Buenos Aires – värvid, kontrastid ja eluolu

Trip Start May 07, 2012
1
55
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow
Where I stayed
HI Recoleta hostel

Flag of Argentina  , Capital Federal District,
Saturday, October 27, 2012

Buenos Airesest (tõlkes „hea õhk“) on hea õhk ammu kadunud ning linnas pole tegelikult palju ilusat, mida vaadata. On küll mõned piirkonnad, kus on kenad huvitava arhitektuuriga majad ja laiad avenüüd. Kui need turistipiirkonnad on üle vaadatud, siis pole aga linnas midagi ilusat järgi.

Suurlinnades on inimestel igasuguseid ideid kuidas raha teenida. Siin saab näiteks metroosõidu ajal ka šopata, kuid nende müügiviis on eriti agressiivne. Metroovagunis jalutavad vaikivad kastiga mehed ringi ning panevad oma kauba ilma küsimata reisijatele sülle. Nad jagavad oma kauba terves vagunis laiali ning siis teise ringiga korjavad jälle kokku. Mõnikord see strateegia isegi toimis, sest nägime inimesi, kes ostsid mõne pisiasja. Müügiks pakutakse näiteks kleepekaid, raamatuid, nätsu või siis kummiga kokku seotud nelja pastakat.

Huvitavad linnaosad

Külastasime La Boca linnaosas asuvat Caminito tänavat, mis oli kunagi kunstnike meelispaigaks, kuid nüüdseks on selle tänava vallutanud turistihordid ja tangorütmid. Seda kaunist tänavat ilustavad hästi värvikirevad majad ning igas kohvikus-restoranis toimuv tango show. Kuulsime Claudiolt, et professionaalsetele tangotantsijatele ei meeldi need Caminito tänava tantsijad, sest nad on tangot turistide show jaoks lihtsustanud. Tangot tantsitakse tegelikult nelinurkselt, kuid Caminito tänaval hoopis mööda nähtamatut horisontaalset joont.

Seda tänavat on ilus vaadata, aga tegelikult on see kõik võlts nagu kontekstist välja rebitud lause. La Boca on tegelikult tööliste linnaosa, kus on räämas ja lõhutud akendega majad ning üldine atmosfäär on kuidagi masendav ja hall. Caminito tänaval on aga hästi palju värve, muusika, tango ning lõbusad inimesed, aga see pole päris elu vaid pigem nagu „Disneyland“.

Järgmisel päeval külastasime San Telmo linnaosa, kus on boheemlaslikult lõõgastunud atmosfäär. Väikesed huvitavad kohvikud, kunstnikud, mõnusad turukohvikud ja lõbusad teenindajad ning segasummasuvila taoline turg, kus müüdi nii puuvilju, antiiki kui kasutatud riideid-esemeid. Selle linnaosa peaväljakul toimus ka suur laat, kus kohalikud kunstnikud oma loomingut müüsid. See oli üks väga huvitav paralleelmaailm, sest kui ühel tänaval olid räämas majad ja omapärased kohvikud, siis paralleeltänaval olid margiriiete poed ja ilusad inimesed.

Kontrastid

„Sheraton“ hotellist mööda jalutades eksisime tänavaga ning sattusime ühele turule, kus müüdi võltskaupa ning kus liikusid väga kahtlased inimesed ringi. See tundus nii vaene piirkond olevat, et meil tekkis tunne nagu oleksime Boliivias tagasi. Kontrast oli vapustav, sest 100 meetri kaugusel olid luksushotellid ning ülikondades ärimehed, kes maksid oma hotellitoa eest ilmselt samapalju kui need turumüüjad heal juhul poole aastaga teenida jõudsid. Turul polnudki vaja kaua oodata kui juba üks noormees nokitses me seljakoti kallal. Tal õnnestus juba natuke lukku avada enne kui me mõistsime mis toimub, kuid õnneks ei jõudnud ta kotist midagi võtta. Nii kui saime ühe varga maha raputatud, siis hakkas järgmine noormees meid jälitama. Nägime tema skeemi läbi, keerasime ümber ja vaatasime talle otsa. Selle peale otsustas ta oma suunda muuta. See oli esimene kord kuue kuu jooksul kui meilt üritati midagi varastada. Olime neljakesi ning ilmselt oli meie tähelepanu rohkem hajutatud kui tavaliselt ning vargapoisid üritasid seda olukorda ära kasutada. Suurlinnades peab aga koguaeg tähelepanelik olema ning jälgima mis ümberringi toimub.

Veel kontrastidest rääkides. Sõitsime Retiro rongijaamast umbes 20 minutit rongiga Mitre peatusesse ning kogu selle aja jooksul avanes aknast masendav vaade. Igal pool oli prügi, kõik sillaalused kodutute poolt hõivatud ning peatused täis soditud, räämas ja haisvad. Mitre peatuses istusime ümber turistirongile „Tren de la Costa“ ning selle sõidu jooksul nägime armsaid väikeseid peatuseid, kus olid ilusad kohvikud või siis väike koduste mooside turg. Kahjuks on see tihti nii, et turistidele luuakse illusioon, mis näeb nii reaalne välja, et seda jäädakse uskuma.

Niisiis ühest küljest võib siit linnast leida nii luksust, rikaste rajoone kui ka argentiinlasi, kes jumaldavad igasuguseid ekslusiivseid merendus-, polo- kui ka golfiklubisid, kuhu vaid valitutel on sissepääs. Teises äärmuses on aga väga palju kodutuid, keda võib näha tänavatel, parkides või kortermajade ees magamas. Mõned on lausa suurte puude või sildade alla omale „majad“ ehitanud. Meie tänaval oli aga üks noorpaar, kes elas kiriku ees ning tundus, et nende ainukeseks varaks oli üks väga kulunud madrats. Nii kurb!

Lisaks kodututele jäävad siin silma ka päris paljud inimesed, kellel on vähemalt pool keha tätoveeringutega kaetud. Ma pole varem sellist asja näinud! Lisaks on siin üllatavalt palju inimesi, kes käivad igal pool spordiriietes ringi. Spordiriided on siin täielik moehitt! Kahjuks ei tähenda spordiriiete kandmine alati seda, et see inimene sportlikus vormis on...

Mate kultuur

Mate komplekti kuulub spetsiaalne nahast õlakott, mate-tops, metallist kõrs, yerba ehk teepuru, suhkrutops, üks või mitu termost kuuma veega ja kilekott kasutatud yerba jaoks. Mate joomine on üks väga sotsiaalne tegevus, sest mate´t juuakse igal pool ja kõigiga. Nii võibki näha matet joovaid teenindajaid nii poes kui kohvikus, perekondi pargipingil või ühistranspordis, noorpaare ja ka üksikuid inimesi, kes joovad oma matet kõikvõimalikes kohtades. Kusjuures peaaegu alati jagatakse ühte mate-topsi ja kõrt. Mate joomisega kaasnevad ka väikesed reeglid, mida tuleb meeles pidada. Näiteks valmis tehtud matet ei segata kunagi ja kõrs peab koguaeg samas kohas olema. Kui peaks tekkima vajadus segada, siis tohib seda teha vaid mate valmistaja ehk see, kelle käes termos on. Sulle ulatatud mate-tops tuleb kuni lõpuni tühjaks juua, sest see toob õnne. Kui annad oma topsi edasi ja keegi teine lõpetab joomise, siis saab ta sinu õnne endale.

Mulle mate ei maitse, sest see on hirmus kange ja kibe jook. Claudio ja Tatiana andsid meile aga maitsta natuke mahedamat matet, mida nimetatakse „tereré“. Selle valmistamine ja joomine toimub samade põhimõtete järgi, ainult et kuuma vee asemele juuakse seda mahlaga.

Lõputud järjekorrad

Kohati oli mul tunne nagu oleksime Nõukogude Liidus, sest igal pool olid pikad järjekorrad. Liikluses on argentiinlased väga kannatamatud ja muudkui annavad signaali, kui on vaja aga järjekorras seista, siis nad võivad tundide kaupa täiesti rahulikult seista. Tundub, et see on üks argentiinlaste meelistegevustest, sest nad moodustavad igale poole järjekordi. Näiteks bussi oodates moodustatakse tänaval looklev järjekord või lennukile minekut oodates hakkab juba aegsasti järjekord tekkima. Ma tõesti ei saa aru miks on vaja pool tundi enne pardale minekut juba end rivvi võtta, sest igal inimesel on ju oma istekoha number.

Lisaks veedavad nad pool elu pangaautomaatide järjekordades, sest peaaegu mitte kuskil ei saa kaardiga maksta ning kõikidel on pidevalt sularaha vaja. Lisaks on kaartidel 1000 ARG limiit ehk siis kõikidele antakse näpuotsaga sularaha. Paljud argentiinlased ei usalda pankasid ning võtavad palgapäeval kogu raha välja. Võite siis arvata millised järjekorrad kuu lõpu poole moodustuvad.

Protest jätkub!

Plaza 25 Mayo ehk siis peaväljak on üks kuum koht protestide korraldamiseks, sest seal toimub absoluutselt iga päev mõni väiksem või suurem protestiaktsioon. Karmid, raskelt relvastatud politseinikud seisavad vist iga päev platsi ääres rivis. Lisaks oli pool platsi metallraamidega eraldatud (ilmselt selleks, et rahvamassi eraldada ja neid kontrollitava suurusega gruppideks jagada) ning iga lillepeenra ümber olid lehvimas plastiklindid nagu mõrvastseenil.

Neljapäeva pärastlõunati käib väljakul protestimas rühmitus nimega „Madres de Plaza de Mayo“.  Rühmituseliikmed  on 1970ndatel „kadunud“ (tegelikkuses röövitud) laste emad või vanaemad. Nad nõuavad valitsuselt vastuseid lasteröövide kohta ja süüdlaste kohtu alla andmist. Nende valu ja kurbuse nägemine andis päris tugeva emotsiooni.

Ühe laupäeva pärastlõunal toimus väljakul aga eriti suur protest, kus nõuti väga paljusid erinevaid õigusi ning kõige muu hulgas ka abordi legaliseerimist. Jah, abort on Argentiinas illegaalne.

Panin tähele, et siin on väga palju noori emasid, kellest mõned näevad täitsa teismelised välja. Neil on siin komme oma paaripäevaste beebidega mööda linna ringi jalutada niimoodi, et beebi on õlale toetatud. Siin linnas oleks tõesti raske vankriga ringi liikuda, aga sellised õrnad olevused peaksid ikka kuidagi rohkem kaitstud olema. Kõige šokeerivam oli see, kui üks neiu tuli oma beebiga metroovagunisse. Beebi oli nii pisike ja kortsus, et tundus nagu ema oleks just sünnitusmajast väljunud. Metroos on nii palju tolmu, mustust ja kõva lärmi, et see ei ole küll koht kus vastsündinutega ringi liikuda. Kõik reisijad vaatasid seda beebit haletseva pilguga.

Uskumatu teenindus


Teenindus oli sama hull kui Saltas, sest kivinägudega teenindajatele ilmselgelt ei meeldinud turistid. Me üritasime alati hispaania keeles rääkida, aga isegi see ei aidanud. Kuigi mõnikord võis see kerge naeratuse välja võluda, aga võib-olla nad lihtsalt irvitasid meie hispaania keele oskuse üle. Niisiis tekkis tunne nagu oleksime Pariisis, sest sealsed ettekandjad on ju tuntud oma ülbuse poolest.

Ühesõnaga kogu Argentinas veedetud aja jooksul oli meil tunne nagu siinsele teenindavale personalile ei meeldiks turistid. Siin elavate välismaalastega vesteldes saime oma kahtlustele veelgi kinnitust juurde. Isegi siin elavatel välismaalastel on tunne, et neid ei sallita ning neilt üritatakse pidevalt nahka üle kõrvade tõmmata. Argentiinlastel pidi olema arvamus, et Euroopas on ülihea elu ja nemad siin Argentinas peavad rasket elu elama. Võib-olla seetõttu nad tunnevad kadedust või vaenu ning käituvad välismaalastega väga üleolevalt. Lisaks pidi olema väga raske leida ausaid töötajaid, sest enamus töötajaid lihtsalt petavad ja valetavad otse näkku. Omanik peab neil koguaeg järgi käima ja silma peal hoidma, sest nii kui ülemus lahkub, siis töö seiskub. Kindlasti on nad ise veel uhked selle üle, kui saavad siin elavaid välismaalasi petta.

Argentiinlased jätavad kohati väga ülbe mulje, kuid ma ei tea kas see on tahtlik või lihtsalt näitemäng. Näiteks hostelites on argentiinlased ainukesed, kes teisi ei tereta. Jõel turistipaadiga sõites mõned lapsed lehvitasid aedades lebavatele inimestele, kuid mitte keegi ei lehvitanud vastu.
Tänavatel kohatud inimesed olid aga igalpool lahked, sest nii kui meil eksinud nägu peas oli, siis astuti ligi ning uuriti kas on abi vaja.

Buenos Aires on üks kontrastide linn, kus eksisteerivad käsikäes nii rikkus kui vaesus ja ilus arhitektuur kui suured hirmsad kivikolakad. Tundub, et urbaniste ei taheta ka siin kuulda võtta. Samas eks kõik need suurlinnad ole omamoodi kontrastidega kaetud.

Kokkuvõttes meenutab Buenos Aires mulle vägagi Londonit või siis mõnda muud Euroopa suurlinna. Linnas ringi jalutades on kohati tunne nagu oleks Pariisis, siis jälle Berliinis või Londonis. Siin on dünaamiline kultuurielu, piiramatud meelelahutusvõimalused ja lõputuna tunduvad ostutänavad ning turistide piirkonnad, kuid nendest piiratud aladest väljudes on pilt hoopis teine. Samas on siin sellised residentsiaalsed piirkonnad, kus on selline külaelu, et unustad suurlinnas viibimise täitsa ära.

Belgrano linnaosas, kus peatusime, on väikesed kitsad tänavad, mis on rohetavate puudega kaunistatud ning aedades jooksevad õnnelike nägudega koerad ringi. Käisime sageli väikses „külapoes“, kus müüjad tundsid meid ära ning uurisid kuidas meil läheb ja soovitasid Hiinasse puhkusele minna. Argentinas tehti selline seadus, et hiinlastest poeomanikud ei pea esimesed 2 aastat makse maksma. Sellest tulenevalt on kõik tänavanurgad täis hiinlaste toidupoode ning „hola“ karjuvaid hiinlastest töötajaid.

Viimasel päeval sadas terve päeva vihma ja meil polnud tuju mitte kuskile minna. Tegelikult oli mul vihma üle isegi hea meel, sest see kuumus hakkas juba ära väsitama ning oli tore vahelduseks vihma näha ja natuke kergemalt hingata. Lugesime siis kokku, et viie kuu jooksul oleme vaid kolme vihmast ilma kogenud. Nii et ilmaga on meil tõesti igalpool vedanud.

Pärastlõunal läksime hosteli kõrval asuvasse kohvikusse ning nägime uudistest, et linnas on täielik kaos ning 2 inimest on üleujutustes hukkunud! Autodest said laevad, metroojaamadest jõed ja maa-alustest parklatest basseinid. Tundus, et kõige rohkem oli kahjustatud seesama Belgrano linnaosa, kus me esimesel nädalal ööbisime. Uudistes näidati nutuste nägudega poeomanikke, kes demonstreerisid kahjustunud toiduaineid ja läbivettinud riideid. Kahjud ulatusid 20 miljoni Argentiina peesoni. Siinsed poeomanikud leiavad aga ka lootusetule olukorrale lahenduse. Nad hakkasid neid poriseid ja läbivettinud riideid poole hinnaga müüma ning poodide ette tekkisid jälle need kuulsad järjekorrad...

Nii palju oleks veel kirjutada, aga aitab nüüd küll. Vaadake parem fotosid!
Slideshow Report as Spam

Use this image in your site

Copy and paste this html: