Prantsuse Polüneesia – elu on lill!

Trip Start May 07, 2012
1
61
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow

Flag of French Polynesia  , Society Islands,
Wednesday, November 21, 2012

Lennuk maandus helesinise laguuni serval ning mul oli tunne, et näen ikka veel und. Külmast lennukist välja astudes võttis meid vastu üks kleepuva sooja õhu pahvakas. Selline soe ja niiske õhk tekitas tahtmise kõik riided seljast visata ja paljajalu ringi tatsata. Lennujaamas tervitas meid kitarri tinistav duo ja meelal ilmel puusi hõõrutav neiu. Kohe tekkis tunne nagu oleks troopilisele saarele puhkusele tulnud.

Kuna Prantsuse Polüneesia kuulub Prantsusmaale, siis oli passikontrollis Euroopa riikide passiomanikele eraldi järjekord. Seega saime riiki väga kiiresti sisse ning passi ei pandud isegi templit, sest vaatamata asjaolule, et viibisime keset Vaikset ookeani olime siiski Schengeni tsoonis.

Lennujaamast välja astudes oleksime nagu parfüümipoodi sattunud, sest kogu lennujaama esine oli tugeva lillelõhnaga täidetud. Tegelikult oli selle tugeva aroomipilve põhjuseks hoopis lilledest valmistatud kaelakeed, mille reisifirmade esindajad oma saabuvatele klientidele naeratuse saatel kaela asetasid. Meid ei oodanud aga mitte reisifirma esindaja, vaid hoopis ühe prantslasest sõbra onu Roger, kes elab juba 22 aastat Tahiitil. Ka meie saime oma lilledest kaelakeed ning veetsime terve õhtu seda mõnusalt magusat lillearoomi sisse hingates.

Roger viis meid enda majja ning me sukeldusime koheselt tema ahvatlevasse basseini. Palavuse ja niiskuse segu oli nii hingemattev, et olekski tahtnud koguaeg basseinis liguneda. Õhtusöögi ja järgnevate päevade jooksul rääkis Roro meile meremehe jutte oma huvitavast elust. Ta töötas suurel laeval ning 24 aasta jooksul jõudis maakerale mitu tiiru peale teha. Tema uskumatuid jutte kuulates mõtlesin oma meremehest onule Alarile, kes elas ilmselt sama lahedat elu. Kahju, et ta lahkus enne, kui ma jõudsin temalt ta mereseikluste kohta pärida.

Roro näitas meile uhkelt oma paradiisiaeda, kus kasvasid mangod, avokaadod, banaanid, passiooniviljad, papaiad, õunad ja graviolad. Kuna kliima on nii soe, siis kannavad need puud aasta läbi vilja. Ma ju ütlesin, et paradiisiaed! Mõned puud on aga nii suured ja rohketes kogustes puuviljadega kaetud, et Roro ei jõuaks neid üksi ilmselt aasta jooksul ka ära süüa. Niisiis kui mõned puuviljad valmivad, siis kutsub ta sõbrad kokku. Talle tehakse maitsev lõunasöök ja pakutakse keelekastet ning sel ajal kui tema mõnuleb, korjavad sõbrad korvikestega endale puuvilju. Hiljem me muidugi saime aru, et mitte ainult Roro aed, vaid terve see saar on nagu üks suur paradiisiaed. Autoteede ääres kasvasid banaanid, papaiad ja kookosed.

Lisaks puuviljadele on siin ka väga palju meeldivalt lõhnavaid Tiare puid. Tiare puu kukutab öö jooksul oma õisi ning hommikuks on puu alune kenasti valgete või roosakate ja meeldivalt lõhnavate õitega täidetud. See teeb nii kohalikele kui ka turistidele palju rõõmu, sest siis saavad nad igal hommikul endale ühe lilleõie kõrva taha panna ning terve päeva seda mõnusat aroomi nautida. Elu on lill!

Roro käib igal hommikul oma endises töökohas vabatahtlikuna tööl ning iga lõuna ajal kohtub oma sõpradega ühes restoranis. Ükspäev kutsus ta meid lõunale kaasa ning meil oli võimalus paari tema sõbraga kohtuda. Peale väikest belglase nöökimist läks jutt sellele, et mis see Eesti on ja kus asub ning kas seal on lumi ja külmakraadid. Rääkisin siis jutte suurtest lumehunnikutest ja jäätunud merest ning kõik prantslased vaatasid mind suurte silmadega nagu räägiks ma elust Kuul. Toit oli tõeliselt maitsev ja nalja sai palju!

Peale paari toredat päeva Roro ja tema lõbusa koerakese seltsis sõitsime praamiga Moorea saarele.
Elu Mooreal kulgeb väga rahulikult ning looduse dikteeritud rütmis. Inimesed ärkavad koos päikesetõusuga kella viie-kuue ajal ning uinuvad koos päikeseloojanguga kella kaheksa-üheksa ajal. Me ärkasime ka hommikuti vara ülesse, sest linnud hakkasid nii kõvasti laulma, et lihtsalt ei saanud enam magada. Igal hommikul äratas meid lindude laulukoor koos kukega eesotsas. Kukele oli antud solisti roll ning ta täitis seda rolli kogu hingega. Kohati ta kires nii kõvasti, et oleks peaaegu hääle kaotanud.

Parim paik lindudega tutvumiseks oli meie rõdul. Kui päike liiga kõrvetama hakkas, siis istusime vaikselt oma rõdul ja ootasime. Linnud istusid meie maja ees olevale puule või siis rõduäärele, vaatasid natuke ringi ning hakkasid siis laulma. Kõik need erinevad linnud olid väga ilusad ning enamik neist ka laulis väga ilusti. Mõnikord tulid nad aga meie rõdule toitu otsima. Nii võiski juhtuda, et koos teiste lindudega kakerdas kana meie rõdul või siis istus rahulikult laua peal. Kui aga isand kukk kohale tuli ja natuke häält tegi, siis olid kõik nagu võluväel kadunud.

Autotee ääres jalutades kohtusime aga krabide kolooniaga. Nad olid ühe teeäärse ala täiesti ära augustanud ning muudkui jooksid oma aukudest sisse ja välja. See tekitas visuaalselt sellise tunde nagu oleks maapind järsku ellu ärganud, sest krabide vilgas liikumine pani maapinna liikuma. Ma sattusin silmitsi ühe krabiga, kes uuris mind väga tähelepanelikult ning kui üritasin talle lähemale minna, siis ajas oma sõrad ähvardavalt püsti ja oli ründeks valmis. Otsustasin, et ma ei taha oma sõrmest ilma jääda ning jätsin ta rahule.

Kui meil lindude ja krabide vaatlusest isu täis sai, siis lihtsalt lesisime rannas, nautisime päikest ning vaatasime uskumatult helesinist laguuni.  Seda ei saa aga kaua vaadata, ilma et tekiks läbitungimatu soov merele minna. Reserveerisimegi siis järgmiseks hommikuks ringreisi, mille jooksul lubati näidata raisid, haisid, vaalu ja delfiine.

See merereis kestis 4 tundi ja meil õnnestuski kõik need lubatud mereelukad ära näha. Esimese peatuse ajal ujusime koos raide ja haidega. Jajah, lugesite õigesti – haidega! Nad ei olnud üldse hirmuäratavad ning giid seletas, et nad tegelikult kardavad inimesi. Kui aga ujudes kala pihus hoida, siis jääd ilmselt nii kalast kui käest ilma. Me igaks juhuks ei hakanud proovima.

Raid olid aga nii uskumatud elukad. Nende ninapealne oli limane nagu marineeritud seen, kuid keha äärtel olid väikesed teravad okkad. Neil olid suured silmad ja suur suu ning kuna nad olid harjunud giidilt kala saama, siis tulid nad meidki müksama ja kala nõudma. Nende saba oli hirmus pikk ning saba keskel oli suur hirmuäratav konks. Giid ei lubanud meil vees olles jalgu ülesse tõsta, sest raid ujusid meie alt läbi ning nende peale astumine ei ole üldse mõnus tunne.

Kulgesime siis rahulikult merelainetes edasi ja ühel hetkel giid karjus „lendav kala“ ning selle peale andis kapten niimoodi gaasi, et ma oleks peaaegu paadist välja kukkunud. Alguses ma ei saanud aru mis toimub, sest ma polnud lendavast kalast kunagi kuulnud. Kui ma teda lõpuks nägin, siis ei suutnud ma oma silmi uskuda. Kala hüppas veest välja, lendas vee kohal nagu väike linnuke ning kukkus siis väsinult vette tagasi. Ebareaalne! Hiljem sattusime suurte lainete küüsi ning neid suuri laineid murdes tekkis kohati olukord, kus olime kahe laine vahel õhus. Võib-olla kapten üritas lihtsalt lendava kala trikki järgi teha.

Järgmises peatuses ujusime koos hiigeldelfiinidega. Ma ei teadnudki, et delfiinid võivad nii suured olla! Mõned ujusid horisontaalasendis, kuid mõned lihtsalt seisid vertikaalselt ning pistsid pea veest välja. See oli huvitav kogemus, sest kui pistsin pea veest välja, siis nägin delfiini väikest pead ning kui uuesti vee alla läksin, siis nägin tema hiiglaslikku keha. Kontrast oli päris vägev!

Kõige lõpuks nägime ka küürvaala! Kuna vesi oli nii läbipaistev, siis polnud vaja isegi vette hüpata, sest nägime kuidas vaal me paadi kõrval ujus. Uskumatu!

Peale paari mõnusat päeva päikese ja mõnusalt siidiste lainete helluses, oli aeg Huahine saarele edasi suunduda. Tänu Air Tahiti saamatusele jäime aga oma reisipaketist ilma ning ei saanudki Huahinet avastama minna. Mõtlesime, et vaatame siis Moorea saarel ringi, sest sealgi oli palju huvitavat avastada. Ka see plaan luhtus...Meil olid juhiload Papeetele ununenud ja seega ei saanud autot rentida. Rollerit meile ei renditud, kuna meil puudus kogemus. Meil sai sularaha otsa ning hotelli lähedal asuv ainukene sularahaautomaat meile raha ei väljastanud. Teine sularahaautomaat asus saare teises otsas, aga meil polnud transpordivahendit. Nii et me ei saanud ka ühelegi organiseeritud reisile minna. Võtsime seda kui märki sellest, et peame puhkama ja seda me tegimegi! Lebasime rannas palmipuu varjus, vahepeal käisime end selles uskumatult läbipaistvas vees kastmas ning kui rannas ei viitsinud enam olla, siis läksime basseini kargemat vett nautima.

Ühel õhtul kohtusime prantslanna Myriamiga (couchsurfingust) ning saime kuulda tema elust Moorea saarel. Ta on siin 3 aastat elanud ja töötab õpetajana, kuid ootab juba oma lepingu lõppu, et siit minema saaks. Ta selgitas, et polüneeslased räägivad sulle laia naeratuse saatel mesijuttu, kuid selja taga käib õudne klatš. Lisaks ei meeldi neile tööd teha ja väga paljud pered elavad erinevate toetuste najal. Kuna nad Prantsusmaa osa, siis on toetused kopsakad ning nende toel saab väga mugavalt ära elada. Myriamit ajaski kurjaks asjaolu, et tema käib tööl, kuid mõni kohalik logeleb päevad läbi rannas ja saab kuu lõpus sarnase summa, mis temagi.

Polüneeslased ei tunne end sugugi prantslastena ning paljusid ei huvitagi prantsuse kultuur. Siin levib hoopis ameerikalik elulaad – suured Ameerika autod, suurtes kogustes rämpstoidu tarbimine ning väga palju ülekaalulisi. Väga paljud kohalikud pidid käima Los Angeleses osturetkedel, sest saarel on kõik lihtsalt nii kallis. Eks nad seal siis näevad ja kogevad seda ameerikalikku elulaadi ning võtavad sealsed käitumismustrid üle.

Tegelikult on siinses paradiisis raske tervislikult toituda, sest ainukeseks kohalikuks toodanguks on puuviljad. Moorea toidupoodides on lihtsalt nii masendav valik – külmutatud tooted, konservid ja Hiina kiirnuudlid. Mitte midagi isuäratavat. Ainukesed värsked tooted on paar salatilehte ja porgandit, puuviljad ning muidugi baguette! See on siin nagu võlukepike, millega kõik prantslased hommikuti tänaval jalutavad või autos juhi kõrvalistmele kenasti istuma seavad.

Meie bangalos oli köök ja me saime ise süüa teha, et pidevat restoranide külastamist vältida. Kuna aga poodides oli nii mannetu valik, siis lõpuks käisime ikkagi vahetevahel restoranides, et midagi söödavat saada. Hotelli restoranis olid aga sellised hinnad, et jäid isegi Luksemburgi restoranide hindadele alla. Viimasel päeval avastasime ühe väikese teeäärse kioski, kus müüdi nii head värske tuunikalaga valmistatud võileiba. Ausalt, see oli vist parim võileib mida ma elu jooksul söönud olen. Sinna kõrvale pakuti meile veel värsketest puuviljadest valmistatud smuutit ning meil oli tunne nagu oleksime Michelini tärniga pärjatud restoranis. Pean jälle tõdema, et vahetevahel võib lihtne see parim olla.

Hetkel räägitakse kohalikes uudistes väga palju kriisist turisminduses. Mitmed suured hotellide ketid on oma hotelle sulgenud, sest turiste on lihtsalt nii väheks jäänud. Kuna kõik peale puuviljade ja mereandide on kuskilt imporditud ning Polüneesia Euroopa riigina peab ilmselt rohkem makse maksma kui teised riigid, siis on siin kõik väga kallis. Meile jäi see tee peale ning me ei pidanud siia tulemiseks erilisi lisakulutusi tegema. Kui me oleks tulnud 17 000 kilomeetri kauguselt Euroopast, maksnud kalli lennukipileti eest ning siis kohapeal neid absurdseid hindu nägema, siis ma oleksin küll väga pettunud olnud. Võrdväärselt ilusaid kohti ja palju normaalseimaid hindu leiab ka Euroopale palju lähemalt.

Meil on nüüd aeg paradiisiga hüvasti jätta ning järgmist saart avastama minna. Teie aga imetlege fotosid Polüneesia laguunidest ja kaladest.
Slideshow Report as Spam

Comments

Triinu on

Nii tore oli lugeda ja olin pisut hämmastunudki, et sa oleks olnud pettunud. Ma tahaks ka roroga tutvuda ;)
Ma oleks peaaegu 2004 Jaapanist Tahiitile läinud, aga siis otsustasin mitte minna...
Ma tahaks ka puu otsast mangosid ja avokadosid syya. Kas neid saab kogu aeg vötta vöi valmivad need ainult lyhikesel ajal aastast?
Ja huvitav, et seal ka couchsurfereid on. Teemu on juba paar päeva ymber maailma reisi palavikus ;) Kui palju teil lennukipilet maksis ja ka s saite mingi paketi vöi ostsite köik lennud yksikult?
Suured kallid teile mölemale!
Ja meil oli täna hommikul miinus 20 kraadi!!! Ja lumi on ka maas.
Triinu

tibuandtintin
tibuandtintin on

Aitäh! Ma lihtsalt arvan, et seal on hinna ja kvaliteedi suhe paigast ära. Maailmas on palju võrdväärselt ilusaid kohti, mida saab palju lihtsamalt ja odavamalt nautida.
Kui tahad Roroga tutvuda, siis pead Tahiitile minema, sest ta käib harva Euroopas. Roro muideks uuris, et kas mul on mõnda sõbrannat, kes tahaks endale ühte vana bretooni :)
Mangod ja avokaadod valmivad detsembris, kuid meil õnnestus ühte supermagusat mangot maitsta. Roro käis igal hommikul vaatamas ega mõni mango maha pole kukkunud ja siis ühel hommikul saabuski selle maitsva mangoga tuppa.
Couchsurfereid oli seal jah isegi mitme saare peal.
Reisipalavik on üks väga tore nähtus, palju parem kui tavaline palavik :)
Me ostsime Oneworld piletid. Sellesse gruppi kuulub 15 lennufirmat. Hind oleneb sellest kui paljusid riike soovid külastada.
Appi -20 tundub ikka väga külm :) mõnusat lumeinglite ja -memmede tegemist!
Soojad kallid teie perele!

Add Comment

Use this image in your site

Copy and paste this html: