Potosi – kurbuselooriga kaetud linn

Trip Start May 07, 2012
1
41
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow
Where I stayed

Flag of Bolivia  ,
Tuesday, September 25, 2012

Peale paari tundi mägiteedel kihutamist koos hullumeelse taksojuhiga tema turvavöödeta taksos jõudsime lõpuks Potosisse. Koloniaalajastul oli see üks Boliivia rikkaimaid linnu, sest linna ümbruses asuvatest suurtest mägedest kaevati hõbedat ja mineraale välja ning saadeti need siis Hispaania poole teele. Cerro Rico kaevandus töötab siiamaani ning peidab endas endiselt igasuguseid maavarasid, kuid põhiline rikkus on läinud. Nüüdseks on see linn muutunud üheks masendavaks kaevurite linnaks, kus on hästi palju kurbust.

Reisiraamatu sõnul on Potosi üks Ladina-Ameerika ilusamaid linnu. Võib-olla tõesti, kuid sel juhul oskab see linn seda väga hästi varjata, sest alguses meile üldse ei meeldinud seal. Peale paari päeva muutus see linn aga palju sümpaatsemaks ning leidsime ka mõned tänavad, kus olid tõeliselt huvitava arhitektuuriga majad. Kõik on aga nii räämas ja halvasti hooldatud, et Ladina-Ameerika ilusama linna tiitlit ma Potosile küll ei annaks. Sellel linnal on aga üks teine huvitav tiitel – maailma kõrgeimal asuv üle 100 000 elanikuga linn, mis asub merepinnast 4060 meetri kõrgusel!

Võite siis arvata, et 2700 meetri kõrgusel asuvast Sucrest 4060 meetri kõrgusele tulles hakkasid meie kannatused uuesti pihta. Õhupuudus, kuiv nahk, kinnine nina ja kõigele lisaks veel külm ka! Tegelikult päeval oli nii soe, et võis pluusi väel ringi jalutada, kuid õhtuks langes temperatuur kuskile nulli lähedale ehk siis päeva jooksul toimus väga suur temperatuurivahe. Sucrest ostetud soe kampsun, müts ja sall olid Potosis mu parimad sõbrad.

Inimesed olid Potosis ikka hoopis teistsugused kui ülejäänud Boliivias. Tundus, et nad ei olnud eriti turistidega harjunud, sest tänaval jalutades karjuti meile mööduvatest autodest „gringod“ (välismaalased) ning mõnikord ka sõnu, millest me aru ei saanud. Kui ma käisin endale uusi tenniseid ostmas, siis kaks meest seisid kingapoe akna taga ja lihtsalt jõllitasid mind. Väga imelik!

Tintin tahtis minna kaevandusse vaatama kuidas kaevurid seal töötavad, kuid ta sai lasteaiast mingi viiruse ning köhis nagu oleks kümme hobust kooris köhima hakanud ning seetõttu pidi selle visiidi vahele jätma. Otsustasime, et lähme siis lihtsalt kaevanduse ümbrust vaatama.

Võtsime giidi, sest niisama ei saa sinna kaevanduse ümbrusesse hulkuma minna. Giid Helen oli väga tore ning rääkis meile Cerro Rico kaevanduse ajaloost ning tutvustas meile kaevureid. Ta selgitas, et koloniaalajastust on nii palju aega möödas, aga kaevurite töötingimustes ja eluolus pole mitte midagi muutunud. Cerro Rico mäge on juba 470 aastat kaevandatud ning selle ajaga on mägi 370 meetrit langenud, kuid uskuge või mitte, aga hetkel töötab seal ikka veel 6000 kaevurit.

Helen seletas meile, et tavaliselt turistid viivad kaevuritele dünamiiti ja kokalehti. Põhjus selles, et mõlemad ained on ülejäänud maailmas keelatud ning see on ilmselt ainukene kord, kus turistid saavad poest dünamiiti ja kokalehti osta. Niisiis turistide jaoks eksootika, kuid kaevurite jaoks väga oluline kraam. Kaevurid peavad nimelt oma raha eest dünamiiti ostma, kuigi see on tööks sama vajalik kui kiiver või haamer. Samuti peab neil koguaeg põsk kokalehtedest punnis olema, sest kokalehtede närimine aitab sissehingatavat tolmu filtreerida, vähendab väsimust ja söögiisu.

Meie aga otsustasime mitte olla nagu tüüpilised turistid ning võtsime kaasa hoopis värviraamatuid ja -pliiatseid, lasteraamatuid, mullitajaid, hotellidest kaasa korjatud väikeseid seepe ja meie kasutatud riideid. Giid muudkui korrutas, et kõik toovad aga dünamiiti ja kokalehti, kuid laste peale ei mõtle keegi. Meie toodud asju nähes oli ta nii õnnelik, et saab lõpuks ometi ka lastele midagi anda ning tänas meid vähemalt kümme korda. Kas te kujutate ette, et seal tolmuses kaevanduses ja konti murdva töö peal on umbes 800 last ametis???

Meie kohtusime 13-aastase Marcoga, kes tundus väga õnnetu olevat. Andsime talle Tintini pluusi ning tema väikesele õele mullitaja ja värviraamatu koos mõne värvipliiatsiga. Giid muutus nii emotsionaalseks, tegi poisile pai ning neil mõlemal tulid pisarad silma. Oeh, see oli nii raske hetk! See oli ju kõigest üks poiss, kuid samasuguses olukorras töötavaid lapsi on seal veel 799...

Kohtasime seal ka täiskasvanuid, kes kõik olid ilmselt kokalehtede närimisest tingituna väga lõbusas meeleolus, kuigi teavad, et elavad maksimaalselt 40-45 aastaseks. Kaevanduses lendlev kohutav tolm lihtsalt sööb nende kopsud ära ning ühel hetkel need plahvatavad. Tegelikult see ongi põhjuseks miks nii paljud lapsed kaevanduses töötavad, sest kui isa sureb, siis saadetakse vanim poeg kaevandusse tööle. Üldjuhul on pered suured, ema peab väiksemate laste eest hoolitsema ning vanim poeg peab siis peretoitja kohustused enda peale võtma.

Sucres viibides nägime 2005. aasta filmi „Devil´s Miner“, mis rääkis 14-aastasest Basiliost ja tema 12-aastasest vennast Bernandost, kes mõlemad töötasid kaevanduses ning nende väikesest õest Vanessast. Soovitan seda filmi vaadata, sest see annab väga hea ettekujutuse millistes oludes need kaevurite pered ja lapsed elavad. Ühel hetkel giid küsis kas oleme seda filmi näinud ning teatas siis, et terve see pere elab endiselt kaevanduses ning uuris kas soovime nendega kohtuda. Loomulikult! Mind väga huvitas mis nendest lastest saanud on. Meil oli väga hea meel kuulda, et Basilio sai tänu filmile toetust ning õpib nüüd ülikoolis advokaadiks, sest tahab laste õiguste kaitsmiseks seadusi läbi suruda, et lapsed ei peaks enam kaevandustes töötama. Vahemärkusena tahaks mainida, et giidi sõnul teeb UNESCO kõvasti tööd, et laste õigused kaitstud oleksid. Samas need lapsed on ju väljapääsmatus olukorras, sest õed-vennad tahavad süüa ning nad peavad selleks oma tervise ohverdama.

Ülikooli kõrvalt töötab Basilio giidina ning viib turiste kaevandusse seda tema jaoks õnneks lõppenud õudust vaatama. Tänu filmile ehitati kaevanduse kõrvale ka väike kool, kus lapsed saavad mängimas ja õppimas käia. Vend Bernardo töötab aga ikka veel kaevanduses...Kahjuks ei õnnestunud meil nendega kohtuda, sest Basilio oli ülikoolis ja Bernando tööl. Nägime aga nende teismelist õde Vanessat, kes istus sõbrannaga kaevanduse serval ning hoolitses tuttava beebi eest.

Andsime kaevuritele riideid ning nende lastele värviraamatuid ja -pliiatseid. Ma poleks elu sees osanud oodata, et minu või Tintini riided võivad kellelegi nii palju rõõmu pakkuda. Nad tänasid meid südamest ja andsid meile tänutäheks ühe väga sooja naeratuse ning surusid kätt. See oli nii emotsionaalne külastus, et ma ei oskagi seda sõnadesse panna.

Peale kaevanduse külastust läksime kaevurite poodi, kus saime näha ja katsuda dünamiiti ning kokalehti. Uurisime huviga ka väikeseid roosasid pallikesi, mis näevad välja nagu kommid, kuid
haisevad bensiini järgi. Tegelikult on see aga ammooniumnitraat ehk siis aine, mis annab dünamiidile veelgi tugevust juurde. Lisaks müüdi poes väga kanget alkoholi (96%), millest antakse kõigepealt paar tilka Tiole ja siis joovad kaevurid ise ka. Tiole peab andma nii kanget alkoholi, et Tio neile vastutasuks puhast hõbedat annaks. Seetõttu ei tohi nad alkoholi lahjendada ja peavad ise ka seda kanget kraami jooma.

Te kindlasti mõtlete, et mis tähtis tegelane see Tio on, et talle peab sellist kanget jooki pakkuma. Tio fenomen sai alguse juba koloniaalajastul kui hispaanlased tahtsid, et kohalikud neile hõbedat ja mineraale kaevandaksid. Kui kohalikud protestima hakkasid, siis hispaanlased panid kaevanduse sissepääsu juurde Tio kuju, mis näeb kuradi moodi välja. Kaevuritele öeldi, et kui nad ei tööta, siis Tio teeb neile halba ja võib neile õnnetuse kaela kutsuda ning nad võivad selle tagajärjel surra. Kohalikud hakkasidki siis Tiot kartma, kuid samas austama ning toovad talle siiani enne kaevandusse sisenemist iga päev ohvriande. Kui mineraalide ja hõbeda saak kaevandustes muutub halvaks, siis kaevurid arvavad, et Tio ei ole millegagi rahul. Selle peale korraldatakse ruttu üks suur pidu, mille käigus tapetakse laama ning nii Tio kuju kui ka kaevanduse sissepääs lastakse värske verega üle ning lõpuks määrivad kaevurid ka enda näod verega kokku ja küpsetavad siis laama liha ära. Lisaks antakse kaevurite ebajumalale Tiole veel alkoholi, kokalehti ja raha.

Potosi vaatamisväärsustest vaatasime üle restorani „Mirador“, mis oli ühtlasi väga huvitav, kuid samas hirmus kogemus. Peaks vist lisama, et see hoone on umbes nagu Tallinna teletorn, kuid umbes poole lühem. Sellel päeval oli nii kõva tuul, et liftiga torni sõites tuul vilistas väga hirmuäratavalt. Lõpuks restorani jõudes oli selline tunne, et äkki klaasid lendavad eest ära, sest tuuleiili kiunumist oli kogu restoranis kuulda ja tunda. Kui ma äkitselt aimasin, et restorani põrand liigub aeglases rütmis, siis tundsin end veelgi ebakindlamalt ja mul hakkas pea ringi käima ning toiduisu kadus ära. Õnneks mõne aja pärast harjusin ära ja nautisin rahulikult aknast avanevaid vahelduvaid vaateid.

Käisime vaatamas ka Potosi katedraali, kuhu sai siseneda vaid giidi saatel. Sisenedes saime aru miks, sest kogu katedraalis olid restaureerimistööd pooleli ning ilmselt oli giidi ülesanne jälgida, et ühelegi turistile redel kaela ei kukuks. Kohe visiidi alguses küsis giid meie nimesid ning ütles siis iga lause lõppu „Shirli y Juan Filipe“. Ta oli üldse väga koomiline tegelane ning tema isiksus kompenseeris selle, et me katedraalis redeleid pidime vaatama. Muideks hispaanlased ehitasid oma kirikud alati nii, et peauksest avanes vaade Cerro Rico mäele, sest nende jaoks tähendas see rikkust.
Põlismaalsed ehitasid aga oma kirikud ristloodis Cerro Rico mäele nii, et mäepoolsel küljel polnud isegi ühtegi akent. Nad ei tahtnud seda mäge näha, sest nende jaoks tähendas see mõne pereliikme surma.

Peale paari päeva Potosis hakkas Tintini tervis paremaks muutuma ning otsustasime Uyunisse edasi sõita. Läksime siis bussipiletit ostma ning saime teada, et just sel päeval hakkasid kaevurid streikima ning kõik neli Potosist väljuvat maanteed on kaevurite poolt blokeeritud. Uurisime siis lootusrikkalt, et kui kaua nad kavatsevad protestida ning saime vastuseks, et määramata aja. Otsustasime siis järgmise päevani oodata, et ehk olukord selgineb natuke. Järgmisel päeval oli asi muidugi hullem ning kaheksa blokaadi asemel oli juba 21 blokaadi ülesse seatud ning kui eelmisel päeval ööbussid siiski veel sõitsid, siis nüüdseks olid ka ööbussid käigust võetud. Eelmisel päeval soovitas reisibüroo esindaja meil ööbussiga Uyunisse minna, kuid me ei julgenud, sest olime kuulnud hirmujutte Boliivia ööbusside kohta. Nüüd siis räägiti veel kolmest protestipäevast, sest president Evo Morales oli just sel nädalal New Yorkis UNi konverentsil ning kuni tema naasmiseni ei saa probleemile lahendust tulla. Käisime päeva jooksul mitmes reisibüroos olukorra kohta aru pärimas ning uurimas millal mõni bussifirma otsustab jälle sõitma hakata.

Ühes reisibüroos pakuti meile võimalust minna 4x4 autoga mööda alternatiivset teed, mis ei olnud blokeeritud. Just sel hetkel tuli reisibüroosse neli prantslast ning koos nendega oleksime ilusti ühe grupi moodustanud. Me küsisime hästi palju küsimusi turvalisuse kohta ning kõhklesime väga, sest meile öeldi, et peame esimesest blokaadist läbi jalutama. Me ju ei teadnud mis meeleolus need kaevurid seal on ning üldse kui turvaline on protestiaktsioonist läbi jalutada. Pealegi olime teistelt turistidelt kuulnud kuidas buss jättis nad öösel keset teed ning nad pidid 15 kilomeetrit linnani jalutama. Prantslased ka kõhklesid väga, kuid neil oli järgmiseks päevaks Uyuni soolaväljade reis broneeritud ning neil oli kindlasti Uyunisse vaja saada. Lõpuks nad jäid nõusse ning peale pikka kõhklemist otsustasime ka nendega minna, sest mõte sellest, et peame veel 3 päeva Potosis veetma ei köitnud meid väga. Läksime siis kõik hotelli oma seljakottidele järgi ning paari minuti pärast reisibüroosse naastes oli kõik muutunud. Hind oli vahepeal kallimaks läinud, meie 4x4 autost oli väikebuss saanud ning meie kuuesele grupile oli veel seitsmes liige lisatud. Toimus üks suur vaidlus ja uus kõhklusmoment, et kui turvaline ikka on väikebussiga mööda mingit alternatiivset mägiteed sõita. Lõpuks prantslased otsustasid, et lähevad ning suurte kõhkluste saatel otsustasime siiski nendega ühineda.

Kõigepealt viidi meid ühe romu bussiga esimese blokaadini, kust me rahulikult läbi jalutasime. Kaevurid ei olnud üldse vaenulikud, vaid vaatasid meid süütute ja imestunud nägudega nagu nad ei teaks, et nende autod ja kivid teed blokeerivad. Mõned mängisid nii süvenenult jalgpalli, et ei teinud meist üldse välja. Peale blokaadi läbimist ootas meid järgmine buss, mis oli ehk isegi paremas seisukorras, kuid mille istmed olid ilmselt mini-inimestele mõeldud. Need istmeridade vahed olid lihtsalt nii pisikesed, et keegi meist ei suutnud otse istuda ning kõik keerutasime end nii nagu saime, et oma pikad jalad kuskile ära mahutada. Buss tegi mägedest ülesse rühkides selliseid korisevaid hääli, et igakord arvasime, et järgmisel tõusul annab otsad. Kuid ei, nii buss kui ka bussijuht olid väga vaprad ning muudkui rühkisid edasi. Aknast avanev maastik oli lausa imeline ja väga vaheldusrikas. Esimese tunni jooksul nägime nii maalilisi vaateid, kuid peale seda läks pimedaks ning kahjuks ülejäänud teekonna vältel pidime neid maastikke vaid kuuvalgel imetlema.

Autotee oli täiesti uhiuus, võib-olla kuu aja eest valminud ning tegi isegi Luksemburgi kiirteedele silmad ette. Kõikidel oli lõbus tuju, muudkui lobisesime ja algne stress hakkas vaikselt kaduma ning tundus, et kõigil oli kergendus hinges. Nii et just siis kui hakkasime kõik seda sõitu nautima, siis teatas bussijuht, et järgmisest blokaadist ta läbi sõita ei saa ning keeras peateelt ära alternatiivteele. Ma ei tea kuidas teile kirjeldada seda, mis sellele pöördele järgnes..

See oli üks tõeline tolmune mägitee, mis oleks ilmselt ka 4x4 autole raskusi valmistanud, kuid väikebussiga seal sõita oli äärmiselt ohtlik. Minul tekkis ausalt öeldes selline tunne nagu läheks kummipaadiga ookeanit vallutama ehk siis väikebuss nende suurte mägede haardes, kus kuristik tee kõrval haigutamas, oli väga hirmutav. Buss kilises-kõlises ja nagises ning ma hakkasin vaikselt mõtlema, et kui buss otsad annab, siis ma ei kujuta ette kuidas me seal mägedes tähtede all magame. Kolmetunnise reisi jooksul sellel alternatiivteel nägime vaid paari maja, nii et see oli ikka tõeliselt metsik loodus ja abisaamine oleks raske olnud.

Iga minutiga muutus bussis aina vaiksemaks, sest kõik olid ilmselgelt ärevuses ning lõpuks kõik lihtsalt vaikisid ning vahtisid klaasistunud pilgul teed. Tundsin, et mul olid kõik lihased ja luud pinges ning bussis tekkiv stressitase tõusis laeni. See, et me pidevalt mingitest jõgedest ja muudest takistustest läbi sõitsime ei aidanud üldisele bussis valitsevale atmosfäärile just eriti kaasa. Mõnikord bussijuht ronis bussist välja, hindas olukorda ning üritas siis takistuse ületada. Vahel see esimese korraga ei õnnestunud ja tuli mitu korda proovida enne kui takistusest üle saime. Asja tegi ohtlikuks see, et üks vale liigutus bussijuhi poolt ning me oleks kõik kuristikku kukkunud. Ma kujutasin juba ette uudist, et Boliivias kukkus väikebuss koos nelja prantslase, ühe belglase, ühe sakslase ja ühe eestlannaga kuristikku. Teiste näoilmeid vaadates tundus mulle, et neil olid ka sarnased mõtted peas. Kõik läks õnneks hästi, sest bussijuht oli tõesti tasemel ning sõitis ikkagi ettevaatlikult.

Viimased 3 tundi sõitsime jälle sellel uhiuuel maanteel ning vahepeal käisime toidupoest (!) plastikpudeliga bensiini ostmas. Tee oli nii heas seisukorras ja peaaegu koguaeg sirge ning peale sellist hirmsat mägedes sõitu oli loomulik, et bussijuhil tuli uni silma. Nii et bussijuht hakkas keset sirget teed vingerdama. Peaaegu kõik reisijad magasid ja kuigi mul oli ka hirmus uni, ei julgenud ma magama jääda, sest kartsin, et bussijuht jääb magama. Võitlesin siis unega ning 6 tundi peale reisi algust jõudsime lõpuks Uyunisse. Oh, see oli mu elu kõige hirmsam reis. Järgmisel päeval otsustasid kaevurid blokeeringu avada seniks kuni president kodumaale jõuab. Oleks me ühe päeva oodanud oleks me saanud mugava bussiga mööda uhiuut maanteed palju kiiremini Uyunisse...

Prantslased olid endale hotelli broneerinud ning kuna meil polnud midagi broneeritud ning oli juba peaaegu südaöö, siis läksime nendega samasse hotelli. Ma olen teile pidevalt rääkinud, et Ladina-Ameerikas pole majades küttesüsteeme, kuid sellist asja poleks küll osanud oodata. Hotellituba oli täiesti jääkülm! Loomulikult olid hotelliomanikud sellest teadlikud, sest nad olid ettenägelikult voodile 5 või 6 tekki asetanud. Voodi oli muidu väga mugav ning sellise tekikoorma all oli ka täitsa hea soe olla. Ainult, et need tekid olid nii rasked, et mul oli alguses raske hingata ning hiljem ka küljekeeramisega tükk tegu. Ühesõnaga mul oli tunne nagu oleksin vatitükki mähituna jäätüki sees. Hommikul oli suuri raskusi enda motiveerimisega, et hea sooja tekikoorma alt külma maailma astuda. Riiete selgapanemine tekitas tunde nagu määriks end jäätükkidega, sest riided olid nii külmad. Paar päeva hiljem sain kogeda, et see polnudki veel kõige hullem ning on võimalik ka palju külmemates oludes magada. Kuid sellest juba järgmises postituses! Päikest teile!

Vaadake fotosid ka!
Slideshow Report as Spam

Use this image in your site

Copy and paste this html: