Fiesta de la Virgen de Guadelupe

Trip Start May 07, 2012
1
37
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow

Flag of Bolivia  ,
Sunday, September 16, 2012

Sucres veedetud kolme nädala jooksul ei möödunud vist päevagi, kui me poleks rongkäigu harjutamist ja trummipõrinat ning ilutulestike paukumist kuulnud. Meie hispaania keele õpetaja Tatiana ütles, et kui soovime, siis võime aasta suursündmusel „Fiesta de la Virgen de Guadelupe“ kaasa tantsida. Tema emal on nimelt tantsutrupp „Nueva Almanecer“, kus tantsitakse Tarabuco traditsioonilist tantsu. Loomulikult olin huvitatud, kuid terve päeva kestev rongkäik hirmutas mind natuke, sest terve esimese Sucres veedetud nädala olin lihtsalt koguaeg väsinud. Sellisel kõrgusel elamisega harjumine võtab ikka kaua aega. Leppisime siis kokku, et lähen rongkäigu peaproovi vaatama ning peale seda otsustan. Olin väga elevil ja ootasin laupäeva, kuid nagu mingi needuse mõjul sain reede õhtul toidumürgituse ning veetsin terve laupäeva hoopis voodis.

Niisiis aasta suursündmuseni oli jäänud nädal ning ma polnud ikka veel nende tantsu näinud. Tatiana oli aga väga positiivne ning ütles, et võin ikkagi nendega ühineda. Teisipäeval läksingi siis esimest korda proovi, kus oli peale minu veel 2 väga sõbralikku boliivlannat. Tantsuproov toimus autoteel, kus pidime koguaeg silmad lahti hoidma, et mõne auto alla ei jääks. Kohalikele pakkus see muidugi palju nalja, et keset teed vehib pikk valge naine puusanõksude saatel valge lipukesega. Autod jäid pidevalt seisma ning autojuhid hõikasid midagi, kuid õnneks ei saanud ma kõigest aru. Jalakäijad jäid ka seisma ning lihtsalt vaatasid ja kui isu täis sai, siis kõndisid kerge muige saatel edasi.

See polnud aga pooltki nii lõbus, kui see, mis hiljem juhtuma hakkas. Tintin nägi rongkäigu peaproovi ja sattus sellest nii vaimustusse, et otsustas ka tantsida! Kui meie proov oli lõppenud, siis oli meeste kord nalja teha. See oli ikka üks väga koomiline pilt – kaks pikka valget meest hüppavad keset tänavat ja vehivad roosade rätikutega. Kui mind ajas see naerma, siis kohalikud lihtsalt seisid ja vaatasid imestusest suurte silmadega ning mõni oli isegi nii julge, et hakkas nende liigutusi kaasa imiteerima. Järgmisel päeval käisime veel ühes proovis, kus oli kogu grupp koos ning proov toimus ühes pargis, kuid isegi seal tekkis meil väike vaatajaskond ümber.

Reede õhtul läksime siis kostüümilaenutusse oma riietele järgi ning põhimõtteliselt veetsime kogu oma õhtu seal ukse taga oodates. Meeste kostüüm koosnes 15nest osast ning naiste oma 9st osast. Kuna boliivlased ei ole just kõige organiseeritumad inimesed, siis võttis iga inimese kostüümi komplekteerimine hiiglama palju aega. Me jõudsime isegi vahepeal õhtusöögil käia, kuid naastes polnud järjekord ikka eriti edasi liikunud.

Muideks igal riideesemel on oma kindel tähendus. Kahjuks me ei jõudnud iga riidetüki tähenduse kohta uurida, sest ainuüksi naiste mütsi puhul on juba mitu tähendust. Paadikujuline müts tähendab, et naine on abielus. Kui naine kannab aksessuaaridena värvilisi riideribasid, siis see tähendab, et ta on neitsi. Kui ta kannab aga neid riideribasid mütsi küljes, siis on ta neitsi, kes otsib meest. Lisaks on veel mingi teisie kujuga müts, mis tähistab lesestaatust.

Laupäeva hommikul pidime kõik Lisa juurde minema, et patsipunuja saaks meile kõigile ühesugused patsid punuda. Kui ma kohale jõudsin, siis oli plaan vahepeal muutunud ning patsipunuja oli juba lahkunud. Pidin siis läbi kogu linna kappama, et patsipunuja juurde koju minna. Lõpuks sain ikka oma patsid kätte ja läksin Lisa juurde tagasi, et kostüüm selga panna. Meil oli selleks kohalike abi vaja, sest me ei teadnud milline riidejupp kuhu käib. Käsk oli, et peame kindlasti kell 15 rongkäigu alguspunktis olema. Nagu teada, siis läheb naistel riietumisega alati palju aega. Nii et meie jõudsime sinna alguspunkti kell 16.15 ja tantsimist alustasime alles kell 16.30. Seda nimetatakse „Bolivian time“ ehk siis kõik tulevad siis kui saavad. Kui sind kutsutakse kuskile kella üheks, siis ilmselt kell 2 kohale jõudes oled ikka esimene.

Rongkäik oli väga huvitav ja väga pikk! Kui esimene naisterahvas mulle häbelikult lähenes, siis arvasin, et tuleb mult raha küsima. Kuid ei, tädi tahtis lihtsalt teada kust ma pärit olen. Järgmiseks lähenes mulle üks vanaisa oma lapselapsega ning laia hambutu naeratuse saatel uuris sama asja. Kohalikud hoiatasid meid, et kuna oleme välismaalased traditsioonilises riietuses, siis ilmselt tahavad kohalikud meiega pilti teha. Esimene kord oli naljakas („un fotito por favor“ - üks väike fotoke palun), kuid ühel hetkel ma ei jõudnud enam kokku lugeda, kui mitu korda meile sellise palvega läheneti. Mul tekkis täielik staari tunne, kuid Tintin oli ikka täielik hitt! Ta oli kogu grupi kõige pikem mees ning kohalike silmis ilmselgelt midagi jumaluse taolist. Naised pakkusid talle pauside ajal istet ning muudkui klõpsisid fotosid teha. Tal vist ei olnud eriti aega tantsidagi, sest koguaeg palus keegi fotot. Mõned andsid oma beebi talle sülle ning tegid siis koos beebiga pilti.

Üks tantsijanna Leila (mustanahaline inglanna) oli samuti nagu superstaar, sest absoluutselt kõik tahtsid temaga pilti teha. Boliivias on nimelt selline komme, et kui boliivlane näeb mustanahalist, siis ta näpistab oma kaaslast käevarrest ning ütleb: „suerte para mi“ („õnn mulle“).

Vahepeal tuli mõni kohalik ligi ja hakkas rääkima: „teate, ma istun seal koos oma perekonnaga. Me vaatame teid ja te tantsite nii ilusti ja üldse olete väga ilusad“. Kohalike jaoks oli see tõesti midagi nii erakordset näha välismaalast nende aasta suursündmusel traditsoonilistes rõivastes tantsimas. Nende silmis me olime tõesti nagu mingid kuulsused.

Järgmine eripära oli see, et pealtvaatajad tulid meie juurde ning tahtsid, et me nende õlut või ükskõik mis muud jooki maitseksime. See pidi olema pealtvaatajate jaoks auasi, kui nad saavad väsinud tantsijatele märjukest pakkuda. Üks mees tahtis, et ma tema õlut jooksin, kuid ma keeldusin, sest mulle üldse ei maitse õlu ja siis ta sai natuke kurjaks, kuid üks kohalik lahendas olukorra väga osavalt.

Aquaterod (nö veekandjad) Grover ja Celine tõid meile pidevalt vett, mahla ja Coca-Colat või siis erinevaid toite, mida nad tänavamüüjatelt ostsid. Peale eelmise nädalavahetuse toidumürgitust ei olnud mul erilist tahtmist tänavatoitu süüa, aga meil polnud valikut. Kõht läks tühjaks ning me ei saanud ise kuskile toitu otsima minna, sest oli vaja tantsida.

Ühel pausihetkel tuli me juurde üks naisterahvas ja kutsus meid oma majja tasuta WC-sse. Alguses me lihtsalt vaatasime teda imestunult ja mõtlesime, et ta teeb nalja. Nägime aga, et kohalikud marsivad uksest sisse ja otsustasime siis ka minna. Terve maja oli ehitusjärgus ja seega polnud WCdel uksi ees, kuid pott oli kenasti paigas. Kasutasime siis teisi tantsijannasid ustena, tänasime lahket naisterahvast ning lahkusime ise ikka veel imestunud tema lahkusest.

Kui olime juba kuus tundi tantsinud, siis hakkas kõikide välismaalaste jõud vaikselt raugema ning motiveerisime üksteist ikka lõpuni vastu pidama. Kohalikud muutusid aga üha paindlikemaks ja õnnelikemaks ning nende silmad läikisid aga üha eredamalt, sest nad võtsid koguaeg pealtvaatajatelt jooke vastu ning lisaks olid neil oma varud kanget alkoholi kaasas. Meestantsijatel oli koguaeg üks põsk punnis, sest nad muudkui närisid kokalehti, sest see aitab hästi väsimuse ja valu vastu ning vähendab söögiisu.

Viimased neli tundi tantsimist möödusid nagu neli minutit, sest rahvas muudkui plaksutas, laulis, ergutas ja tantsis meiega kaasa. See andis nii palju energiat, et tantsisime lõbusal meelel kuni uhke lõpuni välja. Meie jaoks lõppes rongkäik peaväljakul öösel kell 2.30, kus konfetikahur kattis meid paberisajuga ning kogu väljakul valitses nii ülev meeleolu, et nii uhke tunne oli seal tantsida. Lisaks oli kohalik televisioon kohal ning filmis meie vägevat lõpufinaali ja Jose (couchsurfer, kellega varem tutvusime) oli mind telekast näinud. Kõige lõpuks palvetasid meie boliivlastest tantsugrupiliikmed Guadelupe Neitsi kuju ees ning nii kui olime telekaamerate eest pääsenud, siis sõna otseses mõttes lonkasime oma hotelli.

Järgmisel kahel päeval käisime ringi nagu puujalgadega pingviinid ning treppidest ülesse-alla ronimine oli väga piinarikas. Kogu see kogemus oli aga väga vägev!
Vaadake fotosid ka.

Slideshow Report as Spam

Use this image in your site

Copy and paste this html: