Santa Cruz - teistsugune Boliivia

Trip Start May 07, 2012
1
33
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow

Flag of Bolivia  ,
Friday, August 31, 2012

Meie viimased minutid Brasiilias olid väga naljakad tänu hästi sõbralikule ja naljakale piirivalvurile. Ta rääkis hästi aeglaselt portugali keeles, et me ikka kõigest aru saaksime ning uuris kust me pärit oleme, mida me Brasiilias tegime ja kus käisime. Lisaks tema aeglasele kõnele toimusid ka tema liigutused nagu aegluubis ja meie taha tekkis paras järjekord ning lõpuks hakkasid inimesed nihelema ja uurisid, et mis toimub. Ma hoidsin nii kõvasti naeru tagasi, et lõpuks ei suutnud ma enam ühtegi sõna öelda, sest muidu oleks naerupahvak välja
pääsenud.

Öösel kell 2 jõudsime Viru Viru lennujaama Boliivias ja sattusime ühe väga toreda taksojuhiga linna poole sõitma. Poole tunni jooksul jõudis ta meile rääkida elust Santa Cruzis, usust ja oma perekonnast ning loomulikult uuris, kust me pärit oleme, kas oleme abielus ja kas meil lapsi ja õdesid-vendi ka on. Vahepeal mainis, et on väsinud ja sõitis siis jälle järgmise punase tule alt läbi. Saime tema jutust aru, aga meil oli raskusi portugali keelelt hispaania keelele ümberlülitusega. Paar esimest päeva Boliivias teretasime ja tänasime („oi“ ja „obrigado“) koguaeg portugali keeles, aga siis lõpuks läksime hispaania keele lainele üle.

Santa Cruzis tutvusime Lupita (couchsurfingust) ja tema sõbranna Vivianega, kes viisid meid õhtusöögile kohalike seas väga populaarsesse Iiri pubisse. Seal oli tõesti nii palju rahvast, et meil õnnestus veel viimane vaba laud hõivata. Rääkisime Santa Cruzi erilisest situatsioonist, poliitikast ja Quechua kogukonnast ning nemad olid väga huvitatud Eesti ja Belgia kommetest ja toitudest. Pubi põhilisteks klientideks olid teismeliste grupid, kes sõid-jõid ja muudkui tegid oma mobiilidega fotosid ning ilmselt avaldasid need koheselt ka Facebookis.

Jah, see oli meie esimene kokkupuude Boliivia rikaste klassiga. Santa Cruz ongi eriline selle
poolest, et selle linna elatustase on palju kõrgem kogu ülejäänud Boliiviast. Nende rikkuse põhjuseks on see, et peaaegu kogu Boliivia tööstusvaldkonnad on Santa Cruzi koondunud. Selles linnas me ei tundnud kordagi, et oleme ühes Ladina-Ameerika vaesemas riigis, sest
inimesed käisid hästi riides, omasid suuri autosid, käisid restoranides ning üldse tundusid elu nautivat. Käisime ka suurtes toidupoodides, kus oli nii suur toiduvalik, et võttis silme eest kirjuks ning lisaks müüsid nad valmis tehtud võileibu ja salateid plastmasskahvliga ning neil oli isegi öko-osakond. Loomulikult me nägime ka vaesust, eriti turul käies ja natuke linnast välja sõites avanes ikka hoopis teistsugune pilt – äärmine vaesus, tolm ja räpaste riietega inimesed. Ühe kohaliku arvates on Boliivia suurimaks probleemiks ebaühtlane rikkuse jaotus ning see on ühtlasi ka väga suure klassivahe põhjuseks.

Tutvusime ka Keikoga (couchsurfingust), kes rääkis meile sealsest suurest jaapanlaste kogukonnast. Keiko vanemad ning poeg on jaapanlased ning Keiko ise on hingelt jaapanlane ja talle ei meeldi Boliivia mõttelaad, kuid eelistab siiski Boliivias elada, sest Jaapanis on liiga palju inimesi ja vähe ruumi. Keiko selgitas, et peale Teist maailmasõda sõlmisid Jaapan ja Boliivia kokkuleppe, et jaapanlased võivad ilma viisata Boliiviasse emigreeruda, sest neil oli vaja lisatööjõudu Santa Cruzi piirkonna arendamiseks. Nüüdseks on
jaapanlaste kogukond nii suureks kasvanud, et neil on lausa oma kultuurikeskus ja ka kool.

Santa Cruzis ei ole vaatamisväärsusi, aga Keiko ja ta sõber Ben sõidutasid meid pool päeva mööda linna ringe ringi (linn on ehitatud 6 ringi kujuliselt) ja Ben rääkis meile linna ajaloost.
Käisime kahes linnapargis ning lisaks näitasid nad meile huvitavaid monumente ja puid, traditsioonilist bambusekatust ja kohalike seas väga populaarset restoranide tänavat, mis koosnes suurtest tolmupilvedest ja plastmasstoolide ning puukatusega „majadest“, milles olid traditsioonilised leivaahjud. Nädalavahetuseti pidi see täiesti hullumeelne koht olema, sest kõik tulevad sinna eesmärgiga end väga purju juua. Kuna need restoranid ei hiilga oma
hügieenitaseme poolest, siis viisid Keiko ja Ben meid hoopis ühte kesklinna kohvikusse, kus nad tellisid meile igasuguseid erinevaid küpsetisi-saiakesi. Kõik oli äärmiselt huvitav ja maitsev, aga minu jaoks on raske harjuda selle magusa-soolase seguga, sest absoluutselt iga pirukas või muu küpsetis on segu soolasest ja magusast. Tekib tunne nagu nad ei suudaks otsustada kas teha soolane või magus ja siis teevad segu.

Enne Sucresse suundumist tahtsime aga Santa Cruzi lähedal asuva Samaipata kivilahmaka üle vaadata. Nii Keiko kui ka Lupita ütlesid meile, et tee Samaipatasse on väga ohtlik, sest nii bussid kui ka taksod kihutavad kitsastel mägiteedel ning seetõttu on parem eraautojuht võtta. Järgisime nende soovitust, kuid me ei julgenud neile hiljem öelda, et meie jaoks oli tee täiesti korralik, sest olime sõitnud kohalike busside ja hullumeelsete juhtidega Nepaalis ja Gruusias, kus olid veel hullemad teed.

Ben leidis meile oma tuttava kaudu autojuhi ning kuigi see oli umbes poole kallim kui bussi või taksoga minna oli see siiski igat senti väärt. Autojuht Luis oli selline vanaisa tüüpi ehk siis talle väga meeldis rääkida ja loomulikult rääkis ta vaid hispaania keelt. Esimese tunniga andis ta meile ülevaate Boliivia ja Santa Cruzi ajaloost ning teise tunni jooksul rääkis tee-äärsetest küladest ning tutvustas kohalikke taimi. Kui ta jälle mõnda huvitavat taime või puud nägi, siis pidurdas nii järsult, et arvasime, et mõni koer jooksis teele. Kuid ei, ta tahtis lihtsalt taimi näidata. Ühe taime kastanilaadsetes viljades olid seemned, mis andsid hõõrudes punast värvi. Luis tõmbas endale silmade alla pikad punased jooned nagu indiaanlane ja seletas, et see on naturaalne värv ning tema ostab vaid pluuse, mis on naturaalsete värvidega värvitud.

Kolmandal tunnil ta muudkui rääkis edasi, aga me ei suutnud enam kuulata. Suure vaevaga
moodustasime vahepeal mõne hispaaniakeelse lause, aga Luis ei vastanud midagi ja muudkui vatras edasi. Mõtlesime, et on ikka ebaviisakas tüüp, ei lase meil üldse rääkida ja muudkui lobiseb vahetpidamata. Ühel hetkel aga mõistsime, et ta lihtsalt ei kuulnud meid. Tal oli üks kõrv kokku õmmeldud (ilmselt mõne õnnetuse tagajärjel) ning see kõrv, millega ta kuulis oli liiklusmürast tuimastatud. Karjusime siis hästi kõvasti ja siis ta kuulis, et me räägime midagi. Kuna ta nii palju rääkis, siis polnud tal eriti aega autojuhtimisega tegeleda ning loodetud kahe tunni asemel võttis sõit aega neli tundi, kuid see-eest saime väga palju huvitavat informatsiooni.

Samaipata on kõrgel mäe otsas asuv suur kivi, mida erinevatest riikidest pärit teadlased on uurimas käinud, kuid mitte keegi pole selle kivi otstarvet välja suutnud selgitada. Eeldatavasti oli see Inkade pühapaik, kus nad käisid oma rituaale läbi viimas. Kivisse on raiutud väga palju sümboleid, millest teadlased on vaid mõnele suutnud tähenduse anda. Kivi ümbruses avastati ka turuplats ning majade varemed, seega on võimalik, et see ei olnud vaid rituaalide
läbiviimise koht, vaid Inkad ka elasid seal vahetus läheduses.

Peale selle huvitava kivi külastamist, kus olime muideks ainukesed turistid, viis Luis meid Samaipata linna muuseumisse. Nägime seal filmi Samaipata kivist ning pühapaiga väljakaevandamisel leitud esemeid, mis olid tõeliselt huvitavad, sest Inkad olid kõikidele oma kannudele ja pottidele inimeste või loomade kujud külge voolinud.

Tagasisõit Santa Cruzi läks väga vaikselt, sest nii Luis kui meie olime väsinud. Õhtu hakul linna poole sõitmine pakkus meile aga huvitava kogemuse. Nii kui päike loojus, siis oli meil tunne nagu oleksime Nepaalis, sest tänavad olid pimedad, suured tolmupilved tegid nähtavuse ainult hullemaks ning liikluses läks täielik džungel lahti. Päevasel ajal on liiklus väga tsiviliseeritud ja kõik sõidavad korralikult oma reas, õhtupimeduses aga kaovad kõik
reeglid ning kõik üritavad teistest mööda ja üle sõita.

Järgmisel hommikul aga sõitsime militaarlennukiga Sucresse, kuid sellest juba järgmises postitutes. Seni uurige Santa Cruzi ja Samaipata fotosid


Slideshow Report as Spam

Use this image in your site

Copy and paste this html: