Niteroi – kooselu 5 kassi ja 4 brasiillasega

Trip Start May 07, 2012
1
24
102
Trip End May 01, 2013

Flag of Brazil  , State of Rio de Janeiro,
Wednesday, August 8, 2012

Lahkusime Ouro Pretost ööbussiga, mis oli veel mugavam kui päevane buss, sest meile anti ka tekk ning padi. Kuna Celso jooksutas meid terve päeva ringi, siis olime õhtuks nii väsinud, et nii kui pea patja puudutas, siis uinusime koheselt. Ärkasime kell 6 hommikul Rios värskete ja puhanutena. Üks kiire bussi- ja taksosõit otsa ning kell 8 hommikul jõudsime Niteroisse, mis asub 14 kilomeetri kaugusel Riost ning kuhu saab mööda väga pikka silda. Niterois on 500 000 elanikku ning elukvaliteedi poolest on see linn Brasiilias kolmandal kohal. Kui me kohale jõudsime, siis me ei saanud aru, et miks sealne elukvaliteet nii kõrgelt hinnatud on. Seal on küll kena rand, aga kesklinn on nagu üks suur pilvelõhkujate kogum ja rohelusest võib vaid
unistada. Järgmisel päeval aga mõistsime, et ei tasu liiga vara hinnangut anda.

Meie esimene päev Niterois ei sujunud väga hästi. Jõudsime kell 8 hommikul Niteroisse Themise (couchsurfingust) juurde, kuid teda polnud kodus. Õnneks olid tema juures 3 couchsurferit (Guilherme, Tamiris ja Daiane) Põhja-Brasiiliast Manausist, kes peale kümmet minutit uksele kolkimist lõpuks ärkasid ja meid tuppa lasid. Seejärel selgus tore asjaolu, et meid on 5 couchsurferit, kuid voodeid on vaid 2. Meile oli ettenähtud tuba, kus oli üheinimese voodi, mille kõrvale põrandale mahtus ka madrats, kuid siis polnud toas millimeetritki vaba pinda. Ühesõnaga pigem kapp kui tuba.

Kui olime natuke puhanud, siis viisid teised couchsurferid meid linnaparki Themise ja tema äärmiselt tänuväärse hobiga tutvuma. Niterois ei ole ühtegi organisatsiooni, kes hoolitseks hulkuvate kasside-koerade eest. See-eest on aga grupp üksikisikuid, kes korjavad tänavatelt loomad kokku, ravivad nad oma raha eest terveks ning annavad siis adopteerimiseks. See grupp, millesse ka Themis kuulub, käib üks kord kuus suures pargis toimuval laadal oma kasse-koeri esitlemas ning iga kord adopteeritakse 30-40 kassi-koera. Kuna kõik vabatahtlikud elavad korterites ning Themisel endal kodus juba 5 kassi, siis hoitakse kõiki ülejäänud kasse-koeri ühe grupiliikme majas.

Rääkisime paar sõna Themisega juttu, kuid tal oli palju tegemist. Seega läksime kahekesi lõunale ning sõime turul värskelt ahjust tulnud empanadasid (erinevate täidistega pirukad) ning käisime Niteroi rannas jalutamas ja kohvikus erinevaid värskeid mahlasid mekkimas. Need värsked mahlad on siin ikka nii head, et mul hakkab neist juba väike sõltuvus tekkima ning ma ei kujuta ette kuidas ma Brasiiliast lahkudes ilma nende mahladeta elada saan.

Tulime Themisega kokkulepitud ajaks parki tagasi, kuid siis selgus, et ta peab koerad kuskile sõidutama ning vabaneb alles kahe tunni pärast. Korterivõtmed olid aga teiste couchsurferite käes ning just sel hetkel hakkas vihma kallama. Ühesõnaga meil polnud kuskil olla ega midagi teha. Läksime siis taksoga suurde ostukeskusesse, käisime poodides ning lõpuks läksime kinno (seisime tund aega piletijärjekorras...). Filmide osas meil polnud suurt valikut, sest kõik filmid olid dubleeritud ning vaid üks film oli originaalkeeles ehk inglise keeles. Filmi sisuks oli selline tüüpiline Hollywoody huumor, aga vähemalt ei pidanud vihma käes ligunema.

Film ei pakkunud meile erilist elamust, see-eest aga andis kinosaal meile väga huvitava elamuse. Kogu suure saali põrand ja toolid olid popcorni, pähkleid, pakendeid ja tühje pudeleid täis, See kinosaal nägi tõesti välja nagu sealaut. Seal meenus meile kohvikuomanike Vincenti ja Manu kommentaar, et brasiillased ei oska avalikus kohas käituda, Nad selgitasid meile, et nende kohvikus inimesed hüppavad, pikutavad või hullemal juhul lausa magavad diivanitel nagu oleks oma elutoas. Nüüd siis nägime oma silmaga kui vabalt brasiillased end avalikus kohas tunnevad.

Kui me aga õhtuks Themise juurde jõudsime, siis oli ta kõik majutustingimused ümber korraldanud. Ta ajas kolm brasiillast nende suurest toast välja ja paarike läks sinna väiksesse konkusse magama ning üks tüdruk magas koos kassidega ja meie saime suure toa endale. Pidime küll põrandal magama, aga vähemalt oli meil ruumi ka oma seljakottidele. Meil oli muidugi halb enesetunne, et nemad sealt toast välja aeti. Samas nad olid saabunud paar päeva varem ning pidid meie saabusime ajaks lahkuma, kuid nad soovisid pikemaks ajaks jääda.

Niisiis saime küll suure toa ja meil oli mõnusalt ruumi, aga meil käis igapäevane võitlus kassidega. Nad kõik ootasid rivis meie ukse taga ning nii kui me ukse avasime, lipsasid 1-2 kassi sisse ning jooksid meie madratsitele end pesema. Mulle väga meeldivad kassid, aga mitte mu voodis. Kui tahtsime nad kinni võtta ja uksest välja tõsta, siis nad muidugi jooksid kuskile kapi taha peitu. Niisiis tuli kavalust kasutada ja nad mingil moel uksest välja meelitada. Muidu olid nad aga väga armsad kassid ning tore oli nendega mängida ja nalja sai ka palju.

Teisel päeval oli Themisel meie jaoks palju aega ning ta sõidutas meid mööda Niteroi ümbrust ringi. Me olime sellest looduse ilust täiesti lummatud ning mõistsime miks sealne elukvaliteet nii kõrgelt hinnatud on. Kõigepealt viis Themis meid kahte imelisse pikalt laiuvasse valge liivaga randa. Kuna oli esmaspäevane pärastlõuna, siis oli rannas
vaid paar üksikut surfarit, kes kõrgeid laineid vallutasid. Mõlemas rannas on ilus pikk promenaad ning ranna-äärsed piirkonad on täis rikaste brasiillaste suvilaid-kortereid.

Seejärel ostsime soojad võileivad ja värsked mahlad ning läksime linnaparki Parque da Ciudade piknikule ning uskumatult ilusaid vaateid nautima. Park asub nimelt mäe otsas ning sealt avaneb vaade kogu lahele, Niteroi linnale, Rio linnale, Suhkrupeamäele ja Kristuse kujule ning ka mõlemale rannale, mida varem külastasime. See koht on populaarne paraglidingu fännide seas, sest sinna mäe otsa on neile lausa spetsiaalne hoovõturada
ehitatud. Me küll ei proovinud, aga see on kindlasti üks vapustav kogemus. Meile piisas aga lihtsalt vaatamisest, et vaimustuses olla.

Kõige lõpuks viis Themis meid veel uskumatusse kohta – Fortaleza de Santa Cruz da Barra
kindlusse. Kindluseni jõudmiseks pidime sõitma läbi väikese kaluriküla. Väga huvitav oli näha kõiki neid väikses lahes asuvaid väikeseid paate ning nende taamal suuri Niteroi pilvelõhkujaid laiumas.

Fortaleza de Santa Cruz da Barra kindlus ehitati 400 aastat tagasi, et kaitsta Riot
sissetungijate eest. Seega on sel kindlusel ajalooliselt väga tähtis roll. Ühtlasi asub ta strateegiliselt väga olulises kohas, sest sealt avaneb vaade Atlandi ookeani ja Guarana lahe ristumiskohale ning kõik Riosse suunduvad laevad peavad kindluse eest läbi sõitma.
Varasemalt ei läinud kindlusesse ühtegi teed ning toit toodi kindlusesse paatidega. Nüüd saab kindlusesse küll teed mööda, kuid kindlus on endiselt sõjaväe valduses ning kõik kindlusesse sisenevad autod registreeritakse ja autojuhtidelt küsitakse isikut tõendavat dokumenti.

Sattusime kindlusesse väga heal ajal, sest päike hakkas just loojuma ning kogu laht ja kindlus
pakkusid väga huvitavaid värvivariatsioone. Meie sõjaväelasest giid näitas meile ka vangikonge, mis olid täiesti pimedad akendeta ruumid. Ta seletas, et vangid, kes veetsid mitmeid kuid-aastaid pimedas ruumis, jäidki lõpuks pimedaks. Neil olid ka mõned trellitatud vangikongid, kuhu pääses valgus sisse. Kuna need kongid asusid aga madalamal kui ülejäänud kindlus, siis tõusis seal veetase vihmaperioodil nii kõrgele, et need vangid lihtsalt uppusid ära.

Päeva lõpetuseks viis Themis meid ühte suurde puuviljapoodi ning käitusime Tintiniga nagu
lapsed mänguasjapoes. Vaatasime-nuusutasime-pildistasime kõiki puuvilju, mida me pole kunagi varem näinud ega nendest kuulnudki. Poes oli ka igasugu erinevaid degustatsioone ning Themis viis meid ühe degustatsiooni laua juurest järgmise juurde. Saime proovida
magusat lasanjet, ananassi koorest valmistatud ananassi teed ning mingitest meile tundmatutest salatilehtedest ja apelsinist valmistatud mahla. Kõik oli väga huvitav ja maitsev!

Lõpuks valmistas Tintin õhtusöögiks pasta bologneset ning Themis vaatas ja imestas ning
ütles, et pole varem kodus tehtud bolognese kastet näinud. Nii Themis kui teised couchsurferid sõid ja kiitsid ning hiiglasuur potitäis sai kiiresti tühjaks. Toidu kõrvale jõime Uruguay veini, mis oli järjekordne „esimest korda elus“ kogemus. Vein oli täitsa joodav, aga mitte midagi erilist.

Themis tegi magustoiduks maasikaid koorega. Kõigepealt lõikas maasikatelt rohelist osa ära,
kuid kahjuks enamus maasikaid olidki rohelised. Seejärel pani maasikad vette, millele lisas mingit kemikaali, mis pidi kõik bakterid ära tapma. Lõpuks pani maasikad väikestesse kaussidesse, valas rohke koorega üle ja pani külmkappi. Minu jaoks oli see koor nii harjumatu maitsega, et lisasin lõpuks rohkelt suhkrut, kuid kahjuks maasika maitset ma ei tundnudki.

Järgmisel hommikul viis Themis meid veel Oscar Neymer´i disainitud MACi (kaasagse kunsti
muuseum) maja vaatama. Maja näeb välja täpselt selline nagu oleks UFO just maandunud. Seega lõpuks õnnestus meil seitsmest „Niteroi Imest“ ära näha viis ning meil oli hea meel, et avastasime sellise kauni piirkonna, mida turistid tavaliselt ei külasta.

Seejärel kihutasime üle Niteroi silla ja istusime Rio hommikuses liiklusummikus, kuid lõpuks
jõudsime kenasti bussijaama, et siis bussiga Paratisse sõita.

Aga kõige huvitavam oli hoopis põhjus, miks Themis oli nõus meid enda juurde öömajale võtma. Ta käis kunagi Helsingis konverentsil ning nädalavahetusel käis üheks päevaks Tallinnaga tutvumas. Talle jäi Tallinnast nii meeldiv mälestus, et kui ta meie profiilist nägi et ma eestlane, siis otsustas meid öömajale võtta.

Niisiis jällegi üks väga huvitav couchsurfingu kogemus, mille fotosid saab näha siin
Slideshow Report as Spam

Use this image in your site

Copy and paste this html: