Auckland – suur, aga samas väike

Trip Start May 07, 2012
1
63
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow

Flag of New Zealand  , North Island,
Tuesday, November 27, 2012

Lahkusime Tahiitilt 21.novembril kell 8.05, lend kestis 6 tundi ning Aucklandi jõudsime 22.novembril kell 14. See oli selline naljakas ajarännak, kus 21.november jäi meie jaoks täiesti vahele. Kui senini olime koguaeg Euroopa ajast taga, siis nüüd oleme 12 tundi Euroopa ajast ees. See tähendab, et nüüdseks on siis maakerale pool ringi peale tehtud!

Takso- või bussisõit lennujaamast ööbimiskohta annab hea võimaluse linnast esmamulje saada. Tavaliselt suudan ma selle aja jooksul otsustada kas see linn mulle meeldib või mitte. Üldjuhul on mu esmamulje õige, kuid vahetevahel võib arvamus hiljem muutuda. Aucklandi saabudes nägin armsaid puumaju ja palju rohelust. Teadsin, et olen suurlinnas, kuid aknast nähtu tekitas hoopis armsa koduse tunde. Oli tunne nagu oleks Muumide muinasjutulisse maailma sattunud, aga Muumide asemel siblisid seal ringi sõbralikud kiwid ehk uusmeremaalased. Mulle hakkas see linn kohe esimeste minutite jooksul meeldima ning hoidis mind kuni visiidi lõpuni oma lummuses.

Esimesel päeval olime ajarännakust väsinud ning läksime hosteli lähedale kohvikusse lõunale. Kohvik asus väikeste puumajade, üle jõekese kaarduva pisikese silla ning maheda muusikaga täidetud väga armsas sisehoovis. Seal aega veetes selgus, et olime tegelikult sattunud Koreasse, sest kõik ümberkaudsete poodide ja kohvikute töötajad olid korealased. Hostelisse naastes sattusime aga Saksamaale, sest terve hostel oli noori sakslasi täis. Nad on kõik siia tulnud noorte puhkuse- ja tööviisaga ning töö otsimise ajal elavad seal hostelis. Meile jäi küll pigem mulje, et nad lihtsalt elasidki seal hostelis ning tegelikult tööd ei otsinud, sest nad olid koguaeg hosteli hoovis või köögis.

Hiljem linnas jalutades selgus, et siin on hästi palju asiaate, kes on siin poode ja restorane avanud. Ühes India restoranis õhtusöögil käies sattusime rääkima Slovakkiast pärit ettekandjaga, kes oli siin samuti noorte puhkuse- ja tööviisaga ja selgitas, et tal nii vedas, et sai selles 2 nädalat tagasi avatud restoranis tööd. Nii me siis pendeldasime tänaval silma hakkava  Aasia ja hostelis kõrva hakkava Saksamaa kultuuride vahet ning üritasime kuidagi Uus-Meremaa kultuuri kohta ka midagi õppida.

Läksime siis külastama muuseumi„Auckland War Memorial Museum“, et maooride kohta rohkem teada saada ning pidime pettuma, sest selgus, et maoorid ei olegi pärismaalased, vaid samasugused sisserännanud nagu kogu ülejäänud rahvastik. Tegelikult maoorid ise ka täpselt ei tea kust nad algselt pärit on, ilmselt kuskilt Polüneesia saartelt või äkki hoopis Indoneesiast. Nad nimetavad oma kodusaareks Hawaikit, aga kuna nende hõimud rääkisid erinevaid keeli, siis ei teata täpselt, mis keelest see nimi tuleneb. Kõige loogilisem eeldus oleks Hawai, aga sellele pole kinnitust leitud.

Käisime vaatamas maoori tantse ja mänge tutvustavat etteastet, kuid pidime selles ka pettuma. Hind oli krõbe, kuid etteaste lühike ning esinejad tundusid kuidagi tüdinenud olevat ja ei teinud seda hingega. Maooride kultuuri tutvustav sektsioon oli muuseumis aga üllatavalt külluslik ning andis nende kultuurist päris hea ülevaate. Mind aga häiris, et seal oli liiga palju asju vähese ruumi peale kokku koondatud. Kogu see asjade kogum muutus lõpuks väga väsitavaks, sest raske oli ühele asjale kontsentreeruda. Muuseumihoone oli hiiglaslik ja ma ei saa aru, miks üritati seal iga meeter asjade koormaga täita.

Laupäeval otsustasime linna avastamise tõsiselt ette võtta. Hakkasime siis hostelist rahulikult jalutama ning umbes 40 minuti pärast kesklinna jõudes nägime suurte pilvelõhkujate vahel väikest turgu. Läksime asja uurima- seal müüdi igasuguseid hõrgutisi. Võtsime siis smuutid ja mingid Hiina kalapallid ning läksime turu kõrval olevatele kott-toolidele maitsvat lõunat nautima. Seal turul oli mõnus sõbralik atmosfäär ning kott-toolides istudes ja päikest nautides oli tore turul toimuvat jälgida. Päris naljakas oli ette kujutada kuidas nädala sees jooksevad seal stressis pangaametnikud ringi ning laupäeval valitseb seal nii mõnusalt rahulik atmosfäär.

Seejärel siirdusime sadama piirkonda, kus oli veelgi lahedam! Nii kui inimesed sadama promenaadile jõudsid, viskasid nad jalanõud jalast, jätsid kõik mured selja taha ning nautisid päikest, paljajalu jalutamist ning mereõhku. Kui sillale lähenedes hakkas kollane tuli vilkuma ja piiksuma, siis jäid kõik sekundiga seisma ning ootasid. Mõne hetke pärast läks sild pooleks ehk siis sild tõsteti ülesse, et laev läbi saaks. Nii silla etteastet kui ka laeva saabumist jälgivate inimeste nägudelt vaatas vastu üllatus, mis oli segunenud imestusega. Peab tunnistama, et selles vaatepildis oli tõesti midagi paeluvat ja üllatavat ühteaegu. Me istusime suurtest ja pikkadest puuplankudest valmistatud toolidel ning jälgisime enda ümbruses toimuvat. Seal võiks vist tunde istuda ja ikka ei hakkaks igav!

Lõpuks sundisime end püsti tõusma, sest nii palju oli ju veel vaadata. Edasi jalutades nägime mänguväljakut ja purskkaevu, kus lapsed rõõmukilgete saatel ringi hüppasid. Mõne hetke pärast sattusime järjekordsele turule, kus müüdi nii kõhutäidet kui ka käsitööd. Turu kõrval oli silotorn ning läksime uurima kas saame sinna otsa ronida. Kahjuks oli redel pooleks lõigatud, aga meie üllatuseks nägime silotorni all klaverit. Samal hetkel tuli üks hiinlanna, istus klaveri ette ning hakkas mängima. Kogu silotorn hakkas hetkega helisema!

Peale seda maagilist hetke jalutasime edasi ning sattusime kai ääres pikutavate uhiuute katamaraanide juurde. Nad olid lihtsalt nii ilusad ja läikivad, et raske oli silmi nendelt ära saada. Oh seal sadamas oli lihtsalt nii palju mitmekesisust ja nii palju huvitavat vaadata.

Päeva lõpetuseks läksime läbi linna viivale rajale „Coast to coast“ ehk siis rannikust rannikuni. See rada viis meid läbi erinevate linnaosade ja ilusate parkide. Jalutasime ka läbi Aucklandi suurima pargi „Auckland Domain“, mis on nagu Aucklandi suur roheline süda. Seal on nii jalutus- kui ka jooksurajad, tiigid ning nii palju väikeseid sopilisi kohti ja vaikust, et suurlinnas viibimine ununeb täielikult. Mõned jalutusrajad on ääristatud suurte ja vanade käänuliste puudega, mis tekitavad tunde nagu oleks muinasjutumetsa sattunud.

Kuna see park oli meie hosteli lähedal ja olime juba terve päeva jalutanud, siis me ei jätkanud seda rada ning kahjuks jäi meil avastamata, kuhu ta välja jõudis. Hiljem sõitsime aga bussiliiniga „Inner Circle“, mis teeb kesklinna piirkonnas ringsõidu, mille läbimiseks kulub umbes tund aega. Istusime bussis ning nautisime vahelduvat vaatepilti. Nii huvitav oli näha, et igal linnaosal oli oma tüüpiline arhitektuur ja elanikkond.

Pühapäeval, 25.novembril toimus Aucklandis „Santa parade“ ehk siis jõuluparaad. Läksime ka asja huviga uurima, lootuses, et ehk tekitab see meis natukenegi jõulumeeleolu. Kahjuks oli seal asi jõulumeeleolust väga kaugel ning kogu rongkäik meenutas tegelikult pigem tsirkust kui jõule. Rongkäigu lõpus nägime ingleid, lumememmesid ja jõuluvana, kuid kogu ülejäänud rongkäik koosnes sätendavates riietes ringi hüppavatest tegelastest. Tegelikult on raske jõulumeeleolu tekitada kui päike lagipähe paistab ning inimesed on suveriietes.

Televiisoris teevad ehituspoed reklaami, et nende poest leiab kogu perele jõulukingitused ning seejärel näidatakse haamrite, saagide ja muruniidukite sooduspakkumisi. Mõni teine pood kutsub aga päikesevarju või grillahju ostma. Pole meie jaoks just väga traditsioonilised jõulukinkide ideed, aga siin ju suvi tulekul. Niisiis seekord tulevad meil soojad jõulud! Tore on aga see, et saame endale maasikatest päkapikke valmistada, sest maasikad on siin väga maitsvad ja magusad.

Viimasel päeval otsustasime Aucklandist natuke eemale minna ning sõitsime praamiga Waiheke saarele, mis on üks väga armas ja ilus saar. Jalutasime rannas ning matkarajal, mis viis meid läbi Oneronga küla ja selle ümbruse. Käisime ka looduskaitsealal ürgses metsas, kus nägime nii huvitavaid puid kui ka linde. Lõunatasime rannal asuvas restoranis, kus olid väga kurjad kajakad. Nad olid nii taibukad, et kui nägid inimesi püsti tõusmas, siis koondasid oma parve koheselt kokku ja olid ründeks valmis. Nii kui inimesed lauast lahkusid, siis lendas kajakaparv lauale ja õgis sekunditega kõik toiduraasud, mis lauale olid jäänud. Ettekandja oli nii hädas ja pidi koguaeg jälgima millal keegi lahkub. Ettekandjal pidid väga kiired jalad olema, sest see oli vaid sekundite küsimus kes esimesena lauani jõuab - kas tema või kajakad. Naljakas mäng!

Aucklandi logo on „Welcome to Auckland´s big little city“ ehk siis tere tulemast Aucklandi suurde, kuid samas väiksesse linna. See logo on lihtsalt geniaalne, sest täpselt niimoodi ma end seal linnas tundsingi! Seal on suurlinlikult palju inimesi, mitmekesisust ja kultuuriüritusi, kuid samas on seal ka palju õhku, rohelust ja üksteisest hoolimist. Linnaliinibussis ütlevad reisijad väljudes „thank you , driver“ (ehk siis aitäh, bussijuht). Kas pole nunnu? Samas bussijuhil pole aega nende tänusõnu kuulata, sest ta peab silma peal hoidma, et kõik reisijad soovitud peatuses maha saaks. Niisiis lisaks bussi juhtimisele ja piletite müümisele tuli ta vahepeal rooli tagant välja, et ratastoolis reisija bussist välja aidata või siis hõikas üle bussi, et „kuule Sina seal - see on peatus, mida soovisid“. Ja nad tegid seda kõike lõbusas meeleolus, naeratus näol.

Samas kohtasime ka bussijuhte, kellele meeldis kõiki õpetada. Üks reisija pani lapsevankri valesse kohta ja see takistas teisi reisijaid. Bussijuht jättis bussi seisma, tuli rooli tagant välja, kamandas 2 naisterahvast kohta vahetama ning pani siis lapsevankri niimoodi, et teised reisijad pääsesid sealt mööda. Järgmises peatuses ta keeldus ühte lapsevankriga perekonda bussi laskmast, sest rohkem ruumi polnud. Kolmandas peatuses ütles mikrofoni „inimene, kes seisab väljuva ukse eest, palun mingu sealt ära“. Samas ta käitus ja rääkis nii delikaatselt, et raske oli otsustada kas peaks selle peale solvuma või lihtsalt juhtnööre järgima. Puutusime sellise õpetava kõneviisiga ka muudes situatsioonides kokku. Uusmeremaalased panevad su paika, aga teevad seda nii peenetundeliselt, et ei teagi kohe, kuidas reageerida. Selles mõttes on nad inglastega väga sarnased.

Selline huvitavalt mitmekesine ja multikultuurne see elu Aucklandis ongi. Kohati on tunne nagu viibiks Aasias, kuid siis mõne hetke pärast tundub nagu oleks Londonis või hoopis Melbournes. Auckland pakub kõikidele midagi toredat ja huvitavat! Loodan, et fotod suudavad seda tõestada!
Slideshow Report as Spam

Comments

triinu on

ma olen ka korra ajareisi teinud tulevikku ;) Lendasin Jaapanist 9.jaan kell 9 öhtul ja olin hawaiil 9.jaan kell 9 hommikul. Kui ma läksin hostelisse, siis ma sain seal hyydnimeks GIrl from the future ;)

tibuandtintin
tibuandtintin on

Su ajarännakus oli müstiliselt palju üheksaid! Hüüdnimi oli ka väga lahe!

Add Comment

Use this image in your site

Copy and paste this html: