Salta kõrbekuumus

Trip Start May 07, 2012
1
47
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow

Flag of Argentina  ,
Monday, October 8, 2012

Niisiis oleme jõudnud magusast linnast Sucrest soolasesse linna Saltasse. Õhtupimeduses bussijaama jõudes ei suutnud me ühtegi sularahaautomaati leida ja palusime taksojuhil meid panka viia, sest meil oli taksoteenuse eest maksmiseks Argentiina peesosid vaja. Taksojuht aga ei viinud meid panka, vaid lihtsalt peatus suvalises kohas ning üks vöökotiga mees hüppas akna juurde ning küsis palju tahame. Alguses me ei saanud aru, et mis toimub, kuid siis mõistsime, et see mees ongi „pank“ ja andsime siis oma Tšiili peesod talle ning saime Argentiina peesosid vastu. Järgmisel päeval netist uurides mõistsime, et ta pettis meid natukene, kuid sel hetkel meil polnud vahetuskursist aimugi ning meil oli kindasti peesosid vaja. See oli meie esimene kokkupuude Argentiina „musta turuga“, mida siin kutsutakse „siniseks turuks“.

Argentiinlased ei usalda pankasid ning arveldavad kõike sularahas. Paljud inimesed on erinevate finantskrahhide ajal väga palju raha kaotanud ning seetõttu leiavad, et kindlam on omada USA dollareid kui peesosid. Seetõttu tekkiski see „sinine turg“ ehk siis tänavatel ringi jalutavad vöökotikestega onud, kes ostavad (põhiliselt välismaalastelt) dollareid ning müüvad need siis kallima vahetuskursiga maha. Nii välismaalastele kui ka kohalikele, kes on suutnud kuskilt dollareid hankida, meeldib oma dollareid tänaval vahetada, sest nad saavad palju parema vahetuskursi (6,2) kui pangas (4,7).

Teine huvitav omapära Argentiinas on see, et poodidel ega teenusepakkujatel pole münte tagasi anda. Nii juhtuski üpris sageli, et sain vahetusraha asemel kas kommi või banaani või midagi muud. Käisin ühes kõnekeskuses telefoni kasutamas ning lahkudes andis teenindaja mulle laia naeratuse saatel kommi. Ma mõtlesin, et huvitav miks ta nii lahke on ja jäin oma vahetusraha ootama, sest siis ma veel ei teadnud sellest mündiprobleemist. Märkasin siis, et tema kassaaparaadi müntide osa oli komme täis. Väga leidlikud!

Salta linn meid esmapilgul ei võlunud ning inimesed olid ka kuidagi tõredad ja ebasõbralikud. Nii hostelis kui ka (turisti)restoranides olid teenindajad väga külmad ja kohati lausa väga ebaviisakad. Tõesti, isegi Eestis pole nii hull teenindus! Õnneks oli ka toredaid erandeid, eriti siis kui käisime mõnes kohalikele mõeldud restoranis. Olime nii oodanud Argentiina külastamist, sest need argentiinlased kellega varem kohtunud olime jätsid meile väga sõbraliku mulje. Seega olime natuke ehmunud ja võib-olla ka pettunud, et meie illusioon vaikselt mõranema hakkas. Veetsime seal linnas vaid 2 päeva, kuigi algselt olime plaaninud üheksaks päevaks jääda.

Vaatamisväärsustest külastasime vaid kõrge altituudiga mägede arheoloogiat tutvustavat muuseumi („Museo de Arqueología de Alta Montaña“ (MAAM)). Inkad austasid väga mägesid, sest nende eluolu sõltus mäejumala tujudest ja soovidest. Nad uskusid, et kui mäejumal ei ole rahul, siis ta saadab neile kas tormi või ikalduse kaela. Seega korraldati aasta jooksul üks suur rituaal ning paar väiksemat rituaali, et mäejumala heakskiitu välja teenida, kuid ka selleks, et nende rituaalide läbi kogu Inka riiki ja nende kultuuri ühendada. Suur rituaal tähendas seda, et mõned hoolikalt väljavalitud lapsed, kes olid tavaliselt mõne valitseja või juhi järeltulijad, pandi kõigepealt paari ning selle abielutseremoonia eesmärk oli jällegi Inka riigi ühtsuse rõhutamine. Seejärel viidi need lapsed palverännakule mõne väga kõrge mäe otsa, joodeti neile maisist valmistatud alkoholi sisse ning kui nad uinusid, siis maeti nad elusalt mäetippu. 1999. aastal leiti 6700 meetri kõrguselt Llullaillaco vulkaani tipust kolm muumiat, mis olid väga hästi säilinud. Eeldatavasti olid need 3 last sinna mäe sisse maetud 500 aastat tagasi. Hetkel hoitakse neid muumiaid muuseumis ühes stabiilse temperatuuriga ruumis ning raskete säilitamistingimuste tõttu eksponeeritakse vaid ühte muumiat korraga. See väike poiss nägi nii päris ja elus välja, et mul oli koguaeg tunne, et kohe ta tõstab oma pea ülesse ning vaatab mulle otsa. See oli väga huvitav, kuid samas ka väga hirmus kogemus.

Meil õnnestus ka natuke kohalikku pereelu näha ja kogeda. Leidsime internetist organisatsiooni „Cloudhead“, mille asutajateks ja eestvedajateks on ameeriklased Leigh ja Noah. Kuna nende projektid tundusid väga huvitavad, siis otsustasime neid külastada. Ühe projekti raames saavad nad USAst annetustena vanu fotokaid ning viivad need vaese Wichi küla lastele. Hiljem eksponeeritakse laste tehtud fotosid erinevatel näitustel ja müüakse ka internetis ning fotode müügist saadud raha investeeritakse Wichi külasse põllulappide loomiseks.

Nad teatasid, et neil just uus projekt algamas ning kutsusid meid vaatama. Projekti nimi on „Adobe Youth Voice“ ning selle eesmärgiks on lastele fotode ja videote tegemist õpetada ning seeläbi ka nende loomingulisust ja enesekindlust arendada. Esimeses tunnis anti lastele paberileht pealkirjaga „a poem about you“, kuhu oli kirjutatud kuue lause algus ning lapsed pidid need laused lõpetama. Laused olid stiilis „people say that I am...“ või „my community is...“. Mõnede lausete ideed olid liiga laiahaardelised ning lastel oli raskusi nendest mõistetest arusaamisega. Me siis panime kogu oma hispaania keele oskuse mängu ning üritasime neile nende mõistete tähendust selgitada. Kui kõik olid oma laused valmis saanud, siis anti neile järgmine paberileht „storyboard“ ehk siis nad pidid iga lause illustreerimiseks väikese joonistuse tegema. Mõnel käis see väga kähku, kuid mõnel võttis terve igaviku. Järgmises tunnis peavad nad nende joonistuste põhjal kas foto või video tegema.

Leigh ja Noah nimetavad oma kodu kunstimajaks („arthouse“), kus majutavad kunstnikke, kirjanikke, blogijaid ja reisijaid. Kuna tahtsime nende projektide kohta rohkem teada saada, siis otsustasime nende juurde ööbima minna. Nad elavad Saltast umbes 15-minutilise autosõidu kaugusel San Lorenzo linnakeses, mis oli algselt suvilate rajoon, kuid nüüdseks on sinna juba palju püsielanikke tekkinud. Teadsime, et ilma autota oleme seal liikumisvõimetud ning soovisime oma toidu Saltast kaasa osta. Nad viisid meid hiiglasuurde toidupoodi, kuid me pole enam selliste poodidega harjunud ning käisime seal ringi nagu peata kanad, sest ei suutnud selles valikute virr-varris orienteeruda. Saltas olid ka lausa ostutänavad, mida me huviga uurisime, sest polnud enam harjunud sellise luksusega.

San Lorenzos aga oli vaikus, mõnusalt juukseid paitav tuul, linnulaul ja eemal aasal ka mõned hobused maastikku kaunistamas. Leigh ja Noah maja asub mäeküljel, kust avaneb vaade kogu orule ja Salta linnale. Niisiis seal ei ole mitte midagi muud teha kui puhata ning selleks me seal olimegi, et natuke hinge tõmmata. Jalutasime metsas, turnisime mägede otsas, tegime süüa ning mängisime nende koerte Mani ja Pippaga ning üritasime ka nende kahe kassiga sõpradeks saata. Kahjuks kassid ei lasknud ennast üldse puudutada, ilmselt seetõttu et me enne koerasid paitasime. Niisiis kasside sõprust ei suutnudki ma välja teenida, kuid koertest said mu truud sõbrad, kes mul igal pool järgi käisid.

Viimasel õhtul toimus meil veel üks väga ameerikalik kodune filmiõhtu koos popcorniga. Meil tuli selle peale suur koduigatsus peale ning tahtmine kodus logeleda ja filmi vaadata, mitte iga öö uues kohas ööbida. Aga tegelikult pakuvad kõik need imeilusad kohad, mida senini näinud oleme, meile sellist naudingut mida ei saa võrrelda kodus teleka ees istumise ja reisisaadete vaatamisega. Nii et me ikka jätkame!

Enne lennukile suundumist kohtusime veel Saltast pärit neiu Soniaga, kes rääkis meile natukene rohkem Salta elust. Kahjuks jäi meie kohtumine väga lühikeseks, aga võib-olla kohtume temaga järgmisel aastal Eestis, sest ta tahab lund ja head sõbrannat Annelit näha:)!

Lennujaama jõudes nägime suurt paksu tossu ja põllul sebivaid tuletõrjujaid ning nii takso kui meie ninad täitusid kibeda vingulõhnaga. Taksojuht seletas, et kuna ilm on nii soe (32C), päike kõrvetab ja kogu loodus on äärmiselt kuiv, siis piisab vaid põllule jäetud tühjast pudelist, et tekiks väike särts ja sellele järgnev tulekahju. Meil oli heameel lahkuda, sest kui me oleks veel kauem seal päikese käes küpsenud, siis oleks varsti ka meie põlema süttinud.

Seekord on vähe fotosid, aga vaadake ikka!
Slideshow Report as Spam

Use this image in your site

Copy and paste this html: