Uyuni pimestavalt valged soolaväljad

Trip Start May 07, 2012
1
44
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow
Where I stayed

Flag of Bolivia  ,
Saturday, September 29, 2012

Ütlen kohe ära, et Uyuni on üks kõige koledam linn, mida mu silmad näinud. See polegi nagu päris linn, vaid pigem üks väga võlts asustus. Jääb mulje nagu oleks majad ja hütid põllu peale sirgesse ritta pandud ning kuna neid maju sai nii palju, siis otsustati sellele kohale ka linna nimi anda. Pikad sirged tänavad, millest mõni võib-olla kilomeetrite pikkune, ühekordsed majad ning tolmune tee. Sinna jõudes oli tunne nagu näeks õudusunenägu, milles oleme kummituslinna ära eksinud.

Linna põhitegevusalaks on turistide vedamine Uyuni soolaväljadele ning selleks on linnas lausa 80 turismibürood, kes kõik linna peal hoolega turiste jahivad. Sellises konkurentsitihedas pakkumises on raske valikut teha. Lugesime internetist hästi palju kommentaare ja hinnanguid erinevate firmade kohta, kuid me ei leidnud mitte ühtegi, millel poleks mõnda häbiplekki peal. Polnud just väga lootustandev!

Käisime erinevates turismibüroodes ning plaanisime sisetunde järgi otsustada millist valida. Uurisime mitme erineva firma pakkumisi, kuid nad kõik pakkusid täpselt sama trajektooriga reisi ning teadsid täpselt kuidas turistide küsimustele vastata ehk siis teavad täpselt mida turistid kuulda tahavad. Olime täiesti nõutud! Rääkisime siis kohvikus paari erineva turistiga, kes olid just Uyuni reisilt naasnud ning nad kõik soovitasid ühte ja sama firmat. Sellega oligi meie valik tehtud!

Samas me teadsime, et firmast ei olenegi nii palju kuivõrd autojuhist ja giidist. Lugesime hästi palju kommentaare selle kohta kuidas autojuhid joovad öösiti ning hommikul ei ole võimelised autot juhtima ning turistid sõidavad siis ise seni kuni autojuht kaineneb. Teiseks põhiprobleemiks on see, et turismifirmad vahetavad omavahel kliente. Kui üks firma ei saa kuuest gruppi kokku, siis teised firmad annavad oma turistid neile, et autod täis saaks. Väga tihti aga juhtub seda, et inimesed, kes on kalli paketi valinud reisivad lõpuks ikka mingi odava firmaga.

Meil läks kõik õnneks ja reisisime selle firmaga, mille broneerinud olime. Meie kaasreisijad olid aga palju kallima firma valinud, kuid nad pandi meie autosse ja seetõttu olid nad loomulikult väga pahurad. Nad uurisid meilt palju maksime ning said aru, et maksid palju rohkem kui meie, kuid peavad odavamaga leppima. Selle peale kutsusid firma omanik ja giid meid kõrvale ning hakkasid meiega õiendama, et miks me neile hinna ütlesime. Me maksime aga täiesti tavalise turuhinna, ei tinginud midagi ja seetõttu ei saanudki me lõpuks aru, milles me süü seisnes. Firma omanik käskis meil kaasreisijatele valetada, et tegelikult me maksime poole rohkem. Mis oli täiesti absurdne, sest nad poleks meid ju enam uskunud. Ühesõnaga meie reis algas üpris sõjakas meeleolus.

Meie esimene visiit oli rongide surnuaeda, mis oli üks väga imelik koht. 1920. aastal oli umbes 15 rongi põllule roostetama jäetud ning 92 aastat hiljem on nad ikka veel täitsa kõbusas seisukorras. Eesti metallivargad leiaksid siit kindlasti oma suure õnne...Turnisime nende metallmonstrumite otsas ja imestasime, et miks meid sellisesse kohta toodi.

Seejärel läksime ühte väiksesse külla, kus asus soolatöötlemise tehas. Kõigepealt pandi sool ühele ahjude peal asuvale suurele alusele ning hakati siis aga ahjusid kütma, et soolast kõik vesi välja auruks. Peale seda tehakse ühe masinaga soolatükid imepisikesteks teradeks ja samal ajal lisatakse ka ioodi ning siis ongi sool pakendamiseks valmis.

Lõpuks viidi meid siis ka nendele kuulsatele soolaväljadele, mille valgus oli nii silmipimestav, et neid oli raske ilma päikeseprillideta imetleda. Kõik see kokku oli nii lummav, et meil oli terve päev naeratus näol ja me ei suutnud oma silmi uskuda. See oli lihtsalt nii ilus, kuid samas sürreaalne, sest nägi välja nagu lumi, kuid maitses nagu sool. Nägime ka väikeseid soolamägesid, sest põllult korjatud soolast moodustatakse väikesed mäekesed, et oleks lihtsam neid soolahunnikuid transportida. Peale seda oligi aeg minna soolahotelli maitsvat lõunat sööma.
Õhtul magasime soolahotellis, mis asus soolatellistest valmistatud majas ning mille põrandaks oli täiesti tavaline tolm. Väga huvitav kogemus, sest ma pole varem sellises hotellis ööbinud, kus mul pole oma asju kuskile panna, sest toa põrand on lihtsalt pesuehtne tolm. Elektrit seal ka polnud, kuid tegelikult on ju küünlavalgus palju romantilisem kui lambipirn. Majas oli jällegi väga külm ning umbes 40le inimesele oli vaid üks dušš ning 2 WCd. Vaatamata kõigile ebamugavustele magasime seal väga hästi ning saime tasuta soolateraapia kauba peale. Euroopas peab palju raha maksma, et saaks 45 minutit soolakambris istuda, kuid siin oli meil terve öö aega, et soolakristalle sisse hingata.

Järgmisel päeval külastasime erinevaid laguune, mis olid kirjeldamatult ilusad. Värvikombinatsioonid veest, soolast ja mägedest ning kõige tipuks tuhanded roosad flamingod. Ebaloomulikult ilus!

Lisaks näidati meile kõrbe, kus olid kivist puu ehk siis kivi, mis nägi puu moodi välja ning palju teisi vulkaanipurkse tagajärjel moodustunud huvitavate kujudega kivisid.

Ööseks viidi meid aga maailma hullemasse hotelli. Pärastlõunal kohale jõudes hakkas meil kohe külm ning kuigi panin oma kõige soojemad riided selga oli mul ikka külm. Meile pakuti sooja teed ning giid õpetas meile kuidas lahustuva kohvi ja suhkru segust cappucinot teha. Otsustasime siis koos Eugeniga järgi proovida ning hakkasime hoogsalt lahustuvat kohvi ja suhkrut vähese veega segama seni kuni tekkis šokolaadilaadne paks pruun ollus. Üks iirlannadest sattus sellest vaatepildist vaimustusse ning karjus „Estonia vs. Russia“. Selle peale hakkasid kõrvallauas istuvad iisraellased ka asja vastu huvi tundma ning tulid uurima, et mis toimub. Tegelikult huvitas neid aga eestlase nägemine, sest nad polnud varem ühtegi eestlast näinud.

Meil oli üpris tore õhtu, lobisesime ja mängisime külmast kangete näppudega kaarte. Lõbu kestis kuni kella 21ni, sest siis oli hetkega kõik pime ning oli aeg magama minna. Nad panevad elektrigeneraatori tööle vaid ajavahemikul 19-21 ja peale seda on öörahu. Pimeduses kobades leidsime kõik ikka oma voodid ülesse, kuid see oli üpris keeruline, sest magasime terve grupiga ehk siis kuuekesi ühes toas.

Kõik juba nohisesid vaikselt ja siis hakkasid minu kannatused pihta, sest sealsed voodid olid tehtud tsemendist! Ma ei tea, kes oli see hullumeelne inimene, kes otsustas tsemendist voodid teha. Magasin magamiskotis ning sellele lisaks veel kahe tekiga, kuid läbi madratsi õhkus sellist külma, et mul oli pool keha jääkülm ja pool keha tulikuum. Mul oli lihtsalt nii halb olla, et ma ei suutnud magama jääda. Kuulasin teiste vaikseid nohinaid ning unistasin magama jäämisest. Lõpuks kobasin pimeduses ning hakkasin voodi kõrvalt esimesi ettejuhtuvaid riideesemeid haarama. Toppisin endale magamiskotti kampsuni ja rätiku ning lõpuks hakkas mul enam-vähem soe ning suutsin magama jääda.

Hommikul pidime juba kell 5 ärkama ning see tähendas seda, et õues oli ikka veel pime. Pakkisime pimedas toas oma asju ning läksime siis hommikust sööma. See suur ruum oli nii jääkülm, et ma lihtsalt ei suutnud söögist mõeldagi. Võtsin teetassi ja pannkoogi ning pugesin uuesti oma magamiskotti, et natukenegi sooja saada. Meid hoiatati, et selles hotellis on väga elementaarsed tingimused, kuid minu jaoks oli see lihtsalt ebainimlik kui magamistoas on -10C. Ega ma täpselt ei tea kui külm seal tegelikult oli, aga mu magamiskott pidi kannatama kuni -5C ning mul oli külm...

Peale hommikusööki viidi meid soojaveeallikate juurde end soojendama. Vesi oli nii mõnusalt soe ja kutsuv, kuid õues oli ikka nii jääkülm, et ainult mõte bikiinide selga panemisest tekitas külmavärinaid. Istusin siis jalgupidi vees ning hakkasin lõpuks vaikselt ülesse sulama.

Järgmine peatus toimus geisrite juures, kus tegime maast tuleva mädamunahaisuga auru juures pilte. Giid hoiatas, et oleksime hästi ettevaatlikud, sest mõnes kohas võib maa pehme olla ja võime sisse kukkuda. Turistid ei teinud muidugi giidi hoiatustest välja ning marssisid ja hüppasid julgelt igal pool. Ma nägin aga nii õudsat vaatepilti, et ei julgenud enam sammugi astuda ja läksin ruttu autosse tagasi. Üks hispaanlane kukkus ühte väiksesse auku sisse, kuid õnneks oli ta üpris pikk ning pool keha jäi ikka maa peale. Teised tirisid ta ruttu välja ning võtsid tal riided seljast ära, kuid ta oli kuni poole rindkereni punane nagu vähk ja ma ei kujuta ette mis valu ta võis tunda peale 180-kraadises vees keemist. Kõige hullem asja juures oli see, et olime täiesti metsikus looduses ning lähima haiglani on paari tunnine teekond mööda halvas seisukorras tolmuteed...

Reisi lõpetuseks näidati meile Salvador Dali kõrbe, kus olid väga naljakate kujudega kivid ning rohelist laguuni, mis ei olnud üldse rohelist värvi, vaid hoopis pesuehtsat kartulikoore värvi. Giid seletas, et laguuni värv oleneb mingitest vetikatest ja tuulest ehk siis laguun muudab päeva jooksul pidevalt värvi.

Aga ma täitsa unustasin teile rääkida meie hästi lahedast autojuhist Luis Mariost. Ta kandis punast nokamütsi ja tumesinist kombinesooni ning tänu sellele ta meenutas meile Nintendo Mariot ja me hakkasimegi teda Super Marioks kutsuma. Tegelikult ta oligi super, sest sõitis nii vägevalt ja väsimatult ning näris muudkui kokalehti, et ergas olla. Me ei tea kas see tuli kokalehtede närimisest, aga ta oli koguaeg lõbusas tujus ning õhtusöögilauas muudkui viskas nalja. Väga lahe tüüp!

Muideks peale rongkäigul tantsimist saime me kohalikega väga lihtsalt jutusoonele, sest piisas vaid tantsu mainimisest ja nad olid täiesti lummatud ning juttu jätkus kauemaks. Super Mario polnud mingi erand, sest temagi tantsib Pujllay tantsu ja oli nii õnnelik meie rongkäigul osalemisest kuuldes.

Meie Uyuni reis saigi läbi ning jättis meile segased emotsioonid, sest nii loodus, Super Mario kui ka toit olid väga tasemel, kuid giid ja hotellid jätsid ikka kõvasti soovida. Samas me ei kahetse, sest looduslikult oli see järjekordselt midagi nii lummavat, mida me polnud varem näinud.

Meid sõidutati Tšiili piirini ning peale passitembeldamist oli aeg uue kultuuriga tutvuma hakata. Boliivia aga lummas meid oma loodusliku ilu, inimeste lahkuse ja sõbralikkusega ning mingi salapärase šarmiga, mida on raske kirjeldada. Boliivlastel on raske elu, kuid perekonnad on väga kokkuhoidvad ja abistavad üksteist pidevalt. Boliivlased saavad oma jõu perekonnast ja religioonist, sest mõlemad on nende jaoks väga tähtsal kohal. Niisiis vaatamata raskele elule on inimestel naeratus näol ning absoluutselt iga päev toimub neil mõni pidu või on sellel päeval mingi eriline tähendus (õpilaste, armastuse, kevade, magustoitude, turismi või mis iganes muu päev). Sellest võib järeldada, et nende jaoks on IGA päev tähtis.

Näiteks meie Uyuni reisi alguse päeval tähistati rahvusvahelist turismipäeva ning Uyuni lennujaama avamine oli just sellele päeval kavandatud. See oli ilmselgelt midagi nii erakordset, et isegi president Evo Morales tuli sel puhul Uyunisse. Vaatasime turismibüroos asuvast telekast seda avamistseremooniat, kus toimusid tantsuetteasted, inimesed kallistasid presidenti ning andsid talle kingitusi ja lõpuks tirisid temagi tantsima. Pärast sõitsime lennujaamast mööda ning nägime jällegi presidendi eralennukit. Nii et Boliivias viibides õnnestus meil kahel korral presidendiga samal ajal samas linnas viibida, kuid kahjuks meie teed ei ristunud:)

Imetlege soolaväljasid, kuid hoiatan, et võib-olla on päikeseprillide kandmine vajalik!
Slideshow Report as Spam

Comments

Teve Floren on

Hei! Elagu soolakristallselged naudsinguhetked ja mädamunahõngulised mälestused! Kohalikust elust veel pildike ka ajakirjanduse abil:

"There, good men are easy to find—if you know where to look. Mainly, there are two places: inside the country's prisons or outside its borders. Why? Because the hard left, populist Movement Toward Socialism, known as MAS, government of indigenous President Evo Morales has been waging a relentless 6-year-long campaign against every living former president of the country and anyone else of prominence who dares to oppose the stranglehold on power he's establishing with the help of the Castro brothers and Venezuela's Hugo Chavez."

Musid-kallid-paid teile!

tibuandtintin
tibuandtintin on

Kahjuks ajakirjandus loob tihti sellise kujutluspildi, mis on kellegi huvidest lähtuvalt kallutatud. Morales ei taha enam oma riiki lasta suurkorporatsioone, kes Boliivia maavarasid müües endale palju raha tasku topivad. Viimastel aastatel on ta päris paljud firmad riigistanud, mis omakorda on mitmed välismaa firmad eemale peletanud. Nii et tegelikult teeb ta päris palju selleks, et riik oma jõududega edasi areneks. Muidugi teeb ta ka sellised trikke nagu see, et muutis konstitutsiooni ja riigi nime selleks, et teda saaks ka kolmandaks ametiajaks valida. Peab aga lisama, et sama trikki tehti ka Argentiinas, nii et ilmselt see siin mandril tavaline:)

Meile jäi mulje, et rahvas hindab ja austab Moralest, eriti just seetõttu, et ta üritab vähemuste õigusi kaitsta ning tegi koolides isegi Quechua keele õppimise kohustuslikuks. Eks ole siingi oma valupunkte nagu igas riigis, kuid vähemalt meie kuuldes küll keegi teda ei kirunud:)

Add Comment

Use this image in your site

Copy and paste this html: