Puerto Madryn - kohtumine vaalade ja pingviinidega

Trip Start May 07, 2012
1
53
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow

Flag of Argentina  , Patagonia,
Tuesday, October 23, 2012

Puerto Madryn on pisike linnake, mis asub Patagoonia ukselävel. See on jällegi üks sellistest linnadest, kuhu ei minda arhitektuuri imetlema, vaid hoopis ümberkaudset loodust ja loomi nautima. Niisiis linn koosneb poodidest, reisibüroodest, restoranidest ja hotellidest.

Enne päikeseloojangut käisime rannas jalutamas ja kajakaid taga ajamas. Muulil jalutades kuulsime mingit imelikku turtsumist ja piilusime huviga mere poole. Ja keda me nägime? Üks hüljes üritas suuri laineid murdes ranna poole ujuda. Vahepeal pistis oma pisikese pea ja pikad vurrud vee alt välja ning muudkui turtsus. Ilmselt oli nende lainetega võitlemisest väsinud ja tõmbas vett kurku.

Reisibürood pakuvad suurt ekskursioonide valikut, mille hulgast on päris raske valikut teha. Lõpuks otsustasime „Peninsula Valdes“ ehk siis Valdese poolsaare ringreisi kasuks, sest see andis võimaluse kogu poolsaarest ülevaade saada. See oli üks väga pikk päev, sest alustasime kell 8 hommikul ning jõudsime tagasi alles kell 19 õhtul. Meie giid Hugo oli nagu energiapomm, sest ta rääkis peaaegu koguaeg ning muudkui tegi nalja ja hüppas ringi. Õhtu poole hakkas isegi tema natuke väsimuse tundemärke ilmutama, aga siis ta jõi jälle matet ning väsimus kadus nagu võluväel. Tundub, et mate andis Hugole sama efekti, mis „Energizer“ patareid elektrijänesele. Nagu ma juba varem mainisin, mate joomine on Argentinas väga sotsiaalne tegevus. Hugo ei olnud üldsegi kade poiss ning jagas oma matet kõikide turistidega, kes vaatasid suu ammuli kuidas Hugo matet valmistas. Mate-tops käis bussis ringi ning Hugo seletas samal ajal kuidas matet jooma peab, kuidas mate-topsi järgmisele inimesele edasi ulatada ja muid mate joomisega kaasnevaid rituaale.

Esimene peatus toimus rannas, kus olid parimad kohad sisse võtnud Prantsuse numbrimärgiga autokaravanid. See on lausa uskumatu, prantslasi võib kohata kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades. Üritasime sealt rannast vaalasid näha, kuid nägime vaid mõnda musta täppi, mis vahepeal veepinnale ilmusid. Vaalad on küll väga suured, aga neid saab vaid meetri kaupa näha, sest nende suurest kogust tuleb vaid väike osake vahetevahel veepinnale. Kui tahate täissuuruses vaala näha, siis minge mõne veepargi show´le, sest looduses te sellist asja ei näe. Võib-olla ainult siis, kui mõni vaal kogemata rannale satub.

Hugo rääkis meile aga huvitavaid fakte vaaladest. Kas teadsite, et sündides on vaalapoeg umbes viiemeetrine ja kaalub terve tonni? Vaalapoeg joob umbes 152 liitrit piima päevas ning kasvab iga päev umbes 3 sentimeetrit. Täiskasvanuikka jõudes on nad umbes 15 meetri pikkused ja kaaluvad kuni 60 tonni. Kui vaal saba veest välja tõstab, siis see ei tähenda, et ta lehvitab meile. Tegelikkuses võib sellel mitmeid tähendusi olla - ta kas sukeldub väga sügavale toitu otsima, suhtleb teiste vaaladega või üritab vaenlast eemale peletada.

Järgmiseks viidi meid viidi Puerto Piramides nimelisse külla, kus kõikidele pandi juba tänaval päästevestid selga ning kästi läbi küla rannani jalutada. Rannal ootas meid traktori taha ühendatud spetsiaalsel alusel paat. Kui kõik olid paati roninud, siis hakkas traktor tagurdama ning sõitis nii kaua merre kuni paat sai aluselt minema. Väga huvitav protseduur! Panin ka tähele, et igal traktoristil oli oma koer, kes jooksis koos traktoriga merre ja siis jälle välja.

Niisiis läksime paadiga merele lõunavaalasid (Eubalaena Australis) lähemalt uurima, kuid isegi siis oli vaalade nägemine üks keeruline töö. Nad tulevad vaid sekunditeks veepinnale ning kui keegi näpuga mingis suunas osutas, siis pidi väga kiiresti reageerima. Kui vaal oli vasakul pool paati, siis pidid vasakul pool istuvad inimesed oma kohtadele jääma ning paremal pool olevad võisid püsti tõusta. Kui vaal oli paremal pool, siis toimus kõik vastupidi. See oli nagu mingi tants – kükita ja siruta.

Peale paadisõitu läksime Puerto Piramidese külla lõunale. Käisime ringi ja otsisime kohta, kuhu sööma minna. Märkasime, et huvitaval kombel on peaaegu igas kohvikus väikeseid meestegrupid lõunatamas. Ühel hetkel tuli Tintinil lai naeratus näole ja ta teatas: „aga need on ju TTÜ meeskoori liikmed“. Seda poleks küll osanud oodata, et Patagoonia rahvuspargi väikese küla kohvikud on eesti mehi täis :)

Peale kosutavat lõunat läksime ühel kaljuserval pesitsevaid patagoonia pingviine vaatama. Nad olid munade haudumisega nii hõivatud, et nad ei teinud meist üldse välja. Nad seisid väga stoiliselt ning liigutasid vaid vahetevahel, et tiivaalust sügada.

Järgmine peatus toimus aga rannal, kus logelesid merilõvid ja lonthülged. Nad nägid välja nagu rannale laiali laotatud hiigelvorstid. Neid on tegelikult väga igav vaadata, sest nad lihtsalt lesivad ega tee mitte midagi. Järsku ärkas aga üks lonthüljes ülesse ning hakkas hoogsalt oma sõprade poole rühkima. Kuna ta oli nii massiivne elukas, siis suutis ta liikuda vaid paar meetrit korraga ning pidi seejärel paar minutit puhkama. Vees on nad aga omas elemendis ning suudavad lausa kuni 2 tundi järjest vee all püsida.

See oli üks väga huvitav päev, sest lisaks vaaladele, pingviinidele, merilõvidele ja lonthüljestele nägime veel mitmeid erinevaid loomi ja linde nagu armadill, mara (nagu imelikult suur jänes), tutt-tinamu, halljänes, väikenandu, kotkasviu ja guanaako (laama sugulane). Nägime ka hiiglasuuri peegel-tormilinde, kelle tiibade siruulatus on 2 meetrit. Nende suurus oli muljetavaldav, aga nad nägid nii koledad, hallid ja räbaldunud välja nagu vanad filmirekvisiidid.

Gaiman küla

Gaiman on Walesist sisserännanute poolt 1865. aastal asutatud küla, kus on alles vaid üks traditsiooniliste majadega tänav. Küla pealt võib leida ka traditsioonilises stiilis ehitatud kiriku, kooli, postimaja ja muuseumi, kuid kogu ülejäänud küla on täiesti tavaline ja igav.

Jalutasime ka läbi vana raudteetunneli, mille keskel oli väike käänak. Ühesõnaga tunneli keskel oli täiesti kottpime ja me ei näinud absoluutselt mitte midagi. See oli päris jube kogemus!Komberdasime siis edasi ja lõpuks hakkas tunneli lõpus valgus paistma ning meie samm läks reipamaks.

Peale külaga tutvumist suundusime Gaimani küla vanimasse teemajja, mille menüüs oligi vaid üks pakkumine - tee ja koogivalik. Põhimõtteliselt valikut ei olnud ja pidime vaid vastama kas soovime pakkumist või ei. Kui me juba oleme teemajja tulnud ja lauda istunud, siis muidugi soovime! Meile toodi vähemalt 1 liiter teed ja umbes 2 kilogrammi kooke-saiakesi. Tee jõime kenasti ära, aga sellest koogihunnikust sõime vast vaevalt veerandi ära ning palusime ülejäänud kaasa pakkida. Absoluutselt kõik külastajad läksid sealt väikeste pakikestega minema, sest need portsjonid olid lihtsalt hiiglasuured.

Peale kolme tundi olid meil kõik vaatamisväärsused ära nähtud ja tee maitstud ning oligi aeg lennujaama suunduda, et Buenos Airesesse naasta. Kohale jõudes selgus, et meie lend oli tühistatud ning meid pandi 4 tundi hiljem väljuvale lennule. Küsisime siis hüvitust ning selle peale anti meile mõlemale 250 ARG väärtuses kupong järgneval „Aerolineas Argentinas“ lennul kasutamiseks. Tänasime ja teatasime, et me ei saa seda kasutada, sest lahkume paari päeva pärast Argentinast. Selle peale anti meile kupong lennujaama kohvikus õhtustamiseks ning lisaks veel teine kupong, millega saime tasuta taksosõidu Buenos Airese lennujaamast hotellini. Kõigele lisaks selgus, et kui algselt pidime maanduma Buenos Airesest kaugel asuvas lennujaamas, siis nüüd maandume otse linna südames. Peale sellist kingitustega ülekuhjamist ei saanud me ju pahased olla, et me alles kell 3 öösel oma Buenos Airese hostelisse jõudsime.

Vaadake ka fotosid nendest Puerto Madrynis nähtud imeloomadest!
Slideshow Report as Spam

Comments

Triinu on

Nii vahva! Aitäh kirjutiste eest! ma armastan vaalu, see on nii vöimas! Nägin sama moodi Zanzibaris vaaalu, aga see oli nii kiire ja kuigi mul oli suht hea fotokas, fotol see on aimatav... Aga olen yhel korral Malaysias näinud sukeldumise ajal vaalhaid(whaleshark), kes oli pisike 8m pikkune, see oli önnepäev!

tibuandtintin
tibuandtintin on

vaalad on võimsad jah! me kahjuks Zanzibaril vaalu ei kohanud...aga Prantsuse Polüneesias õnnestus meil ühega jälle kohtuda.

tuuli on

Ohh need on need vaalad :)
Sama siin...ma olen ka nii vaimustusest neist loomadest peale eelmise aasta trippi Põhja-Norras Andenesisse. Seal sai ka vaalasafaril käidud viis tundi Põhja-Jäämerel. Eriti lahe oli see kogemus tollest korrast kui üks hiiglama suur kašelott ujus meie laeva poole ja ennem laevani jõudmist sukeldus laeva alt sipsti läbi :)))))
Teine väga tähelepanuväärne olukord oli kui kaks kašelotti hoidsid teineteisele hästi ligi kui üks mõõkvaal ähvardavalt lähemale ründas ujudes. Teadlased, kes meiega koos laeval olid rääkisid omavahel, et kašelotid ei hoia üldse kokku vaid on omaette kuid sellise juhuse nägemine oli neilgi esmakordselt ja suur üllatus :D

tibuandtintin
tibuandtintin on

Ohhoo, järgmine vaalade fänn:)
Tänud oma kogemuste jagamise eest. Tundub, et nägid tõesti ainulaadset vaatepilti kui see isegi teadlasi imestas. Väga lahe!

Add Comment

Use this image in your site

Copy and paste this html: