this image in your site

Copy and paste this html: