Sucre – magus elu

Trip Start May 07, 2012
1
35
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow

Flag of Bolivia  ,
Saturday, September 8, 2012

Lahkusime Santa Cruzist lennufirmaga TAM (Transporte Aéreo Militar) ja kujutasime juba ette kuidas me militaarlennukiga lennata saame. Kahjuks oli lennuk aga täiesti tavaline ning ainuke militaarne aspekt oli see, et stjuardessid olid tõsised ning kandsid helesiniseid pagunitega pluuse.

Kui piloot teatas, et hakkame maanduma, siis vaatasime huviga aknast välja ja nägime kõrgete mäetippudega täis pikitud maastikku. Kuulsime kuidas lennukirattad välja lasti ning kõik mida me aknast nägime olid teravad mäetipud. Meil tekkis väike paanika, et kuhu me ometi maandume ja siis me olimegi juba maandumisrajal, mis asus suurte kõrgete mägede vahel. Õnneks oli piloot tasemel ja sai lennuki kenasti pidama.

Sucresse saabudes nägime, et Boliivia president oli meist ette jõudnud. Ta lennuk oli kenasti pargitud ning kolm relvastatud turvameest jalutasid tõsiste nägudega lennuki ümber. Kahju, et ta meid ei oodanud, sest oleks hea meelega temaga paar sõna vahetanud.

Lennujaamast väljudes oli meil kohe parv taksojuhte ümber ning kõik üritasid meid oma taksosse meelitada. Oeh, mulle üldse ei meeldi sellised situatsioonid, aga lõpuks tegime oma valiku ja suundusime linna poole. Esmamulje oli küll šokeeriv, sest nägime vaid mudast valmistatud tellistest poolikuid maju ning nende läheduses kirkadega maad taguvaid naisi. Ilmselt nad kaevasid maad, et uusi telliseid valmistada. Ma juba jõudsin mõelda, et appikene kuhu me sattunud oleme, kuid siis hakkas takso mööda mäekülge ülesse sõitma ning lõpuks avanes me silme ees see kaunis valge linn, mille kohta lugenud olime. Kesklinn on täis koloniaalstiilis valgeid maju ja armsaid väikeseid tänavaid ning üle linna hõljub selline mõnusa väikese linna atmosfäär. Ühesõnaga see mida me alguses nägime oli lihtsalt agul.

Sucre asub 2700 meetri kõrgusel merepinnast ning see oli meie jaoks esimene kord sellise altituudiga kohas pikemat aega viibida. Loomulikult suusatamas käies satume ka sellistele kõrgustele, aga me ei jää sinna kunagi kauemaks kui paar minutit. Niisiis esimese kahe päeva jooksul täheldasime väga huvitavaid sümptomeid. Meil oli koguaeg selline vastik peavalu ja surve peas nagu keegi suruks pead tangide vahele. Lisaks oli nina koguaeg kinni ja nahk muutus nii kuivaks nagu liivapaber ning erilist vahet polnud millistes kogustes me endale kreemi peale määrisime. Me olime kohalike jaoks kindlasti huvitav vaatepilt, sest tänaval jalutades me ähkisime ja puhkisime nagu vanainimesed, sest õhku lihtsalt polnud ja seetõttu üritasime vahepeal suurte hingetõmmetega õhku ahmida.

Päev peale Sucresse saabumist toimus siin autovaba päev ning linn oli inimtühi ja vaid mõni üksik jalutaja hulkus ringi. Väga imelik oli täiesti tühjas linnas ringi jalutada, sest tekkis täpselt selline tunne nagu lasteraamatus „Palle üksi maailmas“. Samas oli see ideaalne päev linnaga tutvumiseks, sest võisime rahulikult autoteel jalutada ning värsket õhku hingata. Õhtul oli aga linnas suur melu, sest toimus järjekordne rongkäiguks harjutamine. Inimesi oli nii palju, et raske oli sellest inimmassist läbi murda, et hotellini jõuda. Tekkis tunne, et nad olid terve päeva kodus varjus, et siis õhtul poole ööni linnatänavatel pidutseda.

Sucre on huvitav väike linnake, kus on 250 000 elanikku ning Ladina-Ameerika vanim ülikool, mis on siiani väga tuntud ning väärtustatud. Seega on siin väga palju noori ning üliaktiivne kultuurielu. Ma pole varem näinud sellist väikest, kuid niivõrd dünaamilist linnakest, sest absoluutselt igal õhtul pidime valima, kuhu üritusele soovime minna. Igal õhtul toimus mõni teatri- või tantsuetendus, tasuta kontserdid, pubides korraldati filmiõhtuid, viktoriini või Gringo Lingo üritust ja tänavad ning peaväljak olid koguaeg rahvast täis ning linn oli koguaeg mõnusa suminaga täidetud. Lisaks toimus igal nädalal mõni rahvusvaheline konverents, muusikafestival või spordivõistlus. Jõudsime kolme nädala jooksul väga paljudel erinevatel üritustel käia, kuid ma ei hakka neist kõigist siin rääkima. Nii et nagu te ilmselt aru saite, siis toimus meil Sucres üks väga intensiivne seltskonnaelu ning puhkamiseks ei jäänud eriti aegagi.

Ühest huvitavast üritusest tahaks aga küll natuke lähemalt rääkida. Gringo Lingo on kiirkohtingu põhimõttel toimuv üritus, kus ühes rivis istuvad boliivlased ja teises rivis välismaalased (gringod). Kõigepealt räägid oma partneriga 5 minutit inglise keeles ja seejärel 5 minutit hispaania keeles ning seejärel vahetad lauda ja kõik hakkab jälle otsast peale. Idee on siis selles, et välismaalased saaksid hispaania keelt ning kohalikud inglise keelt harjutada. Üritus toimub 4 korda nädalas ning annab hea võimaluse keelt harjutada ning uute inimestega tutvuda. Selle ürituse korraldajaks on inglane Tom, kes elas varem Boliivias ja läks siis Inglismaale tagasi, kuid Sucre meeldis talle nii väga, et ta tuli siia tagasi. Nüüd ta siis korraldabki vabatahtlikuna Gringo Lingo üritust ning samas töötab ühe kohviku juhatajana.

Lisaks erinevatele üritustele jõudsime kolme nädalaga saada hea ülevaate ka väga paljudest Sucre kohvikutest ja restoranidest ning jõudsime proovida nii gringodele (välismaalastele) kui ka kohalikele kujundatud nii häid kui halbu restorane. Kuna meie hotellis ei pakutud hommikusööki, siis olime sunnitud nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusööki mõnes kohvikus-restoranis sööma.

Esimesel hommikul leidsime kohviku „El Patio“, kus pakuti hommikusöögiks vaid„saltenasid“. Kohvik oli kohalikke täis, mis on ju iga kohviku puhul väga hea märk. Nii kliendid kui ka ettekandjad uudistasid meid, sest olime ainukesed turistid ning hiljem saime aru, et neid ajas naerma meie pirukasöömise viis. Nemad teevad pirukasse augu, luristavad vedeliku välja ning siis hakkavad ülejäänud pirukat sööma. Meie aga lõime kohe hambad pirukasse, me käed said koheselt vedelikuga kaetud ning mässasime salvrätikutega, et korralikumad välja näha. Me tellisime kana saltenad ja eeldasime, et saame soolased pirukad, kuid need olid pigem magusad kui soolased, sest nad olid kanale rosinaid ja ma-ei-tea-mida veel lisanud. Me oleme ju Sucres, nii et isegi soolased pirukad on siin magusad:)

Veel üks huvitav kogemus oli kohalike soovitatud Itaalia kodurestoran „Cafe Montorossi“, mida peab itaallane, kes on boliivlannaga abielus ning restoran asub nende elutoas. Me ei suutnud alguses seda restorani ülesse leida, sest seda ei reklaamita mitte kuskil ning neil on välisukse kõrval vaid üks väike nimesilt. Lõpuks leidsime õige maja ülesse ning andsime kella, kuid mitte midagi ei juhtunud. Järsku avanes meie pea kohal aken ning üks meesterahvas teatas meile: „palun oodake 2 minutit“ ning varsti oligi ta juba laia naeratuse saatel uksel ning kutsus meid sisse. Tekkis selline kodune tunne nagu läheks sõprade juurde õhtusöögile, kuid kahjuks me ei tundnud oma vastuvõtjat. Menüüs oli vaid pasta ja see oli lausa imeline, kuid mida muud ühelt itaallasest kokalt oodata.
 
Esimesel reede õhtul käisime koos hollandlase Erikuga Prantsuse restoranis õhtusöögil. Toit oli väga maitsev ja ühtlasi oli see kõige peenem restoran, kus viimase nelja kuu jooksul käinud oleme. Ja arvake ära, mis juhtus? Sain tasuta viiruse kauba peale. Ilmselt pole mu seedesüsteem enam prantsuse söögiga harjunud. Vaevlesin terve öö kõhukrampides ja veetsin terve laupäeva kõrge palavikuga voodis. Niigi hullu olukorra tegi veel palju hullemaks see, et just sel päeval toimus linnas paraadi peaproov. See tähendas seda, et mu pea kõmises trummipõrinast ning iga kord kui ilutulestikku lasti, siis ma oleks peaaegu südamerabanduse saanud. Neid ilutulestikke lasti nii hotelli lähedal, et see pauk kõlas nii kõvasti nagu tulistataks kõrvaltoas. Peale sellist õuduste ööd ja päeva oli nii tore pühapäeva hommikul hea enesetundega ärgata.

Aitab nüüd küll toidujutust, räägin teile parem huvitavatest inimestest, kellega me Sucres tutvusime. Näiteks kohtusime Josega (couchsurfingust) ning rääkisime Boliiviast, Sucrest, Quechua kogukonnast ja keelest ning hispaania keele koolidest. Hiljem kutsus Jose meid endale külla teed jooma ning Boliivia peretraditsioonide kohaselt olid ka tema vanemad ning 92-aastane vanaema kohal. Laud oli kenasti kaetud ja meil tekkis selline mõnus kodune tunne ning tundsime, et meid oli oodatud. Selleks ajaks oli meil hispaania keel juba enam-vähem suus ning suutsime Jose vanematega lõbusalt vestelda.

Kohtusime ka uuesti Lupita ja Vivianega (couchsurferid Santa Cruzist), kes olid Sucres konverentsil. Lisaks kohalikele tutvusime Sucres ka päris mitmete välismaalastega, kes siin elavad. Näiteks iirlane Jerome, kes läks kahe aastasele ümbermaailmareisile, kuid 13 kuud peale reisi algust pole ta Sucrest kaugemale jõudnud ning oli meiega tutvumise hetkel just autotöökoda avamas. Tutvusime ka belglaste (flaamid) Katrieni ja Celinega ning prantslanna Amandinega, kes töötavad siin juba pikemat aega vabatahtlikena mobiilses koolis (escuela movil) ja käivad erinevates linnaosades tänavalastega mängimas ja õppimas või siis aitavad vaestest peredest pärit lastel koolitöid teha, sest nende vanemad on tööl ja neil pole aega lastega koos õppida. Lisaks veel üks flaam Lisa, kes töötab UNICEFis ja austraalane Randall, kes elab siin juba 4 aastat ning lõi turismifirma „Condortrekkers“, mis korraldab mägimatkasid ja annetab osa tulust erinevatele MTÜdele. Esimestel päevadel tutvusime hollandlase Erikuga, kes on siin juba kolm kuud elanud ning käib erinevates lastekodudes ja -aedades klouni mängimas ja õpetab lastele tantsimist ning loomade imiteerimist. Temaga me veetsimegi lõpuks kõige rohkem aega koos, sest elasime samas hotellis ning nägime iga päev kas hotellis, lasteaias või koos õhtust süües.

Ühel päeval otsustasin, et oleks uusi riideid vaja ning läksin Sucre suurimasse ostukeskusesse „SAS“ šoppama. Käisin kogu keskuse läbi ja tulin sealt pettunult välja, sest keskuses oli vaid kino, restoran, toidupood, pudi-padi pood, kahe mobiilioperaatori esinduskioskid ja juuksur. Ma tõesti ei tea, kust need kohalikud riideid ostavad, sest jalutasin mööda pikki tänavaid ja nägin vaid mõnda üksikut riidepoodi, millest pooled olid kasutatud riiete poed. Mul ei olnud aga tahtmist ilmselt USAst ja võib-olla ka Euroopast heategevusena saadetud riideid osta.

Paar päeva enne lahkumist avastasime, et pole Sucres ühtegi turismiatraktsiooni näinud ja otsustasime minna linna läheduses asuvasse Glorieta lossi  („Castillo de Glorieta“). Jalutasime lossis, kus olid väga igavad tühjad toad ja aias, mis oli väga halvasti hooldatud. Tegelikult nägi loss õuest vaadatuna kõige ilusam välja, sest hoone oli tõeliselt ilus ja huvitav. Lõpuks ronisime ka ühte lossitorni, kust avanes kaunis vaade kogu ümbruskonnale.

Pärastlõunal läksime külastama Jatun Yampara kogukonda, mis asus ühes väga eraldatud kohas ümbes 25km kaugusel Sucrest. Meie giid rääkis prantsuse keelt, sest oli elanud 2 aastat Lille´s, kus töötas hispaania keele abiõpetajana. Kõigepealt külastasime 86-aastast vanadaami, kes elas täiesti üksi keset suurt põldu ning tema elamistingimused olid sõna otseses mõttes õudsad. Tema hoovil oli 3 mudatellistest ehitatud maja – ühes hoidis heina kanadele ja notsudele, teises oli sahver tema toidu jaoks ning kolmandas majas ta siis elas. Tal oli isegi mingi tünnisüsteem, kust ta vett sai, kuid elektrit tal polnud. Tema „köök“ asus hoovis ning koosnes kolmest potist ja tuleasemest. Niimoodi ta siis elas seal koos koera ja paari kanaga ning lõbustas end tikkimise ja vaipade kudumisega. Giid viis talle limonaadi ja küpsiseid ning tädi uuris siis häbelikult, et ega meil kommi pole, sest ta küll vanainimene, aga talle meeldivad kommid nagu lastelegi. Õnneks olime me just laste jaoks komme kaasa ostnud ning andsime paar tükki ka vanadaamile. Ta pistis ühe kommi kohe suhu ning tal tuli magus nägu pähe. Nii vähe on õnneks vaja! Muide hambad olid tal täiesti terved ning giid seletas, et mingil imekombel on maainimestel hambad korras.

Seejärel läksime siis Jatun Yampara kogukonda, kus külapealik näitas meile turistide jaoks loodud külakeskust. Sinna olid ehitatud traditsioonilises stiilis majad, kuid turistide standarditele vastav öömaja ja söögisaal ning baar, kus külapealik serveeris meile mingist poolikust puuviljakoorest kohalikku maisiviina, mis oli enam-vähem maitsev magus hall ollus. Enne joogi mekkimist kallasime paar tilka maha Pachamama (maaema) auks ja külapealik soovis meile turvalist reisi. Lisaks oli seal külakeskuses minimuuseum, kus eksponeeriti traditsioonilisi rõivaid ja erinevaid toiduaineid ja ravimtaimi. Meile näidati ka töötuba, kus külanaised valmistasid kangastelgedel traditsioonilisi kangaid. Tegelikult üks naine töötas ning teised istusid oma kangastelgede ees ja lihtsalt vahtisid meid. Ühesõnaga kogu see visiit jättis meile väga võltsi mulje, sest me ei läinud ju sinna, et mingit turistide jaoks loodud küla näha, vaid tahtsime näha kuidas külades päriselt elatakse. Giid siis seletas, et põlisrahvastele ei meeldi valged inimesed ning mõnikord nad loobivad turiste kividega. See siis seletas selle võltsi turistiküla ehitamise tagamaid.

Samas selle vanadaami külastamine oli väga autentne kogemus ja Jatun Yampara kogukonnas me nägime esimest korda elus laamasid. Neil on hästi suured silmad ja nad on hästi uudishimulikud, kuid samas natuke arad ka. Mõni lasi ennast ilusti katsuda, kuid mõni üritas paituste eest kõrvale hiilida. Pisikestel laamadel oli nii pehme karv, et muudkui olekski tahtnud neid paitada.

Niisiis meie kolm nädalat Sucres hakkasidki lõpule jõudma ja kahjuks oli aeg kõigiga hüvasti jätta.  20. septembril kutsuti meid koos 25 õpilasega lõunasöögile hispaania keele kooli „Fenix“, et tähistada 21.septembril toimuvat õpilaste päeva. Kooli poolt pakuti pähklisuppi (nimi on eksitav, sest supis pole ühtegi pähklit) ja puuviljasalatit ning kõigile kingiti väike kena pildiga paber salmikese ja šokolaadist sigaretiga. Lisaks tehti mulle sünnipäevaüllatus ja kingiti väike koogike. Pidin 3 soovi soovima ning siis küünla ära puhuma, kuid see süttis koguaeg uuesti põlema ja tegi kõikidele palju nalja. Seejärel kõik laulsid mingit Boliivia laulu ja ma pidin ilma käte abita koogist ampsu võtma. Patty siis lahkelt aitas mind ja lõi koogi mulle niimoodi näkku kinni, et mul olid nii suu kui nina kooki täis. Lõpuks ma üritasin seda kooki oma näolt maha saada, kuid neil oli vaid külma vett ja see kreem ei tahtnud hästi maha tulla. Et halba nalja heaks teha, siis kingiti mulle väike traditsioonilisest kangast kotike.

21.septembri õhtul jätkus mu sünnipäeva tähistamine, kuid ühtlasi oli see ka meie lahkumispidu. Läksime õhtusöögile, kus mulle lauldi sünnipäevatervitust hispaania, inglise, prantsuse, hollandi ja norra keeles. Õhtu lõpetuseks läksime peole ning tantsisime varaste hommikutundideni. See oli üks väga tore päev ja ainult sõbrad olid veel puudu, et see päev ideaalseks muuta. Samas tean, et olite mõtetes minuga, sest sain teilt nii toredaid telefonikõnesid ja armsaid kirjakesi. Aitäh!

Kokkuvõttes oli Sucres nii tore, sest seal linnas valitses selline mõnus atmosfäär, mis tekitas meis väga koduse tunde kuigi elasime kolm nädalat hotellis. Kuigi Sucret kutsutakse „puhkuse kohaks“, siis meil ei jäänud kahjuks puhkamiseks palju aega ja järgmisel hommikul olimegi juba taksos ning kihutasime mööda mägiteid Potosi poole.

Sucres veedetud aja jooksul sai nii palju fotosid tehtud, et nendest sai lausa kaks albumit – esimene ja teine.

Slideshow Report as Spam

Use this image in your site

Copy and paste this html: