Parati – värvilised majad ja paadid

Trip Start May 07, 2012
1
26
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow

Flag of Brazil  , State of Rio de Janeiro,
Wednesday, August 15, 2012

Paratis sattusime jälle samasse lõksu nagu Rioski. Arvasime, et madal hooaeg tähendab seda, et majutuskohad on pooltühjad. Läbi couchsurfingu kontaktide saime soovitusi 3 hosteli kohta. Jalutasime oma suurte seljakottidega läbi kogu linna, et teada saada, et rannas asuvates hostelites pole ühtegi kahest tuba vaba. Lõpuks jalutasime linna tagasi ning läksime ühte „Guide du Routard“ soovitatud külalistemajja. Tuba oli korralik ja puhas, kuid seal puudus aiake või nurgake, kus lõõgastuda. Lisaks oli kogu külalistemaja sisustus vanaaegses stiilis ning mulle üldse ei meeldinud seal. Seega käisime järgmisel hommikul kahes hostelis tube vaatamas ning leidsime ühe väga mõnusa hosteli, kus oli mõnus aiake, bassein ja igal õhtul pakuti erinevaid toite (näiteks ühel õhtul lasagne, järgmisel pizza või BBQ), mis oli väga maitsev ning palju odavam kui restoranis süüa.

Külalistemajas ööbides ei olnud meil aga valikut ning pidime restorani sööma minema. Sattusime restorani, kus pakuti erinevaid mereande. Toit oli küll maitsev, aga portsjonid väikesed ja kallid. Otsustasime, et enne magama minekut tutvume ka kohaliku ööeluga ning läksime baari dringile. Baaris istudes nägime tänaval jalutamas Vincenti ja Manu´d, kellega olime Ouro Pretos tutvunud. Kutsusime nad endale kampa ning veetsime ühe väga mõnusa õhtupooliku nendega vesteldes. Järgmisel õhtul saime nendega veelkord kokku enne kui nad Ilha Grandele edasi sõitsid.

Hostelis kuulsime hommikusöögi lauas kahte prantslastest paari reisijutte rääkimas ning mõistsime, et nemadki ümbermaailmareisil. Hakkasime nendega rääkima ning selgus, et üks paar just lõpetamas oma 6-kuust reisi ning teine paar on aastasest reisist juba 7 kuud teel veetnud. Meil kõigil olid oma päevaplaanid tehtud, aga leppisime kokku, et lähme koos õhtusöögile ning jätkame siis oma jutuajamist.

Päeval jalutasime kahekesi Parati linnas, mille vanalinn on samasuguses koloniaalstiilis nagu Ouro Pretogi. Paratis on aga vaid üks kirik, samas kui Ouro Pretos oli neid umbes 15. Parati teed on aga isegi hullemad ning kohati oli nendel kividel jalutades jalataldadel lausa valus. Paratis on ka väike rannake ning sadam, kus on sadu paate, kes kõik oma teenuseid tahavad pakkuda. Parati linna külastamiseks piisab ühest päevast, kuid tõeliseks aardeks on ümberkaudsed saared ja rannad. Seetõttu ongi seal igas suuruses paate-laevu ning kõrg hooajal pidi nõudmine nii suur olema, et raske on vaba kohta leida. Meie olime aga Paratis eelkõige selleks, et puhata ning otsustasime paadireisi mitte ette võtta.

Saime teada ka ühe huvitava fakti Parati kohta. Nimelt kuni 18.sajandi keskpaigani ei tohtinud Paratit mitte ühelgi maakaardil mainida. Põhjus oli selles, et Parati oli kullatee lõpp-punktiks, kus Minais Gerais maakonnast leitud kuld laeti laevadele ja saadeti Riosse. Rios omakorda tõsteti kuld suurematele laevadele ümber ning saadeti Portugali poole teele.Parati valiti kullatee lõpp-punktiks seetõttu, et sealse madala veetaseme tõttu ei saanud piraadid suurte laevadega sinna sadamasse tulla. Kuna see linnake oli nii salajane, siis tänu sellele ongi nad suutnud sellise 18.sajandi atmosfääri siiani säilitada. Niisiis kunagisest suure saladuskatte alla maetud linnast on tänaseks üks väga teada-tuntud koht saanud.

Õhtul läksimegi Marie, Jeffi, Michaeli ja Delphinega kõigepealt baari ja seejärel restorani. Jeff teadis ühte Cachaca poodi-baari ning käisimegi nende firmajooki „caipirinha Gabrielat“ proovimas. Kokteil oli pooleliitrine (!) ning väga huvitava maitsega, sest koosnes cachaçast, kaneelist ja passion fruit (eesti keeles vist granadill?) mahlast. Peale pikka aperitiivi läksime lõpuks restorani õhtusöögile. Sõime väga maitsvaid ja toitvaid väikseid minipizzasid ning hästi head ja mahedat hummust huvitava saiaga. See oli üks väga tore õhtu, sest nad kõik käinud mõnedes kohtades, kuhu meiegi plaanime minna ning oskasid meile väga häid soovitusi anda. Vahepeal nad läksid omavahel vaidlema, sest kui üks paar arvas, et koht oli väga ilus, siis teisele paarile üldse ei meeldinud ja ei soovitanud meil sinna minna. Eks me siis peame mõtlema kumba argumendid tugevamad olid :)

Marie ja Jeff lahkusid järgmisel hommikul, kuid Michaelil ja Delphinel oli plaan Trindade randa minna ning otsustasime nendega kaasa minna. Peale 50-minutilist bussis loksumist ja igasugu pisikestest kohtadest läbisõitmist jõudsimegi lõpuks kaunisse randa. Michael ja
Delphine teadsid, et seal peaks olema ka üks looduslik bassein. Matkasime metsas üle kivide ja kändude ning lõpuks leidsimegi selle basseini ülesse, kuid kahjuks me polnud ainukesed, kes seda looduse imet kaema olid tulnud. Looduslik bassein tähendas seda, et suurte kivide vahel oli tasane ja täiesti läbipaistev jääkülm vesi, kus sai end mõnusalt karastada. Vesi oli nii selge, et nägime kalaparvesid ujumas.

Peale lõõgastavat rannapäeva läksime Paratisse tagasi, ostsime poest õhtusöögiks toitu ning hostelisse naastes läksid mehed kööki kokkama seni kuni naised puhkasid. Mehed valmistasid väga maitsva köögivilja pasta ning veetsime jällegi ühe mõnusa õhtu mõnusas seltskonnas.

Järgmisel päeval olime jälle kahekesi ning läksime Penha külakesse looduslikku tobogani vaatama-katsetama. Tobogan tähendas seda, et libistasid end mööda suurt ja hästi libedat kivi alla kuni sulpsatasid väiksesse veekogusse. Kohalikud väiksed poisid libistasid end püsti seistes kivist alla ja lendasid pea ees veekogusse, mille keskel oli suur kivi. See tundus nii hirmus, et mina otsustasin selle kogemuse vahele jätta. Tintin aga ronis julgelt kivile ja libistas end istuli sealt alla. Pärast ta tunnistas, et tegelikult oli ikka hirmus küll ning rohkem ta proovida ei tahtnud. Tutvusime seal ka kahe inglannaga, kes olid samuti julged ning proovisid seda hulljulget tegu lausa kaks korda.

Need inglannad teadsid, et Penha bussipeatuse lähedal on ka väike cachaça tehas ning läksime seda koos nendega otsima. Leidsimegi väikese tehase, kus olid suhkruroo virnad, mis ootasid töötlemist. Meile anti seal ka cachaçat maitsta, kuid kahjuks olid selgitused vaid portugalikeelsed nii et töötlusprotsessist me aru ei saanud. Ostsime sealt veel värskelt
valmistatud šokolaadikomme cachaçaga ning lippasime inglannadele järele, et bussi peale jõuda.

Teele jõudes ei näinud me tüdrukuid aga kusagil. Eeldasime, et jäime bussist maha, kuid otsustasime igaks juhuks ikkagi oodata. Peale 20-minutilist ootamist teadsime, et buss läinud ja järgmine alles 2 tunni pärast. Seega hakkasime hääletama ning üks paarike, kes ei rääkinud sõnagi inglise keelt, võttis meid peale ja viis Paratisse. Teel Paratisse tuli buss meile vastu ning olime segaduses, sest olime kindlad, et olime bussist maha jäänud. Hostelis nägime kahte inglannat ja nad teatasid, et naasesid hoopis väikebussiga, mis oli Penha peatuses peatunud. Niisiis oli müsteerium lahendatud – tüdrukud läksid hoopis väikebussiga ning meie arvasime, et jäime bussist maha, kuid tegelikult oli meil lihtsalt vale bussiaeg.

Ühel päeval puhkasime hosteli hoovis ning Tintin nägi, et hosteli töötajad tõstavad ühte suurt külmkappi ning läks oma abi pakkuma. Kui külmkapp lõpuks paika sai, siis teatas hosteli juhataja, et annab õhtul Tintinile tänutäheks õlut. Läksime õhtusöögile ning Tintini nähes võttis juhataja külmkapist liitrise õllepudeli ning ulatas selle meile.Tintin vaatas üllatunud
näoga ning teatas, et seda on liiga palju, sest mina õlut ei joo. Suur õllepudel vahetati siis väikse õllepurgi vastu ning mulle tehti värske passion fruit mahl.

Meie Costa Verde seiklused jätkuvad Ilha Grandega. Fotod leiate järgmisest postitusest.

Slideshow Report as Spam

Use this image in your site

Copy and paste this html: