Cachi-Cafayate maalilised vaated ja imeline vein

Trip Start May 07, 2012
1
48
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow

Flag of Argentina  , Northern Argentina,
Sunday, October 14, 2012

Leigh kaudu tutvusime ameeriklanna Maggiega, kes otsis reisikaaslasi Cachi ja Cafayate roadtripi jaoks. Kuigi meil alguses polnud plaanis Saltast välja reisida, otsustasime temaga koos minna. Pealegi kõik reisibürood pakkusid reise kas Cachisse või Cafayatesse, kuid soovides mõlemat näha on auto rentimine kohustuslik. Hakkasime siis Cachi poole sõitma ning nii kui linnast väljusime hakkasid imelised maastikud me silme ees vahelduma. Kuigi alguses oli meie arvates maastik igav, sest olime sarnast ilu juba San Pedro bussisõidu ajal näinud. Ühel hetkel läks aga vaatepilt eriti huvitavaks, mäed aina värvilisemaks ning me muudkui ahhetasime ja ohhetasime. Helesinises taevas lebas ka paar valget pilve, mis tundusid nii pehmed ja kohevad nagu vatitupsukesed. Me muudkui sõitsime ja sõitsime ning mägiteed muudkui keerutasid ja vingerdasid. Lõpuks sai meil maastike imetlemisest isu täis ning kõht läks väga tühjaks, kuid nendel mägedel ja kaktustel ei tulnudki lõppu. Tegime väikese peatuse, et jalgu sirutada ning autosse naastes otsustas meie väike Clio tõrkuma hakata ning ei tahtnud käivituda. Meil olid kõhud tühjad, päike kõrvetas hirmsasti ning sellel teel polnud eriti liiklust ja meil tulid mustad mõtted pähe. Ootasime siis paar minutit ning lõpuks saime auto käima. Hiljem tegi ta meiega sama trikki, kuid selleks ajaks olime aru saanud, et talle ei meeldi kliimaseade. Niisiis meil oli valida kas istuda tulikuumas autos ja sulada või panna kliimaseade tööle ning riskida teele jäämisega. Otsustasime esimese variandi kasuks.

Lõpuks siis jõudsime ühte külakesse, kuid Argentiinas on ajavahemikul 12-16 siesta aeg ehk siis kõik poed, restoranid ja muud asutused on suletud. Vahtisime näljaste pilkudega suletud restorani ust, aga kui poeukse taha jõudsime, siis noormees just avas ukse. Meil vedas! Haarasime poest saia, tuunikalakonservi ning paar banaani ning läksime lähima puu alla piknikku pidama. Pärast jätkasime rõõmsal meelel teekonda ning õhtuks jõudsime lõpuks Cachisse. Sõit pidi aega võtma 5 tundi, kuid meil läks selle teekonna läbimiseks 7,5 tundi. Meie väike Clio oli nendel kurvilistel mägiteedel väga vapper, kuid me ei suutnud tema väiksest mootorist rohkem hobujõudu välja meelitada. Kõik need üksikud autod, mida teel kohtasime olid kõik 4x4 autod. Nii et see on isegi ime, et me nii ruttu kohale jõudsime.

Enne Cachisse jõudmist nägime mingit musta kogu keset teed seismas ning lähemale jõudes selgus, et see oli eesel. Sõitsime hästi aeglaselt kuni jõudsime tema nina ette, kuid eesel lihtsalt vahtis meid lolli näoga ega kavatsenudki end liigutada. Me ei teadnud kuidas temast mööda saada, sest vastassuunas oli tihe liiklus ning hakkasime siis signaali andma, et ta tee pealt ära läheks. Kuid ei, selle peale hakkas eesel hoopis auto suunas jalutama. Me siis tagurdasime ning eesel muudkui lonkis järgi. Lõpuks eesel tahtis oma pea autoaknast sisse pista ning me kasutasime juhust, et ta auto kõrval seisis ning andsime gaasi. Möödasõitjad said ikka kõvasti naerda ja me ise naersime ka kõhud kõveras, sest see oli nii naljakas olukord. Meie väike Clio ja eesel = episood „mister Bean´i“ seriaalist. Praegu sellest eeslist kirjutades tuleb mul jälle naeruhoog peale.

Cachi on väga ilus valge linnake, kuhu turistid puhkama tulevad. Seal polegi midagi muud teha kui unistel tänavatel jalutada ning vahepeal kohvikus jalga kõlgutada või siis mõnes suveniiripoes aega veeta. Hostelitöötaja joonistas meile kaardi Cachi ümbruskonnaga tutvumiseks ning järgmisel hommikul hakkasimegi selle käsitsijoonistatud kaardi järgi orienteeruma. Meie esimeseks ülesandeks oli leida tähekujuline kivi. Kuna ühtegi viidet polnud, siis proovisime erinevaid väikeseid teid ning küsisime kohalikelt ja peale pikka ekslemist leidsimegi selle koha lõpuks ülesse. Põllul olid kivid, mis olid laetud nii suuremateks kui ka väiksemateks tähe kujudeks. Teadsime vaid, et selle salapärase teose autoriks on üks šveitslane, kes hetkel ringi reisib. Leidsime ka ühe väikese onni, mille ukse kõrval oli puust plank, millele oli blogi aadress graveeritud. Me ei teadnud selle koha tähendust ning eeldasime, et ta üritab nende tähtede abil tulnukaid maale kutsuda ning see onn on tulnukate majutamiseks ehitatud:)

Jätkasime oma teekonda selle umbmäärase kaardi järgi ning saime väga ilusa ülevaate Cachi ümbruskonnast. Terve org oli lopsakat rohelust täis, sest orgu läbivad väikesed ojad turgutavad janust maapinda. Sellele kontrastiks olid aga mäed täiesti helepruunid ning üksikute kaktustega kaetud. Väga huvitav oli näha kuidas paarisaja meetri kaugusel kaktustest kasvavad viinamarjad, millest toodetakse maitsvat veini.

Seejärel oli aga aeg Cafayatesse edasi sõita ning mõtlesime hirmuga, et mis teeolud meid eest ootavad. See on vana tee, mida enam ei kasutata ega hooldata ning autorendifirma töötaja hoiatas, et oleksime väga ettevaatlikud. Tee oli natukene hullem kui eelmisel päeval, kuid mitte midagi väga hullu. Teed ümbritsevad maastikud ja mäed olid aga mitu korda huvitavamad ja ilusamad. Iga kord kui meil hakkas ühest vaatepildist tülgastus tekkima, siis avanes me silme ees midagi täiesti uut! Mäed ja kurvilised teed, kõrb, lopsakas rohelus, hiiglasuured kaktused, punased mäed, kivist odadega täis pikitud kanjon, värvilised mäed ning kõige lõpetuseks suured ja laiad põllutäied viinamarjaistandusi. Tekkis tunne nagu me seisaks paigal ning keegi kerib filmirulli, mis avab meile vahelduvaid vaateid. Veetsime sellel imelisel Ruta 40-l lausa 5 tundi ning kui lõpuks Cafayatesse jõudsime, siis sattusime ööbima hostelisse, mille nimi oli samuti Ruta 40.

Cafayate linn iseenesest ei ole mitte midagi erilist ning on kohati lausa kole, kuid keegi ei tule sinna linna imetlema, vaid hoopis veini mekkima. Mendoza on küll Argentiina kuulsaim ja suurim veinitootmispiirkond, kuid ka Salta maakonnas (Salta linnast kuni Cafayateni) toodetakse väga häid veine.

Me käisime kahes veinikeldris veinitootmist uurimas ning veini maitsmas. Animana külas asuv veinikelder „Finca Animana“ omab 250 000 hektarit viinamarjaistandusi ning toodab aastas 4 miljonit pudelit peamiselt noort veini. Sealne visiit oli aga väga igav, sest giid rääkis hispaania keelt ülikiires tempos ning põhimõtteliselt jooksis koos meiega läbi tootmisprotsessi ning ei seletanud eriti midagi. Kõige lõpuks veel teatas, et nad ei anna oma veine maitsta.

Otsustasime siis külastada Cafayates asuvat „El Esteco“ veinikeldrit, kus on 750 000 hektarit viinamarjaistandusi, millest saab ühe aasta jooksul 16 miljonit pudelit erineva küpsusega veine. Me jäime selle visiidiga väga rahule, sest giid küll rääkis ainult hispaania keelt, kuid väga aeglaselt ning uuris vahetevahel kas saame ikka aru. Ta rääkis meile valgete ja punaste viinamarjade erinevatest kasvutingimustest ning seletas, et kasutavad veini tootmiseks nii prantsuse (annab maheda maitse) kui ka ameerika (annab tugeva tummise maitse) tammevaate. Nende tehas toodab nelja erinevat kategooriat veini, millest kõige odavam on 3 kuud tammevaatides säilitatud vein ning kõige kallim 18 kuud oma aega oodanud vein. Meile anti maitsta 3 kuu vanust Torrentes ja Malbec veini. Torrentes on valge ning Malbec punane viinamarjasort, mida minu teada Euroopas ei kasvatata. Giid selgitas, et algselt toodeti Malbeci Prantsusmaal, kuid siis hakati seda Argentiinas aretama ning nüüd üritatakse seda ka Prantsusmaal uuesti aretama hakata. Torrentes vein oli huvitav selle poolest, et lõhnas nagu väga magus vein, kuid maitses nagu kuiv vein. Malbec oli aga ilmselt liiga noor ning tema parimad maitseomadused ei tulnud veel esile.

Muideks huvitav on see, et põhiliselt eksporditakse neid veine Belgiasse, kuid millegipärast on eksporditatavate veinide nimeks hoopis „Michel Torino wines“. Kodulehelt www.elesteco.com.ar saate eksportijate nimed järgi uurida ning saate neid veine Belgias või Luksemburgis maitsta.

Lisaks sellele, et argentiinlastel on imeline oskus kaktuste vahel viinamarju kasvatada, oskavad nad ka väga hästi surnud kaktuseid ära kasutada. Elus kaktus on roheline ja torgib, kuid surnud kaktus näeb välja nagu hiirte poolt auguliseks näritud puit, mis on käe all mõnusalt pehme. Nii kui kunstnikud oma käed surnud kaktuse külge saavad, nii hakkab nende loomingulisus vohama. Cachi ja Cafayate piirkonnas nägime surnud kaktustest valmistatud lampe, voodipäiseid, kappe, baarilette, kandikuid, karpe, pliiatsitopse, võtmehoidjaid ja igasuguseid dekoratsioone. Tundub, et surnud kaktus on siin tõeline müügihitt!

Ühel päeval nägime aga kõrbele omast tõelist liivatormi, kus liiv keerutas nii laialt ja kõrgelt, et me ei näinud isegi mägesid. Tegelikult see võis olla ka sellest, meil olid nii silmad-kõrvad kui ka suu liiva täis.

Kuna Cafayate linn meid ei paelunud ning veinikeldri külastus oli ka juba tehtud, siis otsustasime Argentiina maaeluga tutvuda ning farmi „La Vaca Tranquila“ ööbima minna. Kohapeal selgus, et farmi omanikeks on belglased Anne ja Alain ning töötajateks põhiliselt argentiinlased, kuid ka üks boliivlane. Belglased on oma traditsioonidele truuks jäänud ning oma aias väikese õlletehase püsti pannud, kus toodavad Belgia päraselt kangeid õllesid. Päris huvitav idee arvestades seda, et nad asuvad ühes suures veinipiirkonnas. Lisaks suurtele veinikeldritele on ka absoluutselt igas aias oma väike viinamarjaistandus, mis on ilmselt koduveini tootmiseks loodud. Isegi selles farmis on pisikene viinamarjaistandus, kuid pigem ilmselt selleks, et kohalikku ellu sulanduda.

Kogesime tõelist maaelu, kus hommikuti äratas meid linnulaul, aias olid pidevalt sõnnikuaroomid ning selline mõnusalt rammus maaõhk muutis meid nii väsinuks, et me lihtsalt magasime koguaeg. Ühesõnaga ideaalne koht oma patareide laadimiseks enne suurlinna Buenos Airesesse suundumist. Meile meeldis selles piirkonnas kohe nii väga, et muutsime oma lennuaega ning jäime sinna neljaks päevaks rohkem kui algselt plaanitud.

Oh ja siinne hommikusöök...Nii sai, juust, moos, jogurt kui ka keeks on Anne valmistatud ning iga amps on puhas nauding. Ja siis veel see värske apelsinimahl ning muusika asemel linnulaul.

Ühel hommikul viidi meid hobustega sõitma ning ratsakiivri asemel anti meile loomulikult kauboikaabud. Minu hobusele ilmselgelt ei meeldinud hommikud, sest ta lonkis pea norus ja vedas vaevaliselt jalgu järel. Kui ma teda vahepeal jalgadega togisin, siis ta ärkas ülesse ning liikus natukene kiiremini, kuid varsti hakkas jälle lonkima. Võib-olla talle lihtsalt ei meeldi oma töö? Peab iga kord täpselt seda sama rada pidi rahulikus tempos jalutama ning vedama turiste, kes ei oska õigeid juhiseid anda. Edaspidi sõidan parem jalgrattaga, sest mulle ei meeldi loomi piinata.

Sealses farmis elamine tekitas tunde nagu viibiksime western-filmi võtetel. Farm, lehmad, hobused, kauboikaabud, kõrb ja kaktused, liivatorm, tolmused teed ning hästi vanad ja kulunud„Ford“ autod olid nagu ideaalsed dekoratsioonid filmivõteteks. Lisaks veel farmi lähedal asuv San Carlose külake, kus olid ühekordsed valged majad ning tolmused teed. Kui mõni kohalik oleks veel peaväljakul asuvasse baari auto asemel hobusega tulnud, siis olekski kõik nagu päris olnud.

San Carlos on Cafayatest 24 kilomeetri kaugusel asuv väike armas linnake, mis oma valgete majadega meenutab vägagi Cachit. Kuna farmis pakuti vaid hommikusööki, siis oli meil ülejäänud päevaks vaja ise toitu muretseda. Kohalik toidupood valmistas meile aga paraja elamuse, sest valik oli küll üpris hea, aga kõik oli nii pilla-palla ning juurviljad-puuviljad olid mädanemise äärel ja osad kenasti kastides, kuid osad põrandal kottides. Lisaks olid asjad niimoodi hunnikusse laotud, et selles segaduses oli raske orienteeruda ja terves poes oli mingi väga imelik hais, nii et külmikus olevaid jogurteid ja vorste me ei julgenud osta. Tegelikult oleme ju viimaste kuude jooksul just täpselt selliste toidupoodidega harjunud, kuid üldjuhul on nad ikka korras ja puhtad.

Ühel õhtul otsustasime kohalike restoranidega tutvuda, kuid nad kõik nägid ühtemoodi hirmsad välja. Lõpuks astusime ühte sisse ning tädi teatas, et menüüs on vaid kaks toitu, mille kumbagi nimest me aru ei saanud. Tegime siis oma valiku ning istusime lauda, kuid tädi kutsus meid tagapool asuvasse söögisaali. Läksime siis edasi ning sattusime nende elutuppa, kus oli palju soojem ja hubasem õhkkond. Kui lõpuks toit lauale saabus, siis olime väga positiivselt üllatunud, sest toit oli väga kenasti serveeritud ning nägi väga isuäratav välja ning oli nii maitsev, et lausa sulas suus. Mõne hetke pärast tuli kokk köögist välja ning tundus, et ta oli ettekandja ema. Meil tekkis tunne nagu oleks vanaemal külas, sest nende elutuba oli üks tõeline vanaema elutuba ning toit oli täpselt selline nagu oleks vanaema hoolitsevad käekesed selle valmistanud. Niisiis sellest õppetund, et ei tasu alati fassaadi järgi otsustada ehk siis ära hinda raamatut kaane järgi...

Niipea kui meie energiareservid olid taastunud sõitsime mööda järjekordset (!) äärmiselt ilusat teekonda pidi Saltasse tagasi, et sealt Buenos Airesesse lennata.

Seniks imetlege fotosid ja siis mõistate miks mul nende teel nähtud maastike jaoks sõnu ei jätku!
Slideshow Report as Spam

Use this image in your site

Copy and paste this html: