Rio de Janeiro - ohtlik ilu

Trip Start May 07, 2012
1
19
102
Trip End May 01, 2013

Flag of Brazil  , State of Rio de Janeiro,
Tuesday, July 31, 2012

Paar päeva enne reisi algust avastasime, et meie lend Riosse toimub ümberistumisega Londonis. Eeldasime, et päev enne olümpiamängude algust tähendab see täielikku kaost ning ilmselt ka seda, et meie seljakotid ei jõua koos meiega Riosse. Kui oled aga valmistunud hullemaks, siis läheb kõik hästi. Tänu suurele hulgale lisatööjõule toimis Heathrow lennujaam nagu kellavärk ning kogu reis läks ilma viperusteta. Tahaks vaid lisada, et pikamaareisideks me ei soovitaks British Airways´i. Kogu reisi ajal oli "kilud karbis" tunne ja me kumbki ei suutnud minutitki magada. Lisaks oli filmide valik kehv, ekraan miniatuurne ja helikvaliteet väga halb. Toit ei olnud ka kohe mitte midagi erilist ning kui mõelda lennu pikkusele, siis ei olnud ka toidu kogus kiita. Ilmselt on asi selles, et harjusime eelneva kahe kuu jooksul Turkish Airlines´i teenustega. Nende lennukid on uhiuued, jalgadele on palju ruumi jäetud, toit oli värskelt valmistatud ning väga maitsev (polegi vist varem sellise kvaliteediga lennukitoitu söönud) ning nii meelelahutus-programmide valik kui ka ekraan olid samuti väga heal tasemel.

Saabusime Riosse õhtuvalguses ja nägime linna uskumatus tuledesäras. Rio de Janeiro nägi lennukiaknast vaadates välja nagu ülekaunistatud hiiglasuur jõulukuusk, sest nii kaugele kui pilk ulatus olid ainult erinevat sorti tuled. Nägin vaid mõnda üksikut  "musta auku" ning lõpuks mõistsin, et need olid mäed, mis olid mingil põhjusel valgustamata jäetud. Selline vaatepilt oli täielikuks kontrastiks sellele, mis meile Aafrikasse saabudes avanes. Tansaania pealinn Dar-es-Salaam oli nagu must maa, kus vaid paar üksikut tulukest ööpimeduses helkimas.

Rio on täielik kontrastide linn, sest mõned asjad on võib-olla pareminigi organiseeritud kui Euroopas, aga samas on asju, mis on nii kaootilised, et tundub nagu oleksime arengumaal. Ühtlasi pole ma varem näinud sellist linna, kus rikkus ja vaesus on tänavapildis nii selgesti eristatavad. Kuskilt mäe otsast Rio linna vaadates on kohe näha, kus asuvad "favelad" ehk agulid, kus majad on suvalistest prügimäelt leitud esemetest kokku klopsitud. Neid aguleid on kogu linnas nii palju, et tänaval jalutades võib täiesti tahtmatult agulisse sisse jalutada. Nad on küll linnakaardil kenasti märgitud, kuid tänaval jalutades on võimatu aru saada, kus nad algavad ja kus lõpevad. Seega võibki juhtuda, et üks tänav on täiesti korralikus linnaosas ning samas paralleeltänav on agulis.

Rio tänavatel tasub aga avatud silmadega käia mitte ainult sellepärast, et agulisse sattumist vältida, vaid ka selleks, et märgata huvitavaid grafiti artistide loominguid. Siinne grafiti on ikka täiesti teisel tasemel, kui mingid suvalised kritseldused või roppused. Grafiti on siin täiesti omaette linnakultuuri osa ning üks kunstiliikidest. Nägime uskumatult ilusaid joonistusi nii suvalistel müüridel-seintel kui ka hostelite-restoranide seintel.

Märkasime ka, et Brasiilias on väga levinud "reuse, recycle, reduce" mõttelaad nii üldises prügisorteerimissüsteemis, kunstivormides kui ka hostelites ja restoranides. Tänu sellele hästi organiseeritud prügi majandamisele on linnad üpriski puhtad. Tihti võib tänavatel näha viite erinevat prügikasti ning juhul kui on vaid üks üldine prügikast, siis on linna poolt palgatud spetsiaalsed töötajad, kes sorteerivad prügi kohe tänaval ära. Väiksemates linnades viivad inimesed oma prügi "metallkorvi". Need on sellised spetsiaalsed metallist korvid, mis on pandud metallist pulga otsa ning asuvad paari meetri kõrgusel maapinnast. Keegi ei suutnud meile seletada, miks nad nii kõrgele on pandud, kuid ise arvasime, et ehk sellepärast, et hulkuvad koerad ei rebiks prügikotte katki. Brasiilias on nimelt väga palju hulkuvaid koeri, kes elatuvad prügikottidest leitud toiduraasudest. Kortermajades on jälle omamoodi süsteem. Elanikud sorteerivad oma prügi kahte kategooriasse: orgaaniline ja ümbertöödeldav ning viivad siis oma prügikotid kortermaja prügisorteerijale. See on spetsiaalselt palgatud töötaja, kes sorteerib kortermaja elanike prügi erinevatesse kategooriatesse nagu plastik, metall jne. Ilmselt on põhjus selles, et nendes hiiglasuurtes kortermajades, kus pole isegi rõdusid, pole inimestel ruumi, kus viite erinevat prügikasti hoida.

Enne Riosse minekut reserveerisime esimese öö ühes Santa Teresa linnaosas asuvas hostelis. Valisime selle hosteli täiesti suvaliselt, kuid sattusime äärmiselt armsasse linnaossa ning kuigi see asus randadest ja kesklinnast eemal kõrgel mäe otsas, otsustasime ikkagi kõik Rios veedetavad ööd just selles linnaosas veeta.

Meie esimesed päevad Rios pakkusid meile aga üllatavaid viperusi. Eeldasime, et talveperiood Rios tähendab madalhooaega ning reserveerisime vaid esimese öö hostelis. See tähendas aga seda, et vahetasime iga öö hostelit, sest kõik hostelid olid täis. Otsisime siis paaniliselt hostelit, kus saaksime 3 järjestikust ööd veeta, sest iga öö hostelit vahetada oli ikka päris tüütu. Pealegi kannatasime ajavööndivahetuse väsimuse all ning meie seljakotid tundusid sellest tingituna nagu tinapommid. Pika otsingu järel leidsime lõpuks hosteli, kuhu saime kauemaks jääda, kuid hommikul hostelisse jõudes selgus, et jõudsime üks päev varem kohale:) Ilmselt olime nii väsinud, et ajasime kuupäevad sassi ning reserveerimise hosteli valeks päevaks. Õnneks leiti meile ikkagi koht, kuid kuuekohalises toas. Loomulikult magasime väga halvasti, sest kui panna kuus inimest kuubikusse magama, siis on loomulik, et ühel hetkel saab õhk otsa. Kahjuks ei saanud aknaid avada, nii et hommikuks oli küll selline tunne nagu keegi oleks panniga vastu pead löönud, sest pea huugas otsas.

Meie järgmiseks pähkliks oli bussipiletite ostmine Ouro Pretosse. Proovisime osta pileteid nii internetist kui ka telefoni teel, kuid turvalisuspõhjustel (krediitkaardi vargused on väga levinud) ei õnnestunud see meil kuidagi ning lõpuks pidime ikkagi bussijaama kohale minema, et pilet osta. Kui meile oleks kohe öeldud, et välismaalased ei saa netist ega kõnekeskusest pileteid osta, siis poleks me pidanud seda asjatut aja- ja närvikulu kogema.

Santa Teresa linnaosa aga võlus meid oma šarmiga niivõrd, et unustasime peagi kõik need viperused. Kuna Santa Teresa linnaosa asub kõrgel mäe otsas, siis avaneb sealt vaade kogu Rio linnale. Santa Teresa meenutab natuke Montmartre linnaosa Pariisis ning võib-olla seetõttu elabki selles linnaosas nii palju prantslasi. Rääkisime koguaeg prantsuse keeles, sest peaaegu kõik tänaval kohatud turistid ning isegi mõned hosteli töötajad olid prantslased. Brasiilased on jälle omakorda Prantsuse kultuurist täielikus vaimustuses ning "Amelié" on nende jaoks nagu kultuskaup. Nägime neiusid "Amelie" pildiga kaunistatud käekottidega ja ka suure õllekõhuga meesterahvast, kes kandis T-särki kirjaga "Je suis Amelié" ("ma olen Amelié"). Lisaks on mitmed baaride ja restoranide nimed kas prantsuskeelsed või prantsuse keelest inspireeritud.

Tahaksin teile tutvustada mõnda huvitavat Santa Teresa linnaosas elavat kunstnikku, kellega meil oli au kohtuda. Kõigepealt Lola, kes on tekstiilikunstnik ning müüb oma väga huvitavas pood-kohvikus ilusaid naiselikke asju. Oma kohvikus pakub ta maailma parimat kakaot - ta tõi mulle tassitäie kuuma piima ning šokolaadist (!) lusika. Tõesti mina ei ole varem sellist kakaod maitsnud. Ma ei tea mis trikki ta kasutab, aga see kakao viib lihtsalt keele alla. Tema kohvikus oli veel huvitav see, et peale tellimuse esitamist paluti meil tema antiiktassikeste kogust endale meelepärane tass valida.

Tänaval jalutades nägime ühe maja küljes silti "Santé - gastronoomia, muusika, kunst". Meid hakkas väga huvitama, et millega tegemist. Üks uks oli suletud ja astusin siis julgelt järgmisest uksest sisse. Selgus, et olime sattunud kunstniku Emilio Rodrigues´i koju. Me arvasime algul, et tegemist on kohvikuga ning marssisime aga julgelt edasi. Ta juhatas meid kenasti oma rõdule ning siis teatas, et tegelikult see ei ole kohvik, vaid tema kodu :) Ta pakkus meile kohvi, mis nägi väga professionaalne välja, sest cappucino piimale oli ilus lilleke "joonistatud". Lahkudes saime aru, et tal oli tegelikult barista kursus pooleli ning õpilased muudkui valmistasid lillelisi cappucinosid. Lisaks öeldi meile, et kohv on tasuta ja võime veel juua kui soovime. Panime lõpuks ikkagi annetuskarpi raha, sest meile ei meeldi täiesti võõraste inimeste kodudes tasuta kohvi joomas käia. Tema rõdult aga avanes selline vaade Rio linnale ja mägedele, et arvasime, et ei jõuagi seda ära vaadata. Saime osa ka tema kunstiprotsessist. Ta oli oma rõdule ühele alusele pannud  2 tooli ja miniatuurse laua, millele oli asetatud poolik papaia. Ühel hetkel tuli Emilio rõdule, võttis papaia ära ja pani banaani asemele ning läks siis ära. Me lihtsalt istusime ja naeratasime, sest see kõik oli nii naljakas. Järgmisel päeval siis selgus, et tegelikult sai kunstigaleriisse kõrvaluksest. Nii et põhimõtteliselt me käisime tema kodus, ise aru saamata, et olime täiesti valest uksest sisse astunud.

Kohtasime ka rõõmsameelset kunstnikku Getulio Damado'd, kelle töökoda asub sõnaotses mõttes puu all. Ilmselt teeb ta oma kunstiteoseid vabas õhus, sest tema materjaliks on prügi. Ta kasutab vanu purke, korke, plastikpudeleid ja kõike muud, mida leiab ning loob nendest lausa uskumatult vahvaid asju. Tundub, et ta on Santa Teresa linnaosas legendaarne tegelane, sest nägime tema kunstiteoseid mitmetes kohvikutes ja restoranides. Kusjuures ümbertöödeldud materjalide kasutamine on mitmete Santa Teresa kunstnike seas äärmiselt populaarne.

Käisime ka vaatamas kuulsat Selaroni treppi, mis oli väga muljetavaldav!  Kunstnik Selaron otsustas, et dekoreerib ühe pika-pika trepi keraamiliste plaatidega. Inimestele nii väga meeldis tema projekt, et talle hakati kogu maailmast (Saksamaast kuni Austraaliani välja) keraamilisi plaate saatma. Tulemus on tõeliselt vägev - tükikesed erinevatest riikidest ühel trepil koos!

Trepi vahetus läheduses asub ka Lapa võlvkaar ning otsustasime sellegi üle vaadata. Selaroni trepist alla tulles kuni Lapa võlvkaareni jalutades sattusime väga räpasele tänavale, mille põhilisteks asukateks olid noorte poiste kambad, kodutud, joodikud ja narkarid. Tundsin end väga ebaturvaliselt ning muudkui korrutasin Tintinile : "lähme siit ruttu ära". Kodutuid ja joodikuid ma ei kartnud, sest nad nägid nii räsitud välja, aga poistekambad, kes meid helkivate silmadega vaatasid, tekitasid küll hirmu. Just sellel päeval oli meil Tintini pass seljakotis, sest tahtsime kohalikku mobiiltelefoni kaarti osta ning selleks peab isikut tõendav dokument kaasas olema. Nii et kui meilt oleks kott ära võetud, siis oleks meie reisil mõneks ajaks lõpp peal olnud, kuid õnneks ei juhtunud midagi. Õhtul rääkisime aga hostelis kahe prantslannaga ning ühelt tüdrukult oli kaelas olev rahakott koos krediitkaardi ja 300 euroga niimoodi ära tõmmatud, et tal oli tugev punane jutt kaelal. Politsei oli neile öelnud, et see Lapa võlvkaar on tuntud kui turistide lõks. Eriti pidavat poistekambad just nimelt üksikuid naisterahvaid ründama, sest nad on lihtne saak. Jääb siis vaid loota, et meid säästeti tänu sellele, et Tintin on meesterahvas.

Pühapäeval kohtusime Filipega (couchsurfingust) ja saime kogeda tõelist Rio rannakultuuri.  Copacabana rannapromenaadi ääres asuv autotee on pühapäeviti liikluseks suletud, et jalakäijatel oleks rohkem ruumi jalutada või siis jalgratta, rula või muu liikumisvahendiga  ilusat ilma nautida või näiteks tänaval tangot tantsida. Sõitsime Copacabana rannast kuni Ipanema rannani ning imetlesime päikeseloojangut koos tuhandete inimestega. Ma pole vist kunagi nii palju inimesi rannas näinud, sest tundus, et iga liivaterake oli kellegi poolt hõivatud. Kusjuures praegu on Rios talv ja vesi on ujumiseks liiga külm. Seega kujutan ette, et suveperioodil on olukord ikka kordades hullem.

Samas jäi mulje, et Rio randa ei tuldagi niivõrd päikest võtma ega ujuma, vaid pigem ennast näitama, sest musklis meeste ja (kunst)rindadega naiste kontsentratsioon üldises rannapildis oli ikka äärmiselt kõrge. See rannakultuuri osa on aga täielikuks kontrastiks tänavapildis avanevale, sest tänavatel võib kohata vaid kas üle- või alakaalulisi ning vahepealset varianti nagu polekski.

Toit on Brasiilias aga väga-väga maitsev, kuid samas äärmiselt rammus. Lisaks on portsjonid nii suured, et tellime ühe toidu kahe peale, sest me lihtsalt ei suuda neid hiiglasuuri portsjone üksi ära süüa.

Alex (couchsurfingust) viis meid restorani "Garota de Ipanema", kus sõime kalapalle ning lihtsalt soola ja pipraga maitsestatud loomaliha, mis oli niiiii maitsev. Tavaliselt mulle loomaliha ei maitse, kuid see oli lihtsalt nii hea, et ma ei suutnud end tagasi hoida. Toored lihatükid serveeriti kuumal alusel, millel saime ise oma liha täpselt nii palju küpsetada kui soovi oli.

Restoran ise on kuulus selle poolest, et seal sai valmis meisterdatud laul "the Girl from Ipanema". Legendi kohaselt käisid helilooja Antonio Carlos Jobim ja poeet Vinícius de Moraes selles baaris "Brahma" õlut joomas ning tüdrukuid vaatamas. Neile jäi silma 18-aastane Heloisa Eneida Menezes Pais Pinto (hüüdnimega Helô), kes oli roheliste silmade ja pikkade tumedate lokkis juustega pikk ja päevitunud neiu. Nad olid tüdrukust nii vaimustunud, et kirjutasid temast laulu.

Filipe viis meid aga kohvikusse "wind sucos", kus jõime mahlasid, millest me polnud varem kuulnudki nagu näiteks graviola, cupacao ja acai. Meile avanes täiesti uus "puuviljade-mahlade" maailm, millest me täielikku vaimustusse sattusime. Hiljem avastasime, et sellised värskete mahlade kohvikud on Rios väga populaarsed ning jõime iga päev 1-2 sellist vitamiinipommi.

Meie kulinaarsed avastused jätkusid Rio väidetavalt parima kalarestoraniga "Sobrenatural", kus sõime grillitud kala, küpsetatud banaani, tumekollast kartulit kookospiima kastmes ning brokkoli, küüslaugu ja Brasiilia pähklitega segatud riisi. Joogiks võtsin aga ananassimahla piparmündiga - hea värskendav jook!
Enne Santa Teresast lahkumist käisime veel ka ühes kohalikus baaris, kus oli palju vanamehi, mõned noormehed ning isegi ka mõned naised. See oli selline täielik "külabaar", kuhu mehed tulevad õhtuti õlut jooma ja oma päevamuljetest rääkima.  Kõik seisid kõnniteel ning tänavale pargitud autosid kasutati laudadena, kuhu oma  taldrikuid ja pudeleid toetada. Huvitav kogemus!

Rio pakub palju imelisi vaateid, nii looduslikku kui ka kunstnike poolt loodud ilu, vaimustavat toitu ja huvitavat kultuuri. Samas loob selle linna ohtlikkus sellise pineva meeleolu, et koguaeg peab tähelepanelik olema, et ei satuks valel ajal valesse kohta. See on üks nendest linnadest, kus turistil on parem vaid turistidele ettenähtud kohtades ringi liikuda ning mitte püüda tõelist kohalikku elu kogeda.

Meie jäime igaljuhul oma kogemusega väga rahule! Vaadake pilte ka.
Slideshow Report as Spam

Comments

Triinu Heinonen on

Super! Väga mönusalt kirjutatud! Igasugu mötteid tuli, aga momendil kell juba 11 öhtul ;) Suured kallid teile!!!

Triinu Heinonen on

Pildid olid ka väga super! ja Acai mahla myyakse tänapäeval eestis ka, aga pudel maksab 25 euri ;)
Ajasid mulle nende mahladega hullult isu peale.
ja see on väga tore, et nad recycle.
Ma nägin yhte saaadet eile, kus kanada lähedal on saar, kus pole yldse prygimäge ja köik asjad viiakse yhte keskusesse, kus igayks paneb need ise eri korvidesse ja seal on ka tasuta pood, kust saab vötta riideid, raaamatuid ja köike muud ;) mis inimesed on sinna toonud, kui vaja ei lähe. Meil Perniös on kieratuskeskus (taaskasutuskeskus), kus asjad maksavad 20 senti, see on ka tore pood ;)

juta on

Väga mõnus äratundmisrõõm. Santa Teresa meeldis ka meile väga, aga see pidi olema eriti hull pättide tegutsemiskoht, tore, et teil kõik hästi on sujunud. Käisime ka Sobrenaturalis, aga peame tunnistama, et mujal saime paremaid toite. Muide, kas see hea veiseliha oli picanha, mida sõite?

tibuandtintin
tibuandtintin on

Triinu: tänud tagasiside eest! Tore kuulda, et nii tekst kui pildid meeldisid:) Olen nõus, et taaskasutus on üks väga tervitatav nähtus ja väga tore, et seda kogu maailmas üha laialdasemalt kasutatakse.

tibuandtintin
tibuandtintin on

Juta: Kuna 2014.a. World Cup toimub Rios, siis on neil siin suur Rio linna "puhastus" käsil ja nad üritavad faveladest gängid välja juurida ning üldse kriminaalsust kontrolli all hoida. Ilmselt on nad Santa Teresa turvalisuse kallal töötanud, sest tundsime end seal väga turvaliselt. See toit, mida Sobrenaturalis sõime oli küll väga maitsev, aga võib-olla meil lihtsalt vedas:) Kahjuks ma ei oska selle liha kohta öelda, aga arvan, et võis küll olla picanha. Nendel lihatükkidel oli väike rasvariba küljes ja ilmselt seetõttu see liha ongi nii maitsev:) aga kahjuks ma ei oska vahet teha picanhal ja tavalisel veiselihal:)

Juta on

Vaat kui see õhuke pekiriba seal küljes oli, siis oli see kindlasti picanha! :) Henri läheb kohe kadedusest hulluks mõeldes, et te seal seda iga päeva saate, kui isu on :)

tibuandtintin
tibuandtintin on

hehe, ära siis parem ütle Henrile, et paari nädala pärast lähme Argentiinasse, kus pidi veelgi parem liha olema :)

Add Comment

Use this image in your site

Copy and paste this html: