Müstiline Lihavõttesaar

Trip Start May 07, 2012
1
59
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow

Flag of Chile  ,
Tuesday, November 13, 2012

Peale pikka seiklemist koos hispaanlasest taksojuhiga viis ta meid lõpuks kämpingusse, kus meile anti toa asemel terve kahekorruseline maja. Esimene päev tervitas meid lausvihmaga ning me ei saanudki terve päeva majast välja. Järgmisel päeval jalutasime Hanga Roa külatänavatel ja mööda ranniku äärt ning vaatasime hüpnotiseeritult suuri vägevaid laineid. Esmasmulje saarest ei olnud väga muljetavaldav, kuid killukese haaval seda saart avastades muutus ta üha huvitavamaks ning lõpuks säras mu silmis nagu teemant.

Käisime terve päeva kestval ringreisil mööda saare lõuna- ja idakülge ning nägime mitmeid huvitavaid ja salapäraseid paiku. Kõigepealt viidi meid ühte vana külakest vaatama, kus nägime paadikujuliselt ehitatud majade jäänuseid ning suurt koobast. Tundus, et kõik pered elasid oma paadikujulistes majades ning koobas oli nagu külakeskus, kus käidi koos aega veetmas või tähtsaid asju arutamas.

Seejärel läksime Rapa Nui Rahvusparki Rano Raraku vulkaani vaatama. See oli moai kujude sünnipaik, sest kõik need kujud „disainiti“ vulkaani otsas suurte kivistunud laavakivide sees valmis, raiuti seejärel väga spetsiifilise süsteemi järgi sealt kivist välja ja veeretati mäest alla suurde auku, kus neile anti viimane lihv ning tassiti siis mööda saart laiali. Niisiis terve see vulkaani jalam oli täis erinevate valmidusastmetega moai´sid. Nii õnnestuski meil näha nii täispikkuses kujusid, transportimisel katki läinud kujude tükikesi, maa sisse kaevatud kujusid, millest oli näha vaid päid kui ka mäe sees valmis meisterdatud kujusid, mida polnud millegipärast välja kaevatud. Lisaks näidati meile 21-meetrist kuju, mis on suurim saarelt leitud kuju.

Neid suuri moai kujusid püstitati tähtsate inimeste mälestamiseks. Sellise kuju tellimine eeldas, et kadunu sugulased on rikkad, sest nad pidid palkama terve meeskonna, kes kuju valmis teeks. Meeskonnas võis olla kuni 100 meest ning nende majutus- ja söögikulud olid tellija kanda. Üle kogu saare võib leida platvorme, kus mitmed moai kujud uhkelt reas seisavad. Kusjuures nad olid alati näoga küla, mitte mere poole. Legendi kohaselt uskusid kohalikud, et tähtsa surnu hing toob neile kaitset, jõudu ja õnne. Seetõttu asetatigi nad alati näoga küla poole.

Kõige suuremal platvormil, mida nägime, oli lausa 15 kuju püsti pandud. Moai kujud ei ole ilusad, aga oma massiivsuse ja spetsiaalse asetusega mõjuvad nad kuidagi salapäraselt ja müstiliselt. Eriti kui veel mõelda kuidas nad need kujud seal vulkaani jalamil valmis tegid ning siis üle saare laiali transportisid.

Kuigi päris paljud kujud on taastatud, leidub saarel ikkagi väga palju purunenud kujusid. Kahjuks ei ole nendele katkistele kujudele seletust leitud. Ühe teooria kohaselt võisid vaenlased kujusid sõjategevuse käigus lõhkuda, kuid teise teooria kohaselt võisid ka kohalikud ise need kujud purustada. Nad eeldasid, et kujud annavad neile jõudu, aga kui nad vaenlasele alla jäid, siis nad pettusid moai´de müstilises jõus. Need on aga kõik teooriad. Seda mis täpselt juhtus, ei tea kahjuks keegi.

Järgmiseks läksime vaatama ühte ümmargust kivi, mis pidi olema „maailma naba“. Selleks, et kivi usaldusväärsust tõsta, võttis giid kompassi välja ning demonstreeris meile väite õigsust. Peale kõiki neid vaimustavalt ilusaid kohti, mida me siin maailmas näinud oleme, oleksin ma eeldanud, et maailma naba on vähemalt sama ilus, kuid ei. Kui see nüüd tõesti maailma naba oli, siis oleme oma reisiga poole peale jõudnud ning iga samm viib meid kodule üha lähemale.

Päeva lõpetuseks viidi meid valge liiva, kristallselge vee ning Prantsuse Polüneesiast imporditud palmipuudega kaetud rannale. Loomulikult olid rannal koha sisse võtnud ka need kuulsad moai kujud. Koht oli imeilus, aga vesi oli nii külm, et pistsime vaid korraks varbad vette ja jooksime siis ruttu minema.

Peale sellist huvitavat avastusretke hakkas see saar mulle üha rohkem meeldima, kuid peale Rapa Nui keelepäeva pidustusi olin täiesti lummatud. Kuulsime nendest pidustustest väga huvitaval kombel. Naabri aiast kostus igal õhtul kell 20 muusika ning „uno, dos, tres“ karjuv meeshääl. Eeldasime siis, et seal toimub trenn ning läksime asja uurima. Seal oligi spordisaal ning väga sõbralik töötaja/omanik, kes selgitas meile trennide ja tantsutundide ajakava ning mainis siis muuseas, et paari päeva pärast keelepäev tulemas ning kutsus meid osalema.

Läksimegi siis keelepäevale ning kohtasime seal seda sõbralikku onu. Seekord kandis ta aga traditsioonilist pluusi ja sulgedest valmistatud mütsi ning kõndis uhkelt suure puunikerdustega kaunistatud nuiaga ringi. Läksime teda tervitama ning rääkisime natuke juttu. Pidustuste avatseremoonial istus ta esirivis, kuid ühel hetkel tõusis püsti ning tervitas kõiki külastajaid. Tundus, et ta oli Rapa Nui kogukonnas tähtis tegelane. Me ei julgenud hiljem küsima minna, et mis roll tal kogukonnas on. Kuna tema oli ainuke, kes sellise puunuiaga ringi käis, siis võib-olla oli meil au kohtuda kogukonna juhiga.

Pidustustel esitasid erinevate koolide õpilased laulu- ja tantsukava. Nende kõikide kostüümid olid kas lillelised või sulgedega ehitud. Lisaks olid põllule erinevad infotelgid ülesse pandud. Nii õnnestuski meil tutvuda laste kunstitööga, taaskasutatud materjalidest valmistatud loominguga, õppida saare ajaloo ja mütoloogia kohta ja maitsta puuetega inimeste kokakooli hõrgutisi. Nad olid ehitanud ka palmipuulehtedest valmistatud traditsioonilises stiilis maja, kus eksponeerisid kohalikke toite, mereande ja ravimtaimi.

Keelepäev oli lausa nii tähtis, et selle puhul oli Markiisi saartelt külalisgrupp esinema kutsutud. Avatseremoonial tegid nad vägeva muusikalise etteaste ning lõputseremoonial esitasid ahhetamapaneva tantsushow! Kahjuks mul sai fotoka aku selleks ajaks tühjaks... Tantsijad olid suured, musklis mehed nagu härjad ning enamikel neist oli pool keha tätoveeringutega kaetud. Ma unustasin veel lisada, et ainuke riideese, mida nad kandsid, oli strateegilist kehaosa varjav lapike. Enamikel oli ka tagumine ots lapikesega kaetud, kuid mõnel polnud sedagi. Aksessuaarideks olid neil aga suled ning merekarpidest valmistatud ehted. Niigi vägevale välimusele lisasid veel vürtsi erinevad näomaalingud. Meil oli nii hea meel, et meil õnnestus kogeda sellist ehedat Rapa Nui kultuuri niimoodi vahetult mitte turistishow´d külastades.

Õhtu lõpetuseks läksime päikeseloojangut vaatama koos prantslastest paari Christelle ja Janiga, kellega tutvusime eelmisel päeval. Mererannikul asub platvorm koos nelja moai kujuga ning seal põllul lesides võib kogeda maagilist hetke kuidas päike nende kujude taha kukub. See on kohalike seas väga populaarne igapäevane tegevus - terve põld oli romantikahimulisi paarikesi täis.
See oli üks päikesepaisteline ning vägevaid elamusi pakkuv päev, mis andis meile võimaluse kohalikku kultuuri sisse piiluda.

Järgmisel päeval käisime ühes väikeses paadisadamas asuvas kalarestoranis „Hanga Piko“, kuhu turistid ilmselt väga tihti ei satu. Restoran, mis meenutas pigem meremeeste sööklat, oli väga lihtne – paar lauda ja avatud köök. See-eest kala oli lihtsalt suussulav ja nii värske, sest oma väikeste paatidega saabuvad kalurid tõid aga muudkui värsket hõrgutist juurde. Toit oli väga lihtne – praetud kala, riivitud porgand ja kapsas ning riis, kuid see oli nii kenasti serveeritud, et hakkasin seda kõigepealt silmadega sööma. Kui ma lõpuks toitu maitsesin, siis tuli naeratus näole, sest see oli nii lihtne, kuid mõnusalt maitsemeeli kõditav. Selline see elu siin saarel ongi – lihtne, aga hea!

Saare avastusretke lõpetuseks rentisime jalgrattad ning tegime Hanga Roa külast põhja pool ühe väikese ringreisi. See oli üks põnev seiklus, kus põrutasime üle vulkaaniliste kivikobaratega täidetud tolmuste teede, külastasime igasuguseid põnevaid koopaid, nägime huvitavaid maastikke, moai kujusid ja kolme surnud hobust.

Järjekordsete moai kujude juures kuulsime ühte meesterahvast eestikeelse aktsendiga inglise keelt rääkimas. Jäime kuulama ning ühel hetkel ta teatas oma vestluspartnerile, et on Eestist pärit. Rääkisime temaga paar sõna juttu, kuid kahjuks pidi ta ruttu lahkuma, et lennukile jõuda. See on ikka nii uskumatu, et eestlasi võib kohata isegi Vaikses ookeanis asuval isoleeritud saarel.

Lõpuks oligi aeg sellelt müstiliselt saarelt lahkuda. Lennujaamas saime väikese sissejuhatuse meie järgmisesse sihtpunkti. Selgus, et Markiisi saartelt pärit tantsutrupp reisis koos meiega Papeetele. Neile korraldati lennujaamas ametlik lahkumistseremoonia, kus kõkidele pandi tänutäheks merekarpidest valmistatud kaelakee kaela. Peale seda tahtis tantsutrupp jälle omalt poolt tänada. Trummid võeti välja, muusika hakkas kajama ning tantsijad vallutasid lennujaama esise väljaku. Neil õnnestus paari minuti jooksul seal selline pidu püsti panna. Just siis kui meeleolu hakkas väga ülevaks minema, siis tuli nende koordinaator ning kamandas kõik lennukile. Pidu lõppes sama kiiresti kui algas.

Jalutasime siis lõbusas meeleolus passikontrolli poole ning saime teada, et me lend on tühistatud. Markiisi tantsutrupi liikmete hiigelmusklite jõul said kõik reisijad oma kohvrid kiiresti tagasi ning lennufirma poolt korraldati reisijate laialivedu erinevatesse hotellidesse. Lisaks pakuti tasuta õhtusööki, aga südaöösel polnud mul eriti söögiisu ja nokkisin vaid natukene. Hommikul tatsasime umbes tunnikese küla peal ringi ning läksime siis lennujaama uuele katsele. Seekord saime minema!

Me ei näinud Lihavõttesaarel ei jäneseid ega värvilisi mune, aga see-eest nägime väga palju moai kujusid ning Rapa Nui traditsioonilist tantsu. Vaadake fotosid ja saate sellest kõigest osa.

Sellega saigi meie Ladina-Ameerika seiklus läbi. 3,5 kuud möödusid nagu linnulennul, kuid kogemuste ja uute tutvuste pagas sai parajalt pirakas. Kogesime nii kõrbekuumust kui luudeni luudeni jäätavat külma, nägime uskumatult kauneid maastikke ja huvitavaid loomi-linde, maitsesime imelisi puuvilju ja hõrgutavaid roogasid, mekkisime maitsvaid veine ja kohtusime äärmiselt sõbralike ja soojade inimestega. Ladina-Ameerika on fantastiline!
Slideshow Report as Spam

Comments

Triinu on

Nii lahe ikka!!! Kuhu nyyd edasi? Suured kallid!!!

tibuandtintin
tibuandtintin on

Järgmine peatus Prantsuse Polüneesia! Kallid Sulle ka!

Vilja on

Vâga huvitav lugeda Lihavôttesaarte kohta!

tibuandtintin
tibuandtintin on

Aitäh Vilja! Tore, et meeldis!

Rain on

Ülimõnus oli Teid seal saare peal kohata, sain sellest postitusest palju huvitavat teada, sest mina oma 8 tunniga saarel igale poole ei jõudnud. :)

tibuandtintin
tibuandtintin on

Oli tõesti üks huvitav kohtumine sellel müstilisel saarel. Tore, et said mu postituse kaudu sellest saarest rohkem teada :)

Add Comment

Use this image in your site

Copy and paste this html: