Värvikirev Valparaiso

Trip Start May 07, 2012
1
57
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow
Where I stayed

Flag of Chile  ,
Monday, November 5, 2012

Valparaiso ehk „Valpo“ nagu kohalikud teda hellitavalt kutsuvad, on üks äärmiselt värvikirev linn. See värvikirevus ei tule esile mitte ainult värviliste majade, vaid ka üldise atmosfääri kaudu. Ilmselt saite juba aru, et olime sellest linnast koheselt lummatud. Seal lihtsalt on mingi salapärane vägi, mis poeb südamesse.

Ega Valpot siis ilmaasjata UNESCO maailmapärandi nimekirja ei pandud. Terve linn on ehitatud väikeste mägede (hisp. k cerro) otsa ning kõiki linnaosasid kutsutakse vastava mäe nime järgi. Eemalt vaadates jääb mulje nagu oleks kõigepealt üks maja ehitatud ning siis see maja hakkas paljunema niimoodi, et terve mägi sai maju täis. Jääb lihtsalt mulje nagu kõik majad oleks üksteise otsa ehitatud. Nendes majakobarates võib näha väga erineva arhitektuuriga maju ning iga maja on erinevat värvi. Neile meeldib siin oma maju väga erksates toonides värvida ning mõni laseb lisaks veel paar seina või aiamüüri grafiti kunstiga kaunistada.

Turistide jaoks on kohandatud Alegre ja Concepcion linnaosad, kus üks maja on ilusam kui teine ning kõik tänavad on puhtad ja korras. Lisaks võib mõnel tänavanurgal näha kohalikke kunstikke oma loomingut müümas või siis kuulata tänavamuusikuid lõõritamas. Kuigi need piirkonnad on turistidele orienteeritud, on neis siiski mingi salapärane ja autentne šarm ning seal lihtsalt peab ringi jalutama, et seda atmosfääri kogeda. Pealegi kogu linn on selline värviline, nii et Alegre ja Concepcion ei tundu kuidagi võltside ega kontekstist välja rebitutena.

Peaaegu igal mäel on oma köisraudtee, mis transpordib inimesi all-linnast mäe otsa. Kuna enamik nendest köisraudteedest on ehitatud 20.sajandi alguses, siis on nad pidevalt rikkis ning rahvas peab omal jõul või siis bussiga mäe otsa saama.

Muideks lisaks tavalisele bussile on neil siin ka „collectivo“ ehk bussi ja takso ristsugutis. Need on sõiduautod, mis sõidavad kindlat liini pidi ning millel on kindel tariif. Nende eelis on see, et transpordivad vaid kuni nelja reisijat korraga ning jõuavad palju kiiremini oma sihtpunkti. Kui juba jutt transpordivahenditele läks, siis ma ei saa mainimata jätta, et siin on trollid! See on esimene kord, kui ma Eestist väljaspool trolli näen ja mul tekkis kohe kodune tunne. Mis siis, et siin on nad rohelised, aga ikkagi trollid!

Valpos asub ka Tšiili suurim sadam, mis töötab nagu kellavärk. Suured laevad tühjendatakse ja laaditakse uuesti täis vaid paari tunni jooksul. Päris huvitav oli vaateplatvormil seista ning sadama tööd jälgida.

Ühel õhtul jalutasime rannaäärsel promenaadil ning nägime betoonist ehitist, mille esimesel korrusel olid merilõvid ja teisel korrusel suured linnud. Tundus, et päikeseloojangu ja merilõvide vaatamine oli kohalike seas populaarne tegevus, sest rannaäärsetel kividel oli mitmeid inimesi seda maagilist hetke nautimas. See promenaad oli väga populaarne, sest seal võis näha nii jalutajaid, armunud paarikesi, harrastussportlasi kui ka kiljuvaid lapsi. Spordi tegemiseks on see tõesti ideaalne koht, sest rannaliivale on ehitatud mini-jõusaalid. Mis saaks veel parem olla kui värskes õhus trenni teha?

Sellise merelinnaga seostub ka värske kala ning promenaadile oligi ehitatud üks suur maja, mis koosnes viiest restoranist. Sinna kõrvale oli veel ehitatud üks umbes sama suur maja, mis oli vaid ühe restorani päralt. Kohe seal kõrval oli ka kalaturg, kus äsja merelt saabunud kalurid oma saaki müüsid. Nii et selles rannapiirkonnas hõljusid kalaaroomid ning kajakad, kes üritasid ka värksele kalale jaole saada.

Käisime kolmes erinevas restoranis, kus igaühes pakuti suussulavat maitsvat kala. Hõrk kala, päikeseloojang, merelõhn ja kajakad - midagi paremat annab otsida! No tegelikult olid hommikud ka väga toredad, sest külalistemaja perenaine pakkus meile värsket apelsinimahla ning enda valmistatud küpsiseid. Tal oli oma kodus väike küpsisevabrik, mille kõik küpsised olid koduste moosidega täidetud. Nii mõnus oli vahelduseks tõeliselt maitsvat toitu süüa.

Ühel kaunil pärastlõunal kohtusime inglanna Rosega, kellega olime varem Sucres tutvunud ja tema argentiinlasest sõbra Felixiga. Kõigepealt käisime ühes kalarestoranis mereandidest valmistatud empanadasid (nagu pirukad) söömas ning seejärel läksime üheskoos Cerro Artilleria linnaosa avastama. Kahjuks viibisid nad Valparaisos vaid pool päeva, kuid veetsime nendega ühe väga toreda pärastlõuna. Meenutasime Rosega Sucre magusat elu ning muljetasime oma reisiseiklustest.

Kui meil oli linn turisti perspektiivist vaadatuna ära nähtud, siis oli aeg „tõelist elu“ kogeda. Kahel viimasel ööl ööbisime Hernani (couchsurfing) juures ning õppisime selle linna kohta nii mõndagi huvitavat. Hernan elas majas, kus oli 15 tuba, millest 13 olid allüürnikele välja üüritud. Õnneks olid Tšiilis pühad ning paljud elanikud olid kuskil ära. Hernan ja tema majanaaber Robinson valmistasid meile hõrgutava lõunasöögi ning meie jutuajamised nendega kestsid tunde. Kahjuks rääkis Robinson hispaania keelt nii kiiresti, et peale paari tundi tema kuulamist, ei suutnud me enam midagi aru saada.

Läksime siis Hernaniga Ladina-Ameerika esimesele graffiti festivalile, kuhu olid kokku tulnud graffiti kunstnikud erinevatest Ladina-Ameerika riikidest. Nende käsutusse oli antud Polaco linnaosa 30 elumaja, mille seinu nad võisid oma loominguga kaunistada. Hernan seletas meile hiljem, et see on tegelikult vaeste linnaosa (umbes nagu „favela“ Brasiilias) ning tavaliselt ta oma jalga sinna ei tõsta ega soovita ka turistidel seal ringi hulkuda. Tänu festivalile oli seal aga palju rahvast ning isegi mõni politseionu olukorda jälgimas. Päris huvitav oli seal ringi jalutada ning erineva valmidusastmega graffiti kunsti imetleda.

Õhtul läksime aga hoopis teise atmosfääriga paika, sest Hernan viis meid oma lemmikbaari „ El rincon de las guitaras“ (tõlkes kitarrinurk). Sisse astudes oli tunne nagu oleks ajas 30 aastat tagasi läinud, sest seal oli ehtne 1980ndate stiil. Laes lehvisid Tšiili lipukesed, plastmasslauad olid laualinaga kaunistatud, toit oli lihtne ja toiduportsjonid hiiglaslikud nagu sööklas ning kahes saalis toimus kaks erinevat kontserti. Selles saalis, kus 80-aastane vanadaam laulis, olid kõik lauad reserveeritud ning tantsupõrandal käis selline möll, et sinna me löögile ei pääsenud. Teises saalis esines trio, kes esitas Tšiili folkmuusikat. Peale väikest hoovõttu tulid julgemad tantsupõrandale ning hakkasid traditsioonilist Cueca tantsu tantsima. See näeb välja nagu mingi võrgutustants, sest naisterahvas tiirleb ümber mehe ning mees lehvitab muudkui valget rätikukest. Ühel hetkel läksid need tantsijad nii hoogu, et kui bänd puhkehetkele läks, siis nad võtsid ise laval kohad sisse ning hakkasid isetegevust tegema. Meie muigasime ja jõime Tšiili kuulsat kokteili „Terremoto“ (tõlkes maavärin, sest peale selle joogi tarbimist hakkab maa värisema:), mis oli segu magusast valgest veinist, „Fernet Branca“ liköörist ja plombiirjäätisest. Kõlab õudselt, aga tegelikult oli päris hea ja maavärinat ei järgnenud.

Meil oli Valparaisos tore! Loodan, et fotod suudavad edasi anda seda, mida me seal kogesime.
Slideshow Report as Spam

Use this image in your site

Copy and paste this html: