Huvitavad kohtumised Buenos Aireses

Trip Start May 07, 2012
1
51
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow
Where I stayed

Flag of Argentina  ,
Sunday, October 21, 2012

Enne Buenos Airesesse saabumist polnud meil aimugi, mida seal linnas teha. Kohale jõudes oli aga tunne nagu oleksime keeristormi sattunud, sest esimesest hetkest alates hakkas üks suur tutvumine ja suhtlemine pihta. Erinevaid kanaleid pidi saadeti meile selline kontaktide nimekiri, et lõpuks me ei jõudnudki kõigiga kohtudagi.

Buenos Airesesse saabudes sattusime kohe Claudio pere hoolitsuse alla. Lisan veel mälu värskendamiseks, et tutvusime Claudio ja Tatianaga Iguassu koskesid külastades. Claudio tuli meile lennujaama vastu koos oma emaga, sest tal endal pole juhilube ja Tatiana oli tööl. Meid võeti vastu nagu vanu sõpru. Claudio oli meile eelnevalt pakkunud, et võime ühes tühjas majas ööbida, kuid kohapeal selgus, et seal ei olnud tõesti mitte midagi ning seal ööbimiseks oleksime pidanud kuskilt voodi leidma. Nii et see variant langes ära. Claudio ja ta ema hakkasid meid siis mööda Belgrano linnaosa ringi sõidutama. Käisime umbes neljas või viies hotellis, kuid mitte üheski polnud vaba tuba. Lõpuks viis Claudio meid enda koju, kus lobisesime Claudio ja Tatianaga ning sõime õhtusöögiks moosisaia teega. Vaatasime internetist kõik „Lonely Planet“ ja „Guide du Routard“ soovitatud hotellid läbi, kuid mitte üheski polnud vaba tuba või olid nad meie jaoks lihtsalt liiga kallid. Niigi lootusetule olukorrale lisasid vürtsi Claudio ja Tatiana, kes ütlesid meile poolte hotellide kohta, et „sinna rajooni küll ärge minge“. Me vaatasime turistirajoonides asuvaid hotelle, kuid nemad soovitasid meile ikka kohalike rajooni Belgranot. Lõpuks läksime Claudio vanemate juurde ööbima ning magasime toas, kus Claudio suureks kasvas. Claudio ema oli muidugi väga õnnelik, et saab kellegi eest hoolitseda ning kohtles meid nagu oma lapsi.

Me siis jutu sees mainisime, et tahaks kuulsat Argentiina liha maitsta ning uurisime, et kuhu restorani võiks minna. Selle peale hakkas terve pere ohkima, et „ei-ei-ei, restorani te küll ei tohi minna. Tuleb korraldada ikka üks õige asado, sest restoranitoit on mannetu koduse kõrval. Pealegi restoran pole üldse see, mis perekeskne asado“. Selle peale hakkas terve pere asadot (kaudses tähenduses grillipidu, otseses tähenduses spetsiaalselt lõigatud ribide riba koos mõnusalt pehme lihaga) korraldama. Me üritasime vahele öelda, et me ei taha tüli teha, kuid meid ei kuulanud enam keegi. Asado planeerimine oli täies hoos! Andsime alla, sest nägime, et neile meeldib teistele rõõmu valmistada. Tegelikult on vahepeal tore lasta kellegil meie eest hoolitseda, sest siis ei pea koguaeg mõtlema, et mida teeme ja kuhu lähme. Hommikul oli meil hommikusöök laual ning ema muudkui tiirutas ümber laua ja vadistas meile Claudio lapsepõlvest.

Järgmisel päeval saime ühte Belgrano linnaosa hostelisse toa ning meile nii meeldis seal, et jäimegi sinna. Tutvusime hostelis elavate Kolumbia ja Peruu kokkadega ning vaatasime imestusega kuidas noored poisid endale iga päev midagi uut ja huvitavat küpsetasid. Belgranost oli küll 30-minutiline metroosõit kesklinna, aga kui turistikohad on üks kord ära nähtud, siis rohkem polegi ju vaja. Seega nägime hoopis „päris“ Buenos Airese elu.

Paari päeva pärast saimegi siis kutse sellele kuulsale asadole ning olime hästi põnevil. Nad olid kuskilt suure grilli laenanud, suure hunniku liha kokku ostnud ning Claudio ema oli teinud erinevaid salateid (roheline salat tomatiga, tomatisalat ja kartulisalat). Selleks, et meid kõiki ära mahutada korraldati asado selles tühjas majas, mida meile varem ööbimiseks pakuti. See tühi maja oli nii hubaseks tehtud, sest nad olid sinna toonud lauad-toolid ja lambid ning selleks ajaks kui kohale jõudsime oli laud juba kaetud ning mõnusad lihaaroomid lendlesid õhus.

Kohale jõudes ei suutnud me oma silmi ära uskuda – see lihahunnik oli nii suur! Me siis uurisime, et mitu külalist tulemas on ja saime vastuseks, et kokku on meid 8 – Claudio ja Tatiana, Claudio vanemad, meie Tintiniga ja kaks naabrimeest, kes olid väga lõbusad tegelased. Meie arvates oleks seda liha jätkunud vähemalt 25-le, kuid nende jaoks tähendab asado seda, et sa sööd liha seni kuni lõhked. Täpselt niimoodi meile öeldigi, kui hakkasime piiksuma, et me enam ei jõua süüa.

Kusjuures grill ei ole mingi tavaline plekikolu, vaid väga spetsiaalse süsteemi järgi ehitatud kolme tasemega masin. Esimesel tasemel tehakse tuli, et tule alustamisega kaasnev toss liha peale ei läheks. Teisel tasemel valmistatakse koguaeg uut sütt ette ning kui süsi valmis, siis pannakse see kolmandale tasemele. Niimoodi on kindel, et toss ega leegid ei puutu liha ning hõõgav süsi on koguaeg valmis. Argentina liha on väga rasvane ja küpsetusprotsessi ajal imbub sealt väga palju rasva välja. Kuuma lihaplaadi kõrvale on pandud väike vannike, et kõik rasv sinna läheks ja tulle ei tilguks, sest muidu rikuvad leegid liha ära. Niisiis liha küpseb pikka aega tasasel ning koguaeg ühesuguse temperatuuriga tulel. Argentiina liha eripäraks on see, et seda lõigatakse hoopis teistmoodi kui mujal maailmas ehk siis siinsetel lihunikel on oma töömeetodid. Niisiis Argentiina liha teeb maitsvaks spetsiaalne grill, pikalt tasasel tulel küpsetamine ja spetsiaalne liha lõikamise viis.

Ühel hommikul sain teate sõbrannalt Siirilt: „paar tundi tagasi maandus lennuk 60 ponksi TTÜ meeskoori mehega Buenos Aireses“. Sellist imet peab ju ikka oma silmaga kaema minema. Õhtul istusimegi kenas kuldses saalis ja kuulasime meeskoori mõnusalt mehist ja tummist häält ning mänglevalt helisevaid eestikeelseid laule. Vägev emotsioon! Enne ja peale kontserti jõudsime veel paar sõna Urmoga ka juttu rääkida. Nii tore on vahepeal tuttavaid nägusid ka näha!

Pidime kohtuma ka Caroga (couchsurfingust), kuid ta jäi haigeks ning saatis hoopis enda juures ööbiva prantslase Virgili, kes elab muidu Brasiilias. Niisiis olime valmistunud Argentiina elu kohta lugusid kuulama, kuid rääkisime hoopis Brasiilia elust. Kohtumine toimus rikaste linnaosas Palermo Chicos, kus saime jälle hoopis teistsugust Buenos Airest näha. Peened kohvikud ja restoranid, margiriietes ja koerakestega jalutavad inimesed, kenad autod ja butiigid. Meil tekkis tunne nagu oleksime Luksemburgis tagasi.

Tänu Facebooki imelisele oskusele inimesi ühendada, sattusime kontakti eestlanna Katriniga, kes elab igal talvel Argentinas. Nii juhtuski, et ühel päeval sattusime Katrinile ja Adamile külla ning kuna meil oli nende seltsis nii tore olla, siis jäime kauemaks kui plaanitud. Katrin on ajakirjanik ja blogija nii Londonis kui ka Tallinnas. Adam aga professionaalne polo mängija, kellelt õppisime nii mõndagi polo mängu ja hobuste hingeelu kohta. See on kõik üks täiesti uus maailm, millest meil varem aimugi polnud.

Nende maja asub Buenos Airesest umbes tunnise sõidu kaugusel keset lopsakat rohelust ning mõnusalt mahedat maaõhku. Nii mõnus oli sealses roheluses ringi jalutada, värsket õhku hingata ja Katrini huvitavast elust ja kogemustest kuulda. Argentinas on just kevad algamas ning ilmad on nii ilusad ja mõnusalt soojad. Lebasime basseini ääres ning ei tahtnud Buenos Airesesse naasmisest mõeldagi.

Argentina tavade kohaselt korraldati ühel õhtul asado, kus saime jällegi seda maitsvat Argentina liha maitsta. „Asador“ ehk lihaküpsetaja Manuel ja tema sõber Matias rääkisid meile Argentina liha eripäradest ja erinevatest lehma tõugudest. Lihal on nii suur pekiriba küljes, et maitsestamiseks piisab vaid natukesest soolast. See liha on lihtsalt nii imeliselt maitsev, et ei vaja marinaadi ega ketšupit.

Lõpuks pidime sellest väiksest paradiisist lahkuma, sest Tintini sugulane Benoit ja tema kolleeg Sebastien olid Buenos Aireses tööreisil. Veetsime koos nendega väga meeldiva pärastlõuna Recoleta linnaosa avastades. Käisime ka Recoleta surnuaias, mis oli nagu omaette väike linnake. Argentina ajaloos tähtsat rolli mänginud isikute ja nende perekondade auks olid sinna püstitatud nii marmorist kui ka kivist majakesed, milles olid nii suuremad kui ka väiksemad kirstud. Need majakesed olid aga nii suured ja kõrged, et nende vahel looklevatel kõnniteedel jalutades tekkis tunne nagu viibiksime väikeses linnakeses. Surnuaia väravale oli kirjutatud „puhake rahus“, kuid seal oli nii palju turiste, et vaikusest ja rahust võis vaid unistada. Nägime ka Perron´i pere auks püstitatud majakest ning turistigruppi vedav giid rääkis neile, et Perroni haud sai kuulsaks peale „Evita“ filmi, kus Madonna peaosa mängis.

Kaunil päikesepaistelisel pühapäeval läksime koos Benoit ja Sebastieniga väikesesse Tigre linna, mis on Buenos Airesest pärit „portenode“ lemmik ajaviitekoht. Tundus nagu oleks kõik Buenos Airese elanikud sinna sõitnud, sest kõik murulapikesed olid inimesi täis. Mõni pidas piknikku, mõni jõi matet, mõni vaatas niisama inimesi või imetles jõge ja seal toimuvat tihedat paadiliiklust, kuid üks oli kindel – kõik nautisid seda kaunist päeva. Kogu linna täitis „parilladest“ ehk liharestoranidest hõnguv mõnus aroom, lõbustuspargist kostuvad kiljed ning paadimootorite mürin. Jalutasime hiiglasuurel puuviljaturul („Mercado de Frutas“), kus ei müüdud mitte ühtegi puuvilja, vaid hoopis kohalikku käsitööd, mööblit ja kõikvõimalikku muud kraami. Lõpuks otsustasime ühele paadireisile minna, mis tegi väikese tiiru ümbruskaudsetel jõgedel. Jõekaldad olid hõivatud erinevate merendusklubide ja suvilate poolt ning vahelduseks ka mõni restoran, väike paat-pood ja isegi jõel liuglev tankla. Samas pole midagi imestada, sest igal suvilal on oma mootorpaat, sest ilma selleta ei saa isegi poodi ega restorani minna. Peale paadisõitu jalutasime veel mööda jõeäärset promenaadi ning vaatasime inimesi ja jõel toimuvat paadiliiklust. Kohati läks liiklus isegi nii tihedaks, et politsei tuli kohale jõeliiklust reguleerima. See oli üks väga mõnus päev!

Kõik need huvitavad kohtumised muutsid Buenos Airese külastuse väga meeldivaks. Selle linna üldistest muljetest aga juba järgmises postituses.

Seniks vaadake esimesi fotosid
Slideshow Report as Spam

Comments

Astra on

Nüüd te peate kindlasti suvel mõnel päikesepaistelisel päeval Remichisse tulema ja saate deja vu, kui näete, kuidas kogu Luksemburg, Prantsusmaa ja Saksamaa püüavad ennast Moseliäärsele mururibale ära mahutada :)

tibuandtintin
tibuandtintin on

haha, olen seda huvitavat vaatepilti juba näinud :) aga Tigres oli jah umbes selline olukord. Leidsid väga tabava võrdluse!

Add Comment

Use this image in your site

Copy and paste this html: