Pantanal - looduse kirju loomaaed

Trip Start May 07, 2012
1
31
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow
Where I stayed
hostel campo grande

Flag of Brazil  , State of Mato Grosso do Sul,
Wednesday, August 29, 2012

Läksime ilusti varakult lennujaama ning kuna meie Campo Grande lennuni oli veel palju aega, siis hakkasime filmi vaatama ja panime kõrvaklapid pähe. Kui olime filmi vaatamise lõpetanud, siis kuulsime valjuhääldist meie nimesid kutsutavat. Jooksime ruttu kohale ja meid lasti ikka lennukile. Kogu lennukitäis inimesi ootas meie järele, aga õnneks oli lennuki sissepääs tagant poolt ja me ei pidanud läbi lennuki jalutades nende kurje nägusid nägema.

Lend iseenesest oli huvitav selle poolest, et tegime kaks vahepeatust. Nii et muudkui ülesse ja alla. Esimese vahepeatuse ajal maandus lennuk sellise hooga vastu maad, et arvasime, et kaotab kontrolli ja kukub ühele küljele. Õnneks midagi ei juhtunud, aga mõtlesime hirmuga, et peame veel 2 maandumist selle piloodiga üle elama. Lennufirma nimi oli „Trip“ ja no tõesti see lennureis oli üks paras tripp küll.

Campo Grandes kohtusime Barbara ja Fredericoga (couchsurfingust), kes olid nagu kaks energiast pakatavat rõõmupalli. Nad saabusid meie hostelisse ja hakkasid meilt kohe uurima, et kuidas me julgeme nii ohtlikus linnaosas ööbida. Ausalt öeldes me valisime selle hosteli täiesti suvaliselt ja eelkõige seetõttu, et neil oli tasuta lennujaama transfer-teenus ning me ei pööranud asukohale tähelepanu. Samas jalutasime päeval seal linnaosas ringi ning nägime, et see väga vaene piirkond, aga ei tundnud end kordagi ohustatuna. Õhtul oli muidugi vaatepilt hoopis teine ja pimedas ma nendel tänavatel ringi ei komberdaks.

Meile seal hostelis aga meeldis, sest saime tasuta pesu pesta ning filtreeritud vett juua. See on tõeline luksus, sest pesumajad on hirmkallid ja igapäevane veepudelite ostmine on samuti tüütu ja kulukas. Lisaks pakkus see hostel mulle ühe meeldiva üllatuse – leidsin nende raamatuvahetusriiulilt („book swap“) eestikeelse raamatu, milleks oli Kaur Kenderi „Comeback“. Raamatusse oli kirjutatud: „Hr. Kender. Koli Brasiiliasse. Jaan“ Nii et ilmselgelt ei olnud ma esimene eestlane selles hostelis.

Niisiis Barbara ja Frederico uurisid, et mis meil plaanis on ja paari telefonikõne pärast olid nad meile järgmiseks hommikuks Pantanali reisi broneerinud. Kui reisiplaan oli paika pandud, siis oli aega ka natuke lõbutseda. Nad viisid meid oma lemmikrestorani, kus pakuti
Campo Grandes populaarset rooga „Escondidinho de carne seca“, mis meenutab natuke lasagnet, kuid on tegelikult segu kuivatatud lihast ja juustust.

Järgmisel hommikul sõitsime koos viie turistiga Pantanali soistele aladele. Õhtuks olime juba suured semud ning moodustasime toreda grupi, kellega veetsime kogu järgneva nädala koos. Meie grupiliikmeteks said Andreas ja Daniel Stuttgartist, Daisuke Osakast, Joyce Chicagost ja Pedro Luksemburgist. Pedro on lihtsalt nii huvitav tegelane, et ma pean teile temast rohkem rääkima. Pedro on tegelikult brasiillane, kuid hetkel on tema pastorikohustused ta Luksemburgi viinud. Ma pole kunagi ühtegi puhkusel olevat pastorit näinud, aga ma tõesti loodan, et nad kõik ei ole puhkusel olles sellised :) Pedro tegi muudkui vimkasid ja viskas nalja ning õhtuti suitsetas ja küsis baarist tasuta kokteile, sest ta on ju pastor. Vaene baarmen ei julgenud sellise küsimise peale keelduda kah.

Kui me ühe järve ääres kaimane vaatasime, siis Pedro hiilis Andrease selja taha ning võttis tal järsult ja tugevalt säärest kinni. Loomulikult Andreas ehmatas, sest arvas, et kaiman hüppas jalga, kuid teised said kõva kõhutäie naerda. Pedrol oli koguaeg selline kaval nägu peas, et ei teadnud, mis trikki ta järgmiseks sepitseb. Pedro rääkis hästi naljaka piniseva häälega ning alguses arvasin, et see on ta prantsuse keeles rääkimise hääl, kuid hiljem kuulsin, et ta rääkis portugali keeles ka samamoodi. Kogu tema olemus, miimika, hääl ja välimus meenutasid mulle aga prantsuse filminäitlejat Louis de Funes´i. Täielik teisik! Nüüd siis mõistate miks me tegime imestusest suured silmad kui ta meile teatas, et on pastor.

Safari paketi poolt ette nähtud programm oli aga nii tihe, et meil polnud eriti aega puhatagi. Kõigepealt viidi meid 3-tunnisele paadimatkale, kus nägime hästi palju huvitavaid linde, aga ka veesigu (capybara), kaimane (cayman), iguaane ja quati´sid.

Pärastlõunal läksime aga hobustega ratsutama, kuigi pigem nägi see välja niimoodi, et me
istusime kangestunult hobuste seljas ning hobused jalutasid rahulikult läbi metsa. Minu hobune Caramel oli muidu väga rahulik tegelane, aga iga kord kui ma fotoka välja võtsin, et pilti teha, siis ta tegi järsu kiirenduse. Nii ma siis hüplesin ta seljas ja üritasin ruttu kahe käega ohjadest haarata, et ta pidama saada. Proovisin paar korda oma fotokat taskust välja võtta, aga sama stseen kordus iga kord. Hoidsin siis koguaeg kahe käega ohjadest ning Caramel piilus pidevalt minu suunas, et vaadata, mida ma teen. Ilmselt ta üritas jälle leida momenti, et oma kiirendustrikki teha, aga enam ma ei lasknud.

Hakkasin juba isegi natuke nautima, kuid siis jõudsime laia jõe äärde ning giid ütles, et nüüd jalutame siit läbi. Vesi oli tumepruun ja seetõttu me õnneks ei näinud kaimane ja piraanasid (lihasööjaid kalu), kuid ikkagi oli hirmus sealt jõest läbi minna. Giid küll ütles, et me tõstaks jalad õhku, kuid vesi oli nii sügav, et jalad said ikka märjaks. Me siis naljatasime, et kõigepealt söövad piraanad hobuse ära ja siis meid magustoiduks. Ühesõnaga see oli üks väga huvitav kogemus, kuid sain aru, et autojuhtimine on ikka kordades lihtsam kui hobuse ohjamine.

Käisime ka autoga ning jalgsi safaril, kuid põhilised loomad keda nägime olid veesead, kaimanid, saarmad ja mitmed erinevad linnud. Vahetevahel neil õnnestub ka jaaguaritega kohtuda, kuid kahjuks seekord mitte. Giid seletas, et jaaguarid söövad lehmi ja kui varem talunikud tapsid jaaguarid ära, siis nüüd nad kasutavad ilutulestikke, et jaaguare eemale peletada. Eelmisel nädalal üks talunik oli 10 lehma kaotanud ning kuna ta kasutas ilutulestikku, siis ilmselt nüüd mõnda aega pole jaaguare näha. Me uskusime giidi juttu, sest Paratis kohatud Marie ja Jeff olid Pantanali safaril näinud nii jaaguari kui ka puumat. Meil kahjuks ei vedanud...

Pantanal on vihmaperioodil soine ja lopsaka loodusega piirkond, kuid praegusel talveperioodil on seal äärmiselt kuiv. Vihma ei tule tilkagi ning kuumus on lausa tappev. Meil polnud mitte kuskilt temperatuuri kontrollida, kuid arvan, et kuumus lähenes 40 kraadile. Vihmaperioodist on vaid mõned üksikud veelombid, tiigid ja jõgi alles jäänud ning selle kuumuse tõttu tulevad kõik loomad end veekogude äärde värskendama. Seega kui linnud ja mõni üksik hirv välja arvata, siis nägimegi loomi vaid veekogude ääres.

See-eest külalistemajas, kus me ööbisime, sai väga palju huvitavaid linde näha. Nad panevad puude otsa seemneid ja puuvilju ning meie silmade-kõrvade meeleheaks meelitab see igasugu huvitavad linnukesed kohale. Peale paari päeva muutusid juba papagoid ja arad meie jaoks sama tavalisteks nagu varblased.

Üks lind, kes mulle aga iga päev naeratuse suule tõi oli tucan. Ta on sõna otseses mõttes
üks looduse imeloom, kelle ilu mind iga kord paelus. Tema nokk ja keel näevad välja nagu plastmassist aksessuaarid. Tekib tunne nagu oleks karnevalinädal ja keegi on sellele linnule plastmassnoka ette kleepinud. See näeb lihtsalt nii ebareaalne välja, et see ei saa päris olla. Tema silmad on aga hästi suured ja potisinised ning kuna ta enda ette ei näe, siis ta kallutab koguaeg naljakalt pead, et uurida, mis ümberringi toimub. Ma lihtsalt istusin ja imetlesin teda.

Ühel hommikul toimus mul aga võitlus papagoiga. Tintin läks toast midagi tooma ning mina
jäin üksi lauda banaani sööma. Üks papagoi otsustas, et see on hea hetk ründeks, sest sihtmärk jäi üksi. Kõigepealt ta lendas lauale ja vaatas mind kurjakuulutavalt. Seejärel aga valis sobiva hetke ning igasugu trikke kasutades maandus mu õlal ja tahtis mu banaani hakata sööma. Panin talle banaanitükke lauale, et ta mu õlalt ära lendaks, kuid selle peale otsustas papagoi mu nägu ja õlga nokkima hakata. Aga ega need banaanitükid siis lauale jäänud, sest paar papagoi sõpra nägid, et toit laual ja lendasid kohe kohale. Teised turistid jalutasid mööda, naeratasid ja ütlesid, et nii armas. Tegelikult ei ole eriti armas, kui mingi lind su nägu
nokib. Lõpuks ma tõusin püsti ja siis jättis papagoi mu rahule.

Mul tekkis seal veel paar sõpra nagu üks metssea paarike. Nimetasime neid majavalvuriteks,
sest neile meeldis meie ukse taga mulla sees pikutada. Neile nii väga meeldis, kui neid selja pealt mudida. Arvan, et see oli esimene ja viimane kord, kui mul õnnestus metssiga katsuda. Väga huvitavad okkalised olendid nagu vastuvõttudel hambaorke täis topitud suured ümmargused leivapätsid.

Seal kauni looduse rüpes oli nii mõnus olla, et oleks heameelega veel kauemaks jäänud. Meie kolmepäevane puhkuseprogramm sai aga läbi ja kõik meie grupiliikmed suundusid edasi Bonitosse, kus pidid kristallselged jõed olema. Otsustasime, et liigume ka siis edasi.

Esimesel õhtul oli seal väga mõnus olla. Käisime Bonito parimas kalarestoranis ning nägime
juhuslikult Daisukest, kes tänaval jalutas. Kutsusime ta endale kampa ning tema otsustas julge teo ette võtta ning tellis kaimani prae. Saime ka seda maitsvat valget liha maitsta, mis oli natukene nätske, aga mahlane ja meeldiva maitsega. Järgmisel õhtul läksime koos Daisukese, Joyce, Andrease ja Danieliga restorani ning Daisuke jätkas huvitavate praadide seeriat ning tellis veesea prae. Praad koosnes väikestest medaljonidest, mis olid väljastpoolt küpsenud, kuid keskelt täiesti tumepunased ja nägid väga toored välja. Mulle meenusid need armsad karvased olendid, keda eelnevatel päevadel nägime ja giidi jutt, et kohalikud capybarra liha ei söö, sest see pole hea. Niisiis ma ei suutnud isegi pisikest tükikest proovida. Teised proovisid, aga tundus, et kõigil käis see liha suus ringi ja suure vaevaga suutsid selle kuidagi alla neelata.

Nädalavahetusel läks aga ilm nii külmaks, et käisime koguaeg nagu kubujussid ringi. Nagu juba teate, siis majades küttesüsteemid puuduvad ja meie hotellituba oli nii jääkülm, et heameelega oleks dušši all ka villaste sokkidega käinud. Vesi oli enam-vähem leige, aga nii jääkülmas ja vihiseva tuulega duširuumis poleks vist ka tulikuum vesi eriti sooja andnud. Iseenesest ei olnudki nii külm (13C), aga kui see niiskus ükskord naha alla poeb, siis ei saa sellest kuidagi lahti. Pealegi serveeriti meie hommikusööki ka õues ja sain teada, et niimoodi hammaste lõgisedes hommikusööki süües puudub söögil maitse. Lõpuks me leidsime ühe kohviku, kus oli soe ja istusime seal seni, kuni natukenegi soojem hakkas.

Selgus, et kõik need Bonito loodusimed on linna lähiümbruses. Kuna aga ilm oli nii külm, siis ei olnud mul isu mitte kuskile minna ja mul jäid need kohad nägemata. Tintin oli aga vapper ning käis vaatas mõned huvitavad kohad üle. Kui tahate nende kohta rohkem teada, siis peate tema blogipostitust lugema :)

Bonito on huvitav väikelinnake, kus on väga rahulik elutempo. Kohalikele meeldib toolid maja ette panna ning siis õlut juues ja kartulikrõpse süües elu jälgida. Ilmselt tuleb hetkel telekast vaid valimiskampaania kohta käivaid saateid ja seetõttu on palju huvitavam linnas
toimuvat jälgida. Meil õnnestus ka Brasiilia tõeliselt huvitavat „live“ valimiskampaaniat näha. Tavalistele sõiduautodele on kandidaatide postrid külgedele kleebitud ning hiiglasuur kõlar
katusele pandud. Niimoodi täisvõimsusel muusikat (segu rahvusvahelisest popist ja Brasiilia muusikast) mängides sõidavad autod päevad läbi tänavatel ringi. Keegi kohalik ütles meile, et need autojuhid saavad nädalas paagitäie bensiini tasuta selle eest, et nad inimeste rahu rikuks. Alguses oli tõesti huvitav ja naljakas, aga lõpuks tüütas ära, sest igakord kui mõni valimiskampaania auto mööda sõitis, siis meie hotellitoa aknad klirisesid.

Nüüd saidki meie Brasiilia seiklused otsa. See oli üks väga vahva kuu, kus nägime kauneid linnu ja linde-loomi, vapustavat looduslikku ilu, maitsesime igasugu huvitavaid puuvilju ja tutvusime väga toredate inimestega. Kuigi nägime vaid väikest osa Lõuna-Brasiiliast, siis olime selle riigi mitmekesisusest täielikus vaimustuses.

Nüüd on meil aeg Boliiviasse edasi minna, teie aga imetlege kauneid Pantanali linde
ja loomi.
Slideshow Report as Spam

Comments

Kristina on

Nämm-nämm, selle armsa karvakera sööks ära küll, iga kell :)
Jöudu teile Boliivias! Kui end kokku vötan, siis kirjutan ka varsti ;)..
Kallid!
K.

tibuandtintin
tibuandtintin on

oh Sind gurmaani, aga ära palun minu silme ees söö:)
Ootan kirja! Kallid!

Add Comment

Use this image in your site

Copy and paste this html: