Ilha Grande - Costa Verde pärlike

Trip Start May 07, 2012
1
27
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow

Flag of Brazil  , State of Rio de Janeiro,
Thursday, August 16, 2012

Enne Ilha Grandele suundumist oli meil veel kokku lepitud couchsurfing Eliana juures Angra dos Reis´is. Tema profiilil oli kirjas, et ta räägib algtasemel inglise ja prantsuse keelt ning couchsurfing süsteemi poolt lisatud hoiatus, et võib keelebarjäär tekkida. Me kirjutasime Elianale inglise keeles ning tema vastas portugali keeles. Me siis eeldasime, et ta saab aru, aga ilmselt ei taha inglise keeles kirjutada. Google translate abiga saime tema portugali
keelsest kirjast ilusti aru.

Niisiis aadress näpus astusime kenasti liinibussile, mis suundus Paratist Angra dos Reisi. Maksime pileti eest umbes 4 eurot ning selle raha eest saime 2 tundi sellist sõitu nagu Ameerika mägedel. Ma ei tea miks sel bussijuhil selline tuli takus oli, aga ta sõitis lamavatest politseinikest peaaegu täiskiirusel üle. Ühesõnaga me pidevalt hüplesime oma toolidel. Ja kui ma ütlen hüplesime, siis ma mõtlen seda täiesti tõsiselt, sest vahepeal olime tõesti õhus ehk meie ja tooli vahel polnud kokkupuudet.

Peale sellist läbiloksutamist nagu oleks mikserist läbi käinud jõudsime lõpuks Angrasse. Bussi lõpp-peatus oli aga hoopis teises kohas, kui Eliana seda kirjeldanud oli ja me ei teadnud kuhu minema peame. Tintin helistas talle, nad rääkisid mitu minutit ja kui nad kõne lõpetasid, siis uurisin, et kuhu me siis minema peame. Tintin vastas, et ta ei tea, sest ta ei saanud ühestki sõnast aru :) Nagu te juba ilmselt aru saite, siis Eliana ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Mind ajas see situatsioon nii naerma, sest Tintin rääkis nii asjalikult telefonis ning lõpuks tunnistas, et ei saanud millestki aru. Saatsime siis Elianale SMS-i lootuses et ehk kirjalikust tekstist saab ta paremini aru. Ootasime 20 minutit ja lõpuks tuli vastus, et „oodake, ma tulen“. Lõpuks ootasime 50 minutit ja siis Eliana hüppas bussist välja, lai naeratus näol ja hakkas meid kohe kallistama. Ta muudkui vatras portugali keeles ja meie üritasime siis sõnajuppide haaval natukenegi teemale pihta saada.

Läksime tema juurde ning saime väikese šoki. Ta elas hoovis, kus oli hästi mitu väikest maja ja igast aknast paar uudishimulikku silmapaari meid uudistamas. Ta maja oli üpris räämas olekuga ning tubades oli mingi väga imelik lõhn. Eliana on 55-aastane kunstiõpetaja ning elab koos 2 kassi ja 20-aastase pojaga, kes samuti sõnagi inglise keelt ei rääkinud. Saime endale isegi eraldi toa ning 2 madratsit põrandal magamiseks.

Kui olime end sisse seadnud, siis lubas Eliana meile linna näidata. Uksest väljudes oli terve tänav kiljuvaid teismelisi täis ja nad kõik jooksid ühe väikebussi järgi. Saime Eliana jutust aru, et see on keegi jalgpallur, kes tuli isadepäeva pidustustele. Kahjuks me ei saanud aga aru, et mida ta täpselt tegema tuli.

Läksime Elianaga lõunat sööma ühe suure ostukeskuse restorani, kust avanes vaade sadamale. Lõunasöök oli väga naljakas, sest üritasime kuidagi rääkida, aga see on üpris raske, kui puudub ühine keel. Peale kosutavat lõunasööki läksime rannaäärsele promenaadile jalutama. Rannas avanes meile äärmiselt huvitav vaatepilt - kogu rand oli tuulelohedega mängivaid lapsi-teismelisi-mehi täis. Tundus, et see on kõikide Angras elavate meesoost isikute hobi, sest neid tuulelohedega mängijaid oli tõesti sadades. Neid oli nii palju, et ma ei saa aru, kuidas nende tuulelohed omavahel sõlme ei lähe.

Peale pikka jalutuskäiku ranna ääres ja linnas läksime lõpuks Eliana juurde tagasi. Ta hakkas arvutis pilte vaatama ja seejärel teiste online mänguritega kaarte mängima ning tundus, et ta unustas ära, et me seal oleme. Mängisime Tintiniga kaarte ning kutsusime Elianat ka kampa, kuid ta eelistas internetis kaarte mängida. Kui me paari tunni pärast lõpuks magama läksime, siis ta ikka mängis veel kaarte.

Varahommikul kuulsin läbi une mingit häält, avasin silmad ja nägin kassi avatud aknal kõõlumas. Ma nii õudsalt ehmatasin, sest magasime teisel korrusel ja silmi avades ma üldse ei eeldanud, et mingi loom mulle otsa vaatab. Kui kass nägi, et ma ärkvel, siis ta hüppas luba küsimata tuppa ning tahtis mu kõrvale magama tulla. Unesegaduses õnnestus mul lõpuks ta toast välja ajada.

Kui kassistseen oli lõppenud, siis kuulsime mingit kolinat ja seejärel hakkas keegi laulma. Vaatasime Tintiniga üksteisele otsa ning siis meenus meile, et Eliana oli eelmisel päeval maininud, et on budist. Kuulasime Eliana laulmist, mantra lugemist ja qing gongi helinat ning saime seeläbi tema hommikurituaalist osa.

Hommikusöögiks tegi Eliana meile kolme erinevat tapioca pannkooki – lihtsalt võiga, juustuga ning banaani ja juustuga. Tapioca on jahvatatud maniokki jahu, mis on natukese veega segatud. Eliana sõelus jahu kuivale pannile ning mingil võluväel jäid kõik need
väikesed helbed kokku ja moodustasid valge ja läbipaistva pannkoogi. Lisaks sõime veel värsket ananassi, mis oli nii magus nagu oleks sellele kilo suhkrut peale valatud. See oli teistsugune ananassi sort kui Euroopas saada olev. Ananass oli pisem, kollakas-oranžika
värviga ning hästi huvitava maitsega nagu Pina Colada kokteil.

Algselt oli meil plaanis kauemaks Angrasse jääda, kuid kuna me ei saanud omavahel rääkida,
siis otsustasime järgmisel hommikul Ilha Grandesse edasi sõita.

Kiire praamisõit ja olimegi jälle ühel paradiisisaarel. Ilha Grande on huvitav selle poolest, et seal pole ühtegi autot. Kaubavedu korraldavad ametlikud carreira´d ehk siis heas füüsilised vormis meesterahvad, kes veavad enda järel neljarattalist käru. Nende kärudega veetakse nii kaupa restoranidesse-poodidesse kui ka kodusesse, kuid neid võib ka turistide kohvrite vedamiseks kasutada.

Ilha Grande on populaarne nii brasiillaste kui ka turistide seas. Põhjust pole vaja kaugelt otsida, sest üks rand on ilusam kui teine ja loodus on lausa võrratu. Matkarajad on ikka täiesti metsikud, mitte turistide jaoks loodud korralikud teed. Ilha Grandel on nii palju ilusaid randasid, et raske on valikut teha. Otsustasime väidetavalt kõige ilusama ranna üle vaadata. Selleks pidime aga 2,5h metsas müttama, mäest otsejoones üles ja alla, üle suurte kivide ja puujuurte. Mina väsisin poole tee peal ära, sest ma pole selliste suurte mägede vallutamises just eriti tugev. Nii et mina läksin paadiga edasi ja Tintin matkas üksi edasi. Kui ma Lopes Mendes randa jõudsin, siis sain aru, et see rand värib igati nii rasket ja pikka matka. Hästi pikk imepeenikese liivaga rand ja türkiissinine ookean, mille lained sind mõnusalt kaisutavad. Rannal jalutades krudises liiv jalge all täpselt niimoodi nagu lumel kõndides. Tõeliselt huvitav, sest pole varem sellist asja kogenud. Silmad kinni rannal lebades ja seda krudinat kuuldes võis end Eesti talvesse ette kujutada, ainult, et Eestis ma ei lebaks bikiinides lumes.

Metsas matkates kohtusime huvitava brasiillastest paariga, kellega lobisesime peaaegu terve tee. Nad olid Sao Paolost ja korrutasid pidevalt, et elavad kividžunglis ning seetõttu nad tulid kaheks nädalaks Ilha Grandele loodust nautima. Randa jõudes nad hakkasid suitsetama ning siis küsisid meilt, et kas tahame ka kanepit. Nad küsisid seda sellisel toonil nagu küsiks kas tahame küpsist ehk siis väga iseenesest mõistetavalt.

Järgmisel hommikul määrisime end kaela kolmele tüdrukule. Hakkame nüüd end juba väikeste spioonidena tundma. Hommikusöögilauas kuulame teiste jutte pealt ning kui nad midagi meile huvipakkuvat räägivad, siis läheb Tintin „missioonile“ ehk buffest toitu juurde võtma ja hakkab nendega rääkima. Need tüdrukud rääkisid paadireisist ning küsisime kas võime nendega koos minna. Tüdrukud olid lahkelt nõus, sest niimoodi saime me kõik paadireisi kulusid vähendada. Arvasime, et need tüdrukud reisivad koos, kuid selgus, et paar päeva varem nad veel ei tundnud üksteist. Me imestasimegi, et huvitav kuidas kanadalanna, ameeriklanna ja rootslanna niimoodi koos reisivad. Nad olid aga kõik reserveerinud „Gap adventures“ Brasiilia ringreisi ning sattusid samasse gruppi.

Kõigepealt läksime hästi ilusasse täiesti läbipaistva veega väiksesse lahte snorkeldama. Kuigi koht oli ilus, siis snorkeldamine oli igav, sest nägime vaid mõnda üksikut kala. Järsku ilmus sinna aga üks väike paat ja paari hambaga meesterahvas, kes müüs limonaadi, õlut ja värsket kookost. Ostsime temalt suure rohelise kookose, onu tegi suure noaga paar kiiret liigutust ja pistis kõrre kookosesse ning meie kookosevesi oli joomiseks valmis. Seejärel läksime randa, mis polnud üldse ilus, sest nii rand kui ka ookean olid räpased. Kastsime end korraks vette ja läksime sealt ruttu ära. Järgmine rand oli aga väga ilus, pisikene ja armas ning sinna oleks tahtnud lausa terveks päevaks jääda.

Saarel viibimise eeliseks on see, et restoranid pakuvad värsket ja maitsvat kala. Esimesel õhtul läksime kena sisustuse ja valgustusega ning õdusa atmosfääriga „turisti“ restorani. Toit oli küll maitsev, aga lisaks krõbedale kalale oli ka hind üpris krõbe. Järgmisel õhtul otsustasime turistidele loodud restoranitänavat vältida ning jalutasime hoopis väikestel tänavatel. Avastasime ühe restorani, mis nägi selline söökla moodi välja ehk siis plastmasstoolid ja -lauad ning olematu sisustus, kuid see-eest palju kohalikke. Niisiis hoopis teistsugune atmosfäär – õlut joovad ning kõva häälega rääkivad ja naervad kohalikud. Toit oli aga kolm korda odavam ning tõeliselt maitsev. Palju autentsem kogemus kui kauni valgustusega turistidele mõeldud restoranis.

Seal saarel oli nii mõnus ja hea ning rahulik olla, et oleks tahtnud sinna kauemaks jääda. Meil oli aga vaja Riosse tagasi minna, et enne Iguassu lendu veel Rio kuulus Kristuse kuju ka üle vaadata, sest meie esimesel Rio etapil ei jäänud selle jaoks aega.

Naasime Riosse ning samal õhtul toimus Copacabana rannas couchsurferite iganädalane kohtumine. Saime seal jälle Filippega kokku ning tutvusime ka Thiago ja teiste couchsurferitega. See oli meie jaoks esimene couchsurferite kohtumine, kus oli nii palju osalejaid! Luksemburgis käisime ühel couchsurferite kohtumisel, kus oli tervelt 6 osalejat, aga linna mõõtmed on ka ikka hoopis teised.

Käisime ka siis seda kuulsat Rio sümbolit Kristuse kuju vaatamas, kuid kahjuks polnud me üldse vaimustatud. Ausalt öeldes nägime me Niteroi mäetippudest isegi ilusamaid vaateid. Esiteks sinna mäe otsa saab vaid kas rongi või väikebussiga, kuid rong on ainus, mis tippu välja sõidab. Ostsime siis rongipiletid, kuid järgmised vabad kohad olid alles kahe tunni pärast. Läksime siis lõunale läheduses asuvasse tööliste sööklasse, kus oli maitsev ja odav
toit. Kõik ümberkaudsed töölised tulid sinna sööma. Kõigepealt võtsid nad kõik ühe teetassi täie kõvat kärakat, mis tundus olevat segu cachaçast ja rummist. Lauda istudes ja toitu oodates võtsid nad veel suured pudelid õlut lisaks. Huvitav kuidas nad peale sellist lõunat veel tööd suudavad teha.

Lõpuks sõitsime siis rongiga mäe tippu ja suundusime koos suure rahvamassiga kuju suunas. Kui me kuju juurde jõudsime, siis tuli üks suur pilv ja olime kõik selle suure pilve sees niimoodi, et kõrvalseisvat inimest polnud näha. Keerasin korraks pead ning sekund hiljem oli pilv läinud ning sinine taevas, päikesepaiste ja Kristuse kuju olid jälle tagasi. Kogu see mäetipp oli käsi harali hoidvaid poseerijaid ja maas lamavaid fotograafe täis. Tegime siis ka täpselt sellised pildid nagu kõik teised turistidki. Loomulikult avanesid sealt mäelt ilusad vaated ning kuju oma massiivsusega on hämmastav, aga minu jaoks polnud see kogu seda aja- ja rahakulu väärt.

Seejärel kihutasime bussiga, aga kuna see oli liiga aeglane, siis taksoga läbi kogu linna, et hambaarsti juurde jõuda. Mul juba mitu päeva hammas tuikas ning arvasin, et parem on asja kontrollida. Tänu Filippe soovitusele sain ühes hambakliinikus kiirkorras aja. Kaks kena noormeest uurisid ja puurisid mu hamba kallal, aga lõpuks nad ei leidnudki valule põhjust. Nüüd ma ei teagi kas need olid arstide hellad käed või ravimid, aga igaljuhul järgmisel päeval kadus valu ära. Olin jälle heas vormis, et teed jätkata ning uusi kohti avastada.

Vaadake Costa Verde fotosid ka.
Slideshow Report as Spam

Comments

Juta on

Saime kõva kõhutäie naerda just teie Angra muljeid lugedes! On ikka inimesi maailmas :). Tore, et teile Ilha Grande meeldis. Need rannaäärsed restoranid olid tõesti jaburate hindadega ja otsisime samuti nagu teiegi plasttoolidega kõrvalisemaid kohti :). Kristuse elamuse võis see pikk ootamine osaliselt kindlasti ära rikkuda, aga tegelikult tundub meile, et kui oled niimoodi omaette harjunud rändama, siis ei saagi neist kohtadest erilist elamust, mis on turistidest üle ujutatud.

tibuandtintin
tibuandtintin on

Tore kuulda, et teid naerma ajasin:) Me jõudsime ka hiljuti samale järeldusele, et meile ei meeldi enam (massi)turismikohad. Samas on jälle kohti, mida lihtsalt peab nägema nagu Iguassu kosed. Kahjuks aga enne kohaleminekut ei tea, mis ees ootab:)

Add Comment

Use this image in your site

Copy and paste this html: