Lugu sellest, kuidas me üritasime head teha

Trip Start May 07, 2012
1
39
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow
Where I stayed

Flag of Bolivia  ,
Friday, September 21, 2012

Päris mitu boliivlast soovitas meil hispaania keele õppimiseks ja vabatahtliku töö tegemiseks Sucresse minna.

Kuna Sucresse saabudes oli nädalavahetus ja kõik koolid ning asutused suletud, siis korjasime igalt poolt kohvikutest-restoranidest brošüüre ja tegime taustauuringut erinevate koolide kohta. Kõik koolid pakkusid täpselt samasuguseid teenuseid – keelekursus, kodumajutus ja vabatahtlikuna töötamine. Lugesime hästi palju blogisid, „Lonely Planeti“ ja „Tripadvisori“ foorumeid ning jõudsime järeldusele, et see vabatahtliku töö võimaluse pakkumine on vaid reklaamitrikk. Otsustasime strateegiat muuta ning üritasime ise mõne koha leida, kus saaksime vabatahtlikena töötada.

Leidsime küll mõnede mittetulundusühingute ja lastekodude nimed, aga nende aadresse ei suutnud kuskilt leida. Lugesime veel erinevaid blogisid, kus turistid kurtsid, et 2-3ks nädalaks ei tahtnud neid mitte ükski organisatsioon endale appi. Lisaks kohtasime juhuslikult tänaval Jeffi ja Marie´d, kellega oli Paratis tutvunud, ning nemad olid samuti mitmes kohas proovinud, kuid igal pool vastati neile, et nii lühikeseks ajaks nende abi ei soovita. Olime täiesti löödud! Meil on 2-3 nädalat vaba aega, et vabatahtlikena töötada ning me ei oska enda abi mitte kuskile isegi pakkuma minna. Me ei teadnud kuidas edasi tegutseda ja otsustasime, et lähme siis ikkagi mõnda kooli, kuigi teadsime, et nende vabatahtliku töö pakkumised on reklaamitrikk.

Peale põhjalikku taustauuringut otsustasime kooli „Fenix“ kasuks ning esmaspäeva hommikul jalutasime enesekindlalt nende ukse taha. Andsime kella, kolkisime ust, helistasime nende mobiilinumbrile (üks naisterahvas vastas, kuid iga kord kui küsisime „kas Fenix?“, siis katkestas kõne) ja lõpuks lonkisime nördinult oma hotelli tagasi. Mõtlesime, et lähme siis mõnda teise kooli, kuid enne hotellist lahkumist proovisime veel „Fenixi“ tavatelefonile helistada. Oh õnne, keegi vastas telefonile ning ütles, et võime sinna minna. Lippasime ruttu kohale ja nad vabandasid, et neid hommikul kontoris polnud ning teatasid, et nende kodulehel olev mobiilinumber on vale (sellepärast see kõne iga kord katkestatigi...).

Nad andsid meile kiire ülevaate kodumajutuse ja vabatahtliku töö võimalustest ning reserveerisid meile pärastlõunaks hispaania keele tunni eraõpetajaga. Peale keeletundi viidi meid puuetega ja vaimsete häiretega laste haiglasse, kuid kahjuks ei olnud juhatajat kohal ning meil paluti järgmisel hommikul tagasi tulla. Palusime keeltekooli, et nad meile haigla juhatajaga kohtumise kokku lepiksid. Saime kohtumise aja järgmiseks hommikuks ning kohale jõudes selgus, et vastuvõtulauas ei tea keegi Maggie nimelist isikut. Selgitasime, et oleme vabatahtlikud ja seejärel saadeti meid vabatahtlike koordinaatori juurde, kes oli puhkusel (!) ning tema kolleegid saatsid meid siis logopeedi juurde. Logopeed oli väga sõbralik noor naisterahvas, kes selgitas meile hispaania keeles, millega nad haiglas tegelevad ja kuidas vabatahtlikud aidata saavad, kuid teatas siis, et tal patsiendid tulemas ja ta ei saa meile hetkel haiglat tutvustada ning palus järgmisel hommikul tulla.

Ma siis üritasin kuidagi hispaania keeles selgitada, et oleme juba 2 korda seal haiglas käinud ja me tõesti ei taha enam kolmandat korda tulla ning ikka väga tahame, et meile kohe haiglat näidataks. Talle siis meenus, et pedagoogilises osakonnas on üks vabatahtlik ning temal on kindlasti aega meile vabatahtlike tööd tutvustada. Jalutasime siis lootusrikkalt näidatud hoone suunas ning kohale jõudes teatas selle osakonna juhataja, et vabatahtlik Lynne naasis 2 nädalat tagasi oma kodumaale. See pole võimalik??? Juhataja oli lahkelt nõus meile puuetega laste osakonda näitama ja meie saime ikka paraja šoki ning mõistsime, et me ei suuda seal vabatahtlikena töötada. See oli emotsionaalselt nii raske vaatepilt...Seal oli nii palju kurbust, kuid mingil imekombel suutsid sealsed töötajad ja vabatahtlikud sellest üle olla ning rõõmustasid iga lapse väiksemagi edusammu üle ning üritasid neid kõikvõimalikel viisidel toetada. Külastamise hetkel oli söögiaeg ning sealsed töötajad üritasid higipull otsa ees ja igasugu trikke kasutades lapsi toita ning loomulikult olid kõik kohad toitu täis. Kõige rohkem šokeeris mind aga tüdruk, kes nägi kasvu poolest umbes 8-aastane välja, aga kui ta oma näo minu poole keeras, siis ma lihtsalt seisin nagu soolasammas, sest näost nägi ta välja nagu 80-aastane vanadaam.

Peale pikka otsingut leidsime internetist ühe MTÜ aadressi ning läksime seda otsima. Loomulikult ei olnud selles majas mitte ühtegi MTÜd ning proovisime oma logiseva hispaania keelega erinevatelt inimestelt uurida, et kas nad on kolinud. Üks naisterahvas juhatas meid lõpuks MTÜsse, kus meid võeti kenasti vastu ja räägiti oma tegevusest. Peale paari minutit saime aru, et oleme täiesti vales kohas, sest nad tegelevad vähemuste õiguste kaitsega ning poliitiliste otsuste mõjutamisega. Seega nende tööst lähtuvalt ei saa nad lühiajalisi vabatahtlikke vastu võtta ning kõik nende vabatahtlikud jäävad vähemalt kuueks kuuks.

Meile hakkas üha rohkem tunduma, et me ei leiagi võimalust oma abi pakkuda. Saatusel olid meie jaoks aga teised plaanid. Ühe lõunasöögi ajal sattusime täiesti juhuslikult tudengikohvikusse, mis oli avatud vaid lõuna ajal ning pakkus soodsa hinnaga vaid ühte menüüd. Asetasin „Guide du Routard“ raamatu lauale ning minu kõrval istuv noormees hakkas muudkui meie poole kõõritama ja ühel hetkel alustas meiega vestlust prantsuse keeles ja uuris kust me pärit oleme. Vastasime, et Belgiast ning selle peale vastas noormees, et tema ka ning meil jäi imestusest suu lahti. Ta siis selgitas, et ta vanemad on boliivlased, kuid tema on Belgias sündinud ning elas kuni kümnenda eluaastani Waterloos, Belgias. Seejärel kolisid nad perega Boliiviasse, sest tema vanemad tahtsid Boliivias MTÜ avada. Uurisime siis, et millega nende MTÜ tegeleb ja kas neil on vabatahtlikke vaja ning selle peale andis Juan Carlos meile ühe haigla ja lastekodu kontaktid.

Hiljem siis selgus, et see oli täpselt see sama haigla, kuhu „Fenix“ meid saatnud oli. Otsustasime siis lastekodu üle vaadata ja kohale jõudes selgus, et seda lastekodu juhatavad nunnad. Rääkisime ühe väga sõbraliku nunnaga, kes oli just lahkumas ning palus meil hiljem tagasi tulla. Tal oli väga hea meel, et soovime appi tulla ning peale lühikest selgitust kutsus ühe kasvataja, kes tutvustas meile lastekodu ja lapsi. Olime just haiglast tulnud ja seal nähtust veel natuke šokeeritud. Peale seda kogemust tundus see lastekodu nii tore ja rõõmus koht, sest lapsed hüppasid ja kilkasid ning olid silmnähtavalt rõõmsad. Ühe minuti pärast oli meil mõlemal üks laps süles ja vähemalt kolm jala küljes rippumas ning ühel hetkel oli mu ümber umbes kümme last, kes mind kõik emaks kutsusid. Kõige tipuks küsis sealne hollandlasest vabatahtlik Erik, et kas tulime vabatahtlikeks või adopteerima. Appi, seda kõike oli lihtsalt liiga palju ühe hommiku jaoks.

Rääkisime Erikuga ja uurisime, et mida ta seal lastekodus teeb ning selgus, et mängib lastega loovaid mänge ning vahetevahel käib neile klouni mängimas. Ta teatas meile, et tegelikult käib mitmes erinevas kohas vabatahtlikuks ning rääkis meile ühest vaeste linnaosas asuvast lasteaiast. Otsustasime, et meil pole midagi kaotada ja läksime järgmisel hommikul koos temaga seda lasteaeda vaatama.

Kohale saabudes võeti meid kahe käega vastu ning eeldati, et hakkame kohe aitama. Kuna meil oli plaan lihtsalt vaatama minna, siis polnud me mitte midagi ette valmistanud ning meie esimene kogemus oli üks paras kaos. Tintin otsustas ühe grupiga vesivärvidega joonistama hakata ning selle tulemusel oli kogu laud, põrand ja ka lapsed ise värviga kaetud. Mina nii ohtliku tegevusega ei riskinud ning panin teise grupiga puzzlesid kokku ja joonistasin värvipliiatsitega. Kui meil oli aeg hispaania keele tundi minna, siis vaatasid sealsed kasvatajad meile anuva pilguga otsa ning uurisid kas me tuleme homme jälle.

Olime juba 3 päeva meeleheitlikult vabatahtliku töö võimalusi otsinud ning hispaania keelt õppinud ning seetõttu otsustasime, et meil vaja natuke hinge tõmmata ning oma hispaania keele oskust parandada ja lubasime neile, et tuleme järgmisel esmaspäeval tagasi.

Pidasime oma lubadust ning esmaspäevaks oli meie hispaania keel märksa parem ning samuti olime  palju paremini ette valmistatud, sest ostsime lastele plastiliini ja värviraamatuid. Tintin tegeles ühe grupiga plastilliinist kujude valmistamisega ning mina jagasin lastele värviraamatuid ning üritasin neile värve õpetada. Mõni värviraamat oli väga hariv, sest seal oli ka väikseid harjutusi eelkooliealistele. Üks kasvatajatest oli nendest raamatutest nii vaimustuses, et kilkas ja plaksutas käsi nagu väike tüdruk. Olin enda üle nii uhke, sest ma suutsin need 12 last umbes 1-1,5 tundi vaikselt ümber laua hoida.

Peale esimest päeva oli meil parem ülevaade, mida lasteaias vaja on. Läksime turule ja ostsime erinevatelt müüjatelt palle, puzzlesid, õhupalle, värvipliiatseid ja värviraamatuid ning lõpuks tegime värviraamatutest koopiaid, et lapsed saaksid kauem neid värviraamatuid nautida. Saime väga õpetliku kogemuse, et pole mõtet kodumaalt asju kaasa osta. Siin on tegelikult laste jaoks kõikvõimalikud asjad olemas ning siit ostes saame ühtlasi kohalikke müüjaid toetada.

Lastele nii meeldis värviraamatust tehtud koopiate värvimine, sest siis saime loomade-lillede-riiete kujud välja lõigata ning nad hakkasid nende paberist loomadega mängima. Eriti naljakas oli see, kui tibu värvimise ajal kaks poissi muudkui kaagutasid üksteise võidu.

Teisipäeval läksime aga lastekodusse „Hogar Tata Juan de Dios“ appi, kuid tundsime seal, et nad saavad ka ise hakkama, sest neil piisavalt tööjõudu. Viisime lastele väikseid palle ja mängisime nendega õues. Ostsime neile ka puzzlesid ning sel ajal kui mina üritasin neid kilest välja võtta, oli mul umbes 20 last ümber ja peal ning nad kõik üritasid mõnda puzzlet endale rabada. Me ostsime aga meelega vähem puzzlesid, et lapsed harjuksid asju jagama ja koos mängima. Nad tahavad kõike endale ja neile üldse ei meeldi jagada ning koguaeg käib üks võitlus.

Märkamatult saabus lõuna aeg ning sel ajal oli neil tõesti abi vaja. Kõigepealt kõik lapsed palvetasid, sest lastekodu juhatajaks ju ikkagi nunnad ning söömise ajal ei tohtinud keegi piuksugi teha. Kolmekümne erinevas vanuses lapse söötmine on ikka üks suur ettevõtmine, sest mõni ei taha süüa, mõni mängib toiduga, mõni üritab teistega rääkida ja unustab söömise, mõni tahab, et teda söödetakse jne jne. Käisin laudade ümber, söötsin lapsi ja mõne puhul kasutasin erinevaid trikke, et neid sööma meelitada. Toit oli neil muideks väga hea – quinoa muna ja kanatükikestega ning magustoiduks banaan ja klaas mahla. Lapsed tohtisid alles siis ruumist lahkuda, kui olid kõik oma toidu ära söönud. Mõne puhul tegime siiski erandi, sest kui laps oli hästi söönud ja teatas siis kurval ilmel, et ta enam tõesti ei taha, siis ta võis toidu järgi jätta.

Peale lõunat viidi kõik lapsed WC-sse, kus on 10 lastemõõdus potti reas ning kasvataja pani nad ükshaaval potile ning ootas. Kui kõik lapsed oli vetsus käinud ja käed ära pesnud, siis oli aeg lõunauinakule minna. Need ruumid olid nii ilusad ja parajalt hämaraks tehtud ning igal lapsel oli oma voodi, tekk ja padi.

Kolmapäeval läksime siis jällegi lasteaeda „Ciruelitos“ ning otsustasime lapsed õue mängima viia, sest kasvatajad ei vii neid kunagi õue. Meil oli 3 suurt palli kaasas ning viisime lapsed korvalliväljakule mängima. Koheselt moodustus iga palli järgi väike grupike, kes jooksis ja üritas palli jalaga lüüa. Nad olid nii õnnelikud ja muudkui kilkasid lai naeratus näol. Kahjuks jätkus seda õnne vaid viieteistkümneks minutiks, sest päike oli väga tugev ning lastel hakkas palav. Seetõttu leidsime, et on parem nad tuppa tagasi viia.

Jäime ka lõunasöögi ajaks sinna appi, kuid see oli ikka hoopis teine olukord kui lastekodus. Seal polnud mitte mingit korda ning lapsed karjusid ja nutsid kui neid sööma sunniti ning üleüldine atmosfäär oli selline segasummasuvila sarnane. Andsin endast parima ja söötsin lapsi nii kuidas suutsin, kuid nad sõid nii aeglaselt ja muudkui tahtsid rääkida. Kasvatajatel ei olnud nii palju kannatust ning nad lahmisid lastele niimoodi toitu sisse, et nii laps, laud kui ka põrand olid toiduga kaetud. Peab aga mainima, et lapsed saavad siin väga hästi süüa. Kõigepealt supp, siis selline pudru taoline tugevam toit ja magustoiduks banaan ja mahl. Me olime peale seda lõunasööki ikka täiesti läbi! Lasteaiakasvataja amet on niiii raske! Nad peaksid ikka palju rohkem palka saama, sest nemad ju ehitavad tulevasele põlvkonnale „vundamenti“ alla ning seetõttu on nende töö niivõrd oluline. Kui teil tuleb kunagi tahtmine oma töö üle vinguda, siis minge proovige üks päev lasteaias abiks käia.

Siinse lasteaia kõige suuremaks probleemiks on aga hügieen. Lasteaias käib 30 last vanuses 1-6 ning nende eest hoolitsevad 3 kasvatajat. Neil on aga vaid 1 täiskasvanu mõõtu WC-pott ja kraanikauss ning vett saab ainult siis kui ühes nurgas mingit kangi keerata. Lapsed magavad põrandal madratsitel, nad on räpased ja haisevad ning nende püksid on koguaeg märjad, sest kasvatajad ei jõua kõigiga eraldi vetsus käia. Nende näod on mustad ja ninad tilguvad, kuid kasvatajatel pole raha, et taskurätte osta. Nende jaoks ei tundu see aga väga suureks probleemiks olevat, sest see lasteaed asub vaeste linnaosas, kus kodused hügieenitingimused on võib-olla isegi hullemad kui selles lasteaias.

Kõige tipuks on  lasteaia kõrval ehitusplats ning lapsed peavad seal üle naelte ja metallorade jalutama, et sööklasse saada. Vaatamata kõigile nendele raskustele on kasvatajatel naeratus näol, nad pakatavad energiast ning annavad endast parima, et need lapsed "halvale teele" ei läheks.

Me ei suutnud aga seda kõike niisama pealt vaadata ning uurisime kas saame kuidagi aidata. Selgus, et vannitoas saab vett ainult kangi keerates seetõttu, et loputuskast on katki ja muidu vesi lihtsalt jookseks koguaeg. Tegime siis ettepaneku, et maksame töömehele, kes lahendaks selle veeprobleemi. Lasteaia juhataja oli kohe nõus ning ütles siis, et nad sooviksid tegelikult ka ühte lastemõõdule kohandatud kraanikaussi ning duššinurka, et nad saaksid lapsi pesta. Nii et äkki nad siiski saavad hügieeni tähtsusest aru, kuid neil pole lihtsalt vahendeid, et laste eest hoolitseda.

Nii WC-poti parandus, kraanikausi kui ka duššinurga paigaldus koos materjalidega läks maksma 80 eurot ehk 800 Bolivianot (lasteaiakasvataja palk on 450 BOL kuus..). Siinkohal tahaks jällegi tänada kõiki sõpru ja kolleege, kes meie „heategevusfondi“ oma panuse andsid! Väikeste summadega saab siin imesid teha!

Kasvatajad Andrea ja Clara uurisid minult kas tahaksin mõne lapse „teiseks emaks“ hakata. Arvasin, et see tähendab igakuist rahaülekannet, kuid nad selgitasid, et pigem oleks „teise ema“ roll juhendajaks või mentoriks olla, et lapsed halvale teele ei läheks. Nad selgitasid, et paljudel lastel on vaid üks vanem ning tihti peres kuni 8 last ja seetõttu vanem(ad) töötavad 7 päeva nädalas, et peret toita. See tähendab, et lasteaiast või koolist vabal ajal on lapsed üksi kodus ning võivad kokku sattuda tänavalastega ja satuvad halva mõju alla ning hakkavad jooma. Seetõttu olekski juhendajat vaja, et laps tunneks, et keegi temast hoolib. Nendel lastel oli ilmselge helluse puudus, sest nad tahtsid koguaeg sülle ronida. Kui nad kukkusid ja nutma hakkasid, siis piisas ühest paist või kallist, et pisarate asemel naeratus näole tuleks. Kui keegi tunneb, et tahaks mõnele lapsele mentoriks olla või äkki isegi siia lasteaeda vabatahtlikuks tulla (kasvõi nädalaks või kaheks), siis palun kirjutage mulle aadressil shirley_bean@hotmail.com. See on nii rikastav kogemus, mis tekitab nii teis endis kui ka lastes väga positiivse emotsiooni!

Meie viimasel päeval (21.septembril) oli Boliivias jälle üks suur pidu, millega tähistati nii kevade algust kui ka õpilaste ning armastuse (meie mõistes Valentinipäev) päeva. Selle õpilaste päeva puhul toimus lasteaias suur pidu, kus kõik tüdrukud olid printsessideks riietatud ning neile olid isegi soengud ja õrn meik tehtud ning poisid olid kenasti valge pluusi ja tumedate pükstega. Kõigepealt lapsed tantsisid erinevaid tantse ning siis toimus kuninganna kroonimine ehk siis ühest printsessist sai kuninganna ning tema prints asetas talle krooni pähe ning andis skeptri (ingl.k scepter), mis oli hõbepaberisse mähitud kangike. Peale kroonimistseremooniat pidid printsid endale rivis seisvate printsesside hulgast tantsupartneri valima ning häbelike naeratuste saatel algas paaristants. Ma küll ei seisnud printsesside rivis, aga üks väike poiss tuli minu juurde ja küsis kas soovin tantsida. Kuidas ma saan keelduda, kui nii armsasti küsitakse. Tantsisin siis poisikesega, kuid mõne aja pärast tahtis üks teine poiss minuga tantsida. Kutsusin siis ta kampa, kuid selle peale tahtis ka üks tüdruk meiega liituda ning meie paaristantsust sai ringtants.

Tantsu lõppedes teatas üks kasvatajatest, et mul on sünnipäev. Sünnipäevalaul pandi mängima ning kõik lapsed laulsid mulle ja laulu lõppedes jooksid kõik mind kallistama ja musitama ning tõid mulle kingituseks traditsioonilisest kangast koti ja väga armsa kirjakese. See oli nii armas hetk!

Kokk oli õpilaste päeva puhul pidutoiduks kana küpsetanud ja värsket salatit teinud ning toitu oli nii palju, et laud oli lookas. Mina tõin sünna puhul suure tordi ja õhupallid ning lapsed olid nii õnnelikud nende õhupallidega mängides. Peale magustoidu söömist tuli kloun Erik ning hakkas lastega mängima ning jagas neile kingitusi, sest see oli tema viimane päev sealses lasteaias. Lapsed olid nii elevil ja muudkui jooksid ja kilkasid ringi. Tundus, et neil oli väga õnnelik päev ning see valmistas meilegi suurt rõõmu! Parimat sünnipäeva- ja lahkumispidu poleks osanud oodatagi!
Slideshow Report as Spam

Comments

Tuuli on

Ohh, ma tean täpselt mida sa tunned kui külastad lastekodusid või proovid kasvataja tööd lasteaias. See töö on tohutult raske ja emotsinaalne igal pool maailmas. Imeten tõesti neid inimesi, kes on nii pühendunud ja annavad endast 120 %, et nendel lastel oleks hea ja turvaline olla :)

tibuandtintin
tibuandtintin on

Tuuli Sa teed ju samuti väga tänuväärset tööd! Tee endale üks pikk pai ja vaata uhkusega peeglisse, sest Sulle vaatab sealt üks suure hingega inimene vastu!

Kai on

Nii liigutav on lastest lugeda. See võib ikka tõeliselt rikastab kogemus olla, kui saad ühe väikese lapse näole lihtsalt ühe pai või hea sõnaga naeratuse tuua...

tibuandtintin
tibuandtintin on

Kai, Sa suutsid selle kogemuse väga kenasti ühe lausega kokku võtta. Täpselt niimoodi oligi! Aitäh!

Add Comment

Use this image in your site

Copy and paste this html: