Ouro Preto kadunud kuld

Trip Start May 07, 2012
1
22
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow

Flag of Brazil  , State of Minas Gerais,
Thursday, August 2, 2012


Peale mõnusat puhkust Rios oli aeg Ouro Pretosse sõita, sest Celso (couchsurfingust) ootas meid endale külla. Ouro Preto („must kuld“) asub endisel kullateel Minais Gerais maakonnas, mis oli põhiliseks kullakaevanduse piirkonnaks. Mitmed kohalikud ütlesid meile naerdes, et „meil ei ole enam kulda, sest portugallased tassisid kõik kulla minema“. Põhimõtteliselt vahetasid brasiillased oma kulla kivide vastu. Portugallaste laevad olid Euroopast tulles tühjad ja seega laadisid nad laevad kive täis, et laev raskem oleks. Brasiilased kasutasid neid kive kirikute ja teede ehitamiseks. Kui kellegil tekib kiusatus Tallinna vanalinna munakivi teede üle kurta, siis soovitan neil Ouro Pretosse minna, sest sealsed teed on ikka täitsa hullus seisukorras. Pole siis ime, et nägime sageli autosid, mis olid vedru välja visanud, sest sellistel teedel ei pea ükski auto kaua vastu. Kahjuks või õnneks on Ouro Preto UNESCO nimekirjas ning seega peavad nad oma teid täpselt sellistena säilitama.

Bussisõit Ouro Pretosse oli väga huvitav, sest me pole kunagi varem sellise bussiga sõitnud. Kõik sarnanes vägagi lennuki teenindusele -kõikidele kottidele pandi nummerdatud kleepsud peale ning bussi eesotsas olid kallimad istekohad nagu äriklassi piletid lennukis. Nendel toolidel sai peaaegu pikali lebada ning isegi jalgadele oli spetsiaalne toetus ette nähtud. Bussijuht oli väga viisakalt riides, tema vormiriietus meenutas piloodi oma ning sõidu ajal pani ta enda taga oleva ukse kinni ning istus oma kabiinis. Kui Euroopas oleks nii mugavad kaugliinibussid, siis kasutaksid inimesed neid kindlasti meelsamini.

Celso tuli meile bussijaama vastu, sõidutas enda juurde, tegi meile majas kiire visiidi ning läks siis tööle tagasi. Seadsime end oma toas sisse ning otsisime kampsunid välja, sest maja oli täiesti jääkülm. Me küll teadsime, et Brasiilia majades ei ole küttesüsteeme, aga me ei kujutanud ette, mida see reaalselt tähendab. Kui õues on 40 kraadi sooja, siis on kindlasti mõnus jahedas majas elada, aga ma ei saa aru, kuidas nad talvel sellises majas suudavad elada.

Ouro Preto asub 1000m kõrgusel ning praegu on ikkagi talveperiood, seega meie jaoks selline kevadine ilm. Õues päikese käes on päris mõnus olla, aga nii kui päike loojub poeb niiskus kontidesse ja hakkab väga jahe. Esimesel ööl magasime põrandal magamiskottides ning mul oli nii külm, et hambad värisesid ja nina oli jääs. Panin villased sokid jalga (appi kui hea, et ma need kaasa võtsin!), kuid isegi nendest polnud kasu. Järgmisel õhtul joodeti mulle enne magaminekut spetsiaalne külmarohi sisse – Cachaça mee ja tšilliga. Cachaça on
suhkruroost valmistatud kange alkohol, mis meenutab maitse poolest rummi. Põsed läksid roosaks ja terve öö oli hea soe olla:)

Sel ajal kui Celso tööl oli otsustasime ise linna peal ringi vaadata. Ouro Preto vaatamis-väärsusteks on kirikud ja neid on seal palju, kuid peale paari kiriku külastamist hakkavad nad natuke sarnanema. Kõige huvitavam kirik, mida külastasime oli Nossa Senhora do Pilar, mille dekoratsioonides kasutati üle 430 kilogrammi kulda. Kogu kirik oli kullasäras, kuid huvitaval kombel oli vaid üks lühter hõbedast. Võib-olla sai neil kuld otsa? Seal kirikus oli nii palju huvitavaid esemeid, et seal võiks päevi istuda ja vaatamist jaguks. Kohati meenutaski see kirik natuke nagu teatrit, sest mitmete pühakujude ees olid punased kardinad.

Külastasime ka Ouro Preto teatrit „Casa do Opera“, mis on vanim siiani tegutsev teater Ladina-Ameerikas. Seal olid puust toolid, kuid selline mõnus ja hubane atmosfäär.

Sattusime täiesti juhuslikult Ouro Preto vanas rongijaamas asuvasse muuseumisse, mis oli pühendatud auruveduri ajaloole. See oli väga põnev muuseum ning andis meile aimu, et sellel rongiliinil oli küla ajaloos väga tähtis roll. Nüüd sõidab see rong vaid üks kord päevas ning tema roll on taandunud turistide lõbustamisele. Kuna muuseum oli nii huvitav, siis tekkis meil tahtmine see rongisõit ära proovida. Kahjuks ei pakkunud see sõit mitte midagi erilist, sest vaid mõnes üksikus kohas avanesid ilusad vaated mägedele ning kogu ülejäänud teekond oli väga üksluine ja igav.

Kuna me Ouro Pretost kulda ei leidnud, siis otsustasime kullakaevandusse „Mina do Passagem“ asja uurima minna. Kahjuks osutus seegi väga igavaks ettevõtmiseks, sest kogu visiidi kõige huvitavamaks osaks oli logiseva vaguniga 315 meetri sügavusele maa alla sõitmine. Jalutasime maa-alustes käikudes-galeriides ja vaatasime ka sealse järve üle. Niimoodi lihtsalt peale vaadates pole see järv mitte midagi erilist, kuid sukeldudes pidi kuskilt kivi tagant avanema 74 meetri sügavune järv. Probleem oli selles, et meie giid ei rääkinud
sõnagi inglise keelt ning meie portugali keele oskused on väga limiteeritud. Niisiis natuke saime aru, aga pole kindlad, et kõigest õigesti aru saime.

Käisime ka huvitavas kilorestoranis, kus saab suurest rootsi lauast toidu valida. Restorani sisenedes anti kõikidele paberlipik ning kui olid oma toidu valinud ja ära kaalunud, siis pandi hind sellele lipikule kirja. Seda lipiku süsteemi kasutatakse tegelikult mitmetes (odavamates) restoranides ja isegi poodides. Nägime ka nende igapäevast „klienti“. Üks väga närustes riietes vanem meesterahvas astus uksest sisse ja lihtsalt seisis ühe koha peal. Mõne hetke pärast tuli üks restoranitöötaja ning andis talle ühe lihatüki, mees võttis selle vaikides vastu ning kadus. Hiljem nägime teda tänaval jalutamas ja iseendaga juttu rääkimas.

Niisiis päevad läbi hulkusime ringi ning õhtuti vedas Celso meid mööda baare ja kohvikuid ning tutvustas meid kõikidele oma sõpradele. Veetsime paar väga toredat päeva Celso ja tema kaasüürilise Gustavoga ning kõikide nende sõpradega. Reede õhtul saabus aga suur üllatus – neil kõikidel olid järsku tüdruksõbrad, kellest me polnud varem midagi kuulnud! Selgus, et nende kõikide tüdruksõbrad töötavad Belo Horizontes, mis asub umbes tunni aja
kaugusel Ouro Pretost. Poistel oli kõik väga hästi korraldatud. Nädala sees nad töötavad palju ning õhtuti käivad sõpradega koos baaris ja reede õhtul saabuvad tüdrukud.

Celso tutvustas meid ka kohalikele kohvikuomanikele – abielupaarile Vincentile ja Manule. Vincent on belglane ja Manu brasiilanna, kes elas 8.a. Luksemburgis ja 6.a. Belgias ning räägib täiesti vabalt nii prantsuse kui ka letseburgi keelt! Ühel hetkel tüütas neid elu Belgias ära, nad läksid 6 kuuks reisima ning otsustasid lõpuks Brasiiliasse kolida. Nüüd nad elavadki Ouro Pretos ning jaanuaris avasid kohviku, kus nad müüvad nii Belgia kui ka Brasiilia erilisi õllesid.

Vincent teatas meile, et järgmisel päeval toimub Manu üllatussünnipäevapidu ning oleme ka kutsutud. Me ei pidanud kaugele minema, sest pidu toimus Celso majas. Celsole meeldib väga pidutseda ning sõpru külla kutsuda ning kogu tema maja on nagu spetsiaalselt pidudeks
disainitud. Õues asub väike abihoone, kus on laudade-toolide varud, külmkapp, kõik grillimiseks vajalikud tarvikud ning isegi WC koos duššiga.

Peo ajakava oli vägagi brasiilaslik. Kuna tegemist üllatuspeoga, siis paluti kõigil kell 19.15 kohal olla. Kui Vincent koos Manuga kell 20 saabus, siis oli vaid 6 külalist kohal ja enamus külalisi saabus kella 21 ajal. Kuna Celso ja ta majanaaber Gustavo olid tööl, siis võtsime meie külalisi vastu. Sellest polnud aga üldse probleemi, sest peale kolme Celsoga koos veedetud päeva, tundsime me juba peaaegu kõiki tema sõpru.

Ühel hetkel saabus aga meesterahvas, keda me veel ei tundnud. Ta uuris, et kust me pärit oleme ning kuuldes, et Luksemburgist, teatas, et elas seal 10.a. ning töötas filmitööstuses. Kõige tipuks hakkas meiega veel prantsuse keeles rääkima. Me vaatasime teda suu ammuli
ja uurisime, et kas kõik Ouro Preto elanikud on Luksemburgis elanud. Seejärel ta selgitas, et on Manu vend. Nende ema abiellus luksemburglasega ja seetõttu kolisid ka Natinho ja Manu Luksemburgi. Muideks nende ema elab siiani Limpertsbergis. Maailm on ikka väike!

Enne kui pidu hoo sisse sai, käisime veel Gustavo ja tema tüdruksõbra Flaviaga kõrvalkülas (50 minutit autosõitu) pizzeria avamisel. Küla nimi oli Santa Rita ning see on kuulus selle poolest, et seal oli suur seebikivi tööstus. Seebikivi on hästi pehme kivi, mida on väga lihtne töödelda ning ilmselt seetõttu on see kunstnike seas väga levinud tooraine ning kõik Minais Gerais piirkonna turud-poed on seebikivist tehtud asju täis. Üks ajakirjanik tegi saate lapstööjõu kasutamisest Santa Rita seebikivi tehastes ning peale seda pandi enamus tehaseid kinni ning tänu suurele hulgale töötutele sai sellest rikkast linnast üks väga vaene linn.

Põhjus miks me nii kaugele kolkakülla pizzeria avamisele sõitsime oli väga lihtne - pizzeria omanik oli Gustavo kolleegi mees. Saime teada, et kõigepealt oli ta ajakirjanik Rio de Janeiros ning peale Santa Ritasse kolimist sai temast metallikunstnik ning nüüd siis pizza
meister.

Enne Riosse suunduvale ööbussile minekut nägime veel ühte äärmiselt ilusat päikeseloojangut. Matk mäetippu tundus lõputu, kuid see vaatepilt, mis meile avanes oli seda matka igati väärt. Lõputult laiuvad mäed vahetasid iga minuti tagant värvi ning kogu org oli kui kuldse valgusega täidetud. Kui päike aga lõpuks mäe taha „kukkus“ siis oli hetkega nii pime nagu keegi oleks meile koti pähe tõmmanud. Niimoodi pimedas komberdades ronisime sealt mäest alla ning mulle tundus nagu keegi oleks vahepeal selle tee pikemaks venitanud..

Peale seda väsitavat pimedas komberdamist viisid Celso ja ta tüdruksõber Natalia meid ühte kohalike restorani sööma. Sealses menüüs oli vaid kaks toitu – searibid ja corizo (vorst, mis koosneb kanasoolikatest ja verest). Nii kui ribid lauale saabusid jooksid kõik ümberkaudsed koerad meie laua juurde. Muideks enne toidu saabumist ei pakkunud me neile üldse huvi. Leian, et kõik Brasiilia koerad on maailmameistrid kurva näo tegemises. Nad lihtsalt istuvad
laua ümber ja vaatavad nii kurva näoga, et lõpuks ei suuda keegi parimagi tahtmise korral neile toidu andmisest keelduda. Kusjuures need koerad olid väga tsiviliseeritud – nad lihtsalt istusid ja vaatasid oma kurbade nägudega ega teinud piuksugi. Kui me siis ühele nendest toitu andsime, siis teised istusid rahulikult edasi ja ootasid oma korda ega tormanud sellele koerale kallale, kellele toitu anti.

Lõppkokkuvõttes me ei leidnudki Ouro Pretost kulda, kuid kõik need inimesed, keda
seal kohtasime olid ise nagu kullatükid!

Fotosid näete siin

Slideshow Report as Spam

Comments

juta on

Jumala õige jutt, et Brasiilia kuld on sealsed toredad inimesed. Teie Ouro pretos käik tundus väga mõnus ja seltskondlik. Meie käisime Brasiilias päris palju kilorestoranides, sest nt Manni miniportsjoni eest sai niimoodi õiglast hinda maksta :). Aga Brasiilia pikamaabussid on tõesti luksus, sinna mahuvad isegi 2-meetrised eurooplased mõnusalt reisima! Tervitused ka J.P-le ja lahedat edasireisimist!

tibuandtintin
tibuandtintin on

Tänud Juta! Tervitused teie perele!

Add Comment

Use this image in your site

Copy and paste this html: