Kobuleti ja Batumi - musta mere "pärlid"

Trip Start May 07, 2012
1
13
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow

Flag of Georgia  ,
Saturday, June 23, 2012

Huvitav küll miks meie saabumised uutesse kohtadesse alati nii dramaatilised on. Kobuletisse jõudes oli Must meri sõna otseses mõttes must - vesi oli tumehall, lained mitmemeetrised ja selle kõige tipuks veel sünged pilved.  Teel Kobuletisse tuli vihma nagu pangest ja see omakorda tõi kaasa kohatise üleujutuse. Mõnedes külades olid nii tee kui ka majad vee all, kuid meie Land Rover sõitis kõigest uhkelt läbi.

Transpordi osas meil väga vedas, sest Davidi töökoht asub poolel teel Kobuletisse ning ta oli nõus meid kaasa võtma. Kiirus oli stabiilselt 150km/h ja üks hull möödasõit järgnes teisele, kuid tal suur auto ja turvavööd, mis ka kinni käivad. Nii et ei olnudki väga hirmus:)

Teadsime, et lähme tema töökohast edasi marshrutkaga ehk siis ühistranspordiga, kuid Gruusia külalislahkuse tavade kohaselt oli David juba kõik ära korraldanud ning tema autojuht sõidutas meid Kobuletisse. Väga huvitav oli sõita Land Roveriga "Madonna" laulude saatel külades, kus põhilisteks sõiduvahenditeks on Niva, Žiguli ja Volga.

David korraldas nii, et läksime ööbima tema ammuse sõbra Romani juurde, kelle pere pakub kodumajutust. Selle nädala jooksul saime näha ja kogeda tõelist külaelu. Peab mainima, et külaelu on ikka täiesti teine maailm, kui see, mis Tbilisis avaneb.

Kobuleti linn näeb väljaspool turismihooaega välja nagu kummituslinn, umbes nagu Pärnu talvel. Selline tunne on nagu oleks linnast sõda üle käinud ja nad peavad kõik uuesti ehitama. Peaaegu kogu ranna-äärne ala on pooleliolevaid ehitisi ja parke täis. See jätab mulje nagu nad oleksid eile avastanud, et appi-appi kuu aja pärast algab turismihooaeg ning hakkasid kibekiiresti tööle. Vaid mõni üksik kohvik on avatud, rand on koristamata ja turismiinfot vist alles ehitatakse. Samas me ei läinud sinna turistiatraktsioone vaatama, vaid kohaliku pere juurde elama, et ehtsat külaelu kogeda. Olime väga rahul, sest saime ujuda, väga maitsvat kodutoitu ning Romani pere ja naabritega meeldivalt koos aega veeta.

Esiteks selgus, et Romani peres ei räägi mitte keegi inglise keelt ning üldsegi olime nende peres esimesed turistid, kes vene keelt ei räägi. Üritasin siis oma vene keelelt roostet maha nühkida ja sain isegi peaaegu kõigest aru, aga rääkida ei osanud. Kolmandaks päevaks hakkas ajukäärudest sõnu välja tulema ning suutsin isegi mõned täislaused moodustada.

Meie kommunikatsioonisüsteem koosnes järgnevatest elementidest: natuke vene ja inglise keelt, mõned gruusiakeelsed sõnad, kätega illustreerimine, pildiraamat (lahkumispeol kingiti meile väike pildiraamat, mis peaks aitama hakkama saada igal pool maailmas), paberile kirjutamine ning Romani vennanaine ja sugulane Tiko, kes rääkisid inglise keelt ja olid meile tõlgiks. See nädal oli meile tõestuseks, et hea tahte korral saab igas keeles ja kultuuris suheldud.

Romani kodu on nagu tänavakeskus ning jäi mulje nagu Roman oleks selle tänava liider ehk siis otsustaja ja sõnavõtja. Neil on maja ees telk ja toolid ning nii päeval kui õhtul on seal inimesi, kes omavahel arutavad ja vaatavad möödujaid. Umbes tund peale saabumist teadsid juba kõik tänavaelanikud, et Romani peres on turistid ning kõik tulid ükshaaval vaatama ning olid väga pettunud, et me vene keelt ei räägi. Nende igapäevaelus ei toimu ilmselt midagi uut ja huvitavat ning turistidega suhtlemine on nende jaoks huvitav vaheldus.

Õhtuti toimub maja ees eriti vilgas seltskonnaelu. Ühel õhtul tulid külanaised Romani naise Maikoga lobisema. Üks Rustaveli tänava parim moosikeetja tõi valge kirsi moosi, mis oli nii magus, et maitses nagu kirsid mees. Ma pole kunagi varem niimoodi moosi söönud ja veel nii elegantselt. Kõigile anti väike taldrik ja lusikas ning igaüks tõstis endale purgist moosi taldrikule ja hakkas maiustama. Hiljem selgus, et Gruusias süüaksegi niimoosi moosi, mitte ainult Romani peres. Kui olime moosi söömise lõpetanud, siis läks Roman poodi ja tõi igale naisele paki sihkvasid. See sihkvade söömine on neil üldse igaõhtune meelelahutus.

Meie saabumise päeval toimus kahe vihmahoo vahel üks väike Rustaveli tänava revolutsioon. Kõik tänavaelanikud alates beebidest kuni vanaemadeni tulid kokku ja seisid tänavale rivvi ning ei lasknud veoautosid läbi. Probleem nimelt selles, et sel ajal kui peatänavat remonditi suunati veoautod Rustaveli tänavale. Nüüdseks on peatänav ammu remonditud, kuid rekkajuhid tulevad vanast harjumusest ikka nende tänavale. Rustaveli tänav ei ole asfalteeritud, vaid koosneb suurtest kiviplaatidest. Ühesõnaga, kui veoautod mööda teed sõidavad, siis teeb see tänu kiviplaatide vahekohtadele väga hirmsat kolinat, eriti siis kui haagis tühi on. Lisaks nad kihutavad nii hirmsalt, et maa rappub ja maja väriseb. Kui iga paari minuti tagant on justkui maavärin, siis ma ei tea kui kaua nende maja püsti seisab. Veokad on nagu mammutid, kes marsivad maa värisedes külaelanike idüllilist rahu rikkudes. Lapsed mängivad tänaval, kuid veokad panevad vaid gaasi juurde. Tänu sellele ei saa lapsed ilma vanemate valvsa pilguta õues mängida ning peavad koguaeg silma peal hoidma, et lapsed mänguhoos auto ette ei jookseks. See loob kohati väga pingsa atmosfääri, sest vanemad peavad oma hääle ära karjuma, et lapsi hoiatada.

Ühel õhtul sõitis üks veoauto kaks kassi surnuks ning vanemad koristasid need ruttu teelt, et lapsed hommikul šokki ei saaks. Järgmisel päeval selgus, et need olid Romani venna kassid, kellest jäi maha kaks üliarmsat kassipoega. Kaks väikest orbu, kes kaotasid ühe hetkega nii ema kui isa...

Seetõttu polnud me üldse üllatunud, kui järgmisel päeval jalutuskäigult naastes oli maja ümbrus politseautosid täis. Külaelanikud olid kohale kutsunud nii politsei, ministri kui ka televisiooni meeskonna. Filmiti tänavat, kihutavaid veoautosid ning intervjueeriti ministrit ja tänavaelanikke. Ilmselt lubas minister neile, et veoautod suunatakse ümber, sest nii lapsed kui vanaemad tulid jälle kokku ja hakkasid ühte kõrvaltänavat koristama, et veoautod saaksid sealtkaudu peatänavale sõita. Väga märkismisväärne koostöö ja kogukonna kokku hoidmine! See on lausa uskumatu, kuidas kõik tänavaelanikud on nagu üks pere ja teevad kõike koos ja otse loomulikult kõik teavad kõigist kõike. Nad jagavad lahkelt kõike, sest tihti tuli mõni naaber Romanilt midagi laenama või tagasi tooma.

Üks külaelu eripärasid on veel see, et inimestele meeldib auto tee äärde parkida ning siis autos istudes ja õlut kulistades inimesi vaadata. Ma tõesti ei saa aru, mis mõnu on kuumuses lõõskavas autos istuda. Võib-olla kasutavad nad autot saunana ja kuumas saunas on ju mõnus külma õlut juua.

Teine eripära on see, et lehmad on igal pool välja arvatud põldudel. Lehmi võib kohata nii tänavatel, tänava ääres, kraavides kui ka aias. Ühe õhtusöögi ajal jalutas lehm rahulikult aiaväravast sisse. Istusin söögilaua ääres, vaatasin aknast välja ja nägin seda suurt musta kogu akna poole tulemas. Ilmselt ma tegin nii suured silmad, sest Maiko uuris, et mida ma seal näen. Kui ta lehma nägi, siis hüppas toolilt püsti ja jooksis õue ning paari käeplaksutuse ja karmi sõnaga oli lehm aiast väljas. Mõnel õhtul võis kohata ka vanadaami, kes jalutas oma köie otsa seotud lehmaga nagu koeraga.

Eriti meeldib aga lehmadele keset maanteed soojal asfaldil lesida. Autod sõidavad 100 km/h ning siis pidurdavad järsult, et vältida lehmale otsasõitu. See on lausa imetlusväärne, kuidas autojuhid oskavad lehmade järgmist sammu ette näha ning sõidavad väga osavalt nende vahelt läbi. Siiamaani paneb imestama, kuidas me ühtegi allaaetud lehma ei näinud.

Ükspäev harjutasime ka lapsehoidmist ning läksime 9-aastase peretütre Salomega Botaanikaaeda. See oli Salome jaoks nagu pidupäev -ta pandi kenasti riidesse, juuksed sätiti soengusse ja kinnitati lakiga ning aksessuaarideks lisati kaelakee, käekett ja käekott. Päevale lisas vürtsi asjaolu, et Salome rääkis vaid gruusia keelt. Mõnede ükskikute ingliskeelsete sõnade ja käte abil saime kenasti suheldud ning veetsime koos ühe väga lõbusa päeva. Salome hoolitses meie eest väga hästi - seletas marsajuhile, kuhu minna soovime ning restoranis tellis meile söögid. See oli nii naljakas vaatepilt kuidas väike Salome korraldas kõik asjad ära ja meie lihtsalt seisime tummalt. Kui inimesed aru said, et me ei räägi gruusia keelt, siis nad uurisid Salomelt, et kes need sellised on:) Maiko (Salome ema) oli ka ilmselgelt mures, sest ta helistas vähemalt 5 korda, et uurida kus oleme ja mis teeme. Meie aga õppisime, et lastega reisides on ikka hoopis teine rütm. Salome ei tahtnud üldse jalutada ning olime vaevalt 5 minutit Botaanikaaias veetnud, kui ta juba koju tahtis. Lõpuks sõitsime turistibussiga läbi kogu Botaanikaaia, sest jalutamisest ei tulnud lihtsalt midagi välja. Botaanikaaed on väga suur ning jalutades võtaks selle läbimine ilmselt terve päeva, bussiga ringreis kestis aga 40 minutit ning andis väga hea ülevaate.

Käisime ka Batumis, mis on Euroopa mõistes võrdväärne Nizzaga. Batumisse investeeritakse väga palju - kõik on väga ilus ja uhiuus ning muudkui ehitatakse juurde. Pikk mereäärne promenaad, jalgratta tee (kuid jalgratta laenutuspunktid ei töötanud), ilusa arhitektuuriga majad- see kõik on väga ilus, kuid äärmiselt võlts. See on nagu ükskõik milline mereäärne kuurortlinn, millel puudub "hing". Seal linnas viibides ei tee vahet kas oled Gruusias, Lõuna-Euroopas või kuskil Ameerikas. Kogu ranna-äärne ala on üks suur ehitusplats nagu Kobuletiski, kuid rand on ilus ja puhas ning merevesi mõnusalt soe. Rannakivid on küll nii tulikuumad, et paljajalu jalutada ei saa, kuid kividel lebamine oli isegi üllatavalt mugav ning huvitavate kivide otsimine tore ajaviide. Kuna praegu ei olnud turismihooaeg, siis võis rannalt vabalt koha leida, kuid ma ei kujuta ette, mis seal augustis toimub, kui turistide hordid saabuvad. Põhiliselt külastavad Batumit Türgi, Azerbaidžaani, Ukraina ja Armeenia, kuid mõningal määral ka Vene ja Bulgaaria turistid.

Turismiinfot külastades saime ka oma väikse tähetunni, sest just nimelt sel hetkel tuli kohalik "Adjarian TV" turismiinfot filmima. Niisiis filmiti kuidas me brošüüre loeme ja turismiinfo töötajalt infot küsime ning lõpuks tehti meiega ka intervjuu, kus küsiti meie arvamust Batumi kohta. Muideks turismiinfo juhataja rääkis meiega prantsuse keeles, sest oli kunagi Prantsusmaal, Reims´is elanud.

Käisime ka Vene restoranis "Privet iz Batumi", kus olid kenad madrusekostüümides kelnerid. Mu aju oli 35-kraadisest kuumusest tingituna täiesti küps ning mul ei tulnud mitte ükski venekeelne sõna meelde. Inglise keele peale kehitas aga kelner õlgu, kuigi menüü oli neil inglisekeelne. Probleem oli selles, et nad olid oma toitudele nimede väljamõtlemisega väga loomingulised olnud. Nii et me ei suutnud nime põhjal aru saada, mis toiduga tegemist ning seetõttu küsisimegi kelnerilt. Võtsime siis aga jälle oma pildiraamatu välja ja kelner näitas meile piltide abil, mis toiduainetest erinevad toidud koosnevad ning järsku tuli tal isegi paar inglisekeelset sõna meelde. Ta isegi naeratas meile ja tõstis meie pildiraamatu peale pöidla püsti.

Peale viite väga toredat päeva otsustasime, et on aeg edasi liikuda. Meile nii meeldis nende juures, et otsustasime lastele kingitused teha. Viimasel õhtul andsime väiksele 3-aastasele Bekale plastmassist bowlingu ning Salomele hüppenööri ja ujumisrõnga. Nad olid mõlemad nii õnnelikud kingituste üle ning hakkasid kohe mängima. Peale bowlingu mängimist läksime Salomega randa, et ujumisrõngas ära proovida. Õhtu lõpetuseks tõime aga suure 7-kilose arbuusi ning sõime koos Romani pere ja naabritega.

Meie viimase õhtu tähistamiseks tahtsime neile ka veini pakkuda ning Roman teadis, et naabrimehe poes müüakse veini. Poest me kahjuks veini ei leidnud, aga naabrimees kutsus meid kaasa, jalutasime läbi terve maja, garaaži ning garaaži põrandalt avanes uks keldrisse, kust leidsime suured klaaspudelid koduveini ja cha-chad. Teenindus oli aga super - onu andis meile kahte veini maitsta ning kui olime oma valiku teinud, siis tõi toast plastmassist veepudeli ning täitis selle veiniga. Onu ise oli väga naljakas - palja ülakehaga, hästi karvane, kõõrdsilmne ning üpris korpulentne. Kui ta veini kallas, siis oli selline tunne nagu oleks mingi nõia juures, kes meile imejooki valmistab. Kogu see situatsioon oli nii naljakas, et ajas meid Tintiniga nii hirmsalt naerma.

Meil oli aga hea meel, et Romani pere kingitused ilma vastuvaidlemata vastu võttis, sest grusiinide külalislahkus on kohati ebamugavust tekitav. Külalistel peavad kõhud täis olema, kurk ei tohi kuivada ning nad teevad kõik selleks, et külalised õnnelikud oleksid. Raha pakkumine on solvav ja samas ise midagi maksta ei tohi. Näiteks Tbilisis oli Tako kuri, et me tema mahla eest maksime ning rahunes alles siis, kui oli saanud meile dringid välja teha. Meile öeldi ka, et kui kingituse teed, siis eeldad suuremat kingitust vastu. Me pole sellise külalislahkusega harjunud ning meil on ebamugav kui ei saa midagi vastu anda. Nende kultuuris on aga andmine väga olulisel kohal, sest nad teavad, et kui nad annavad, siis nad saavad kuskilt ka vastu.

Kurb oli lahkuda, sest harjusime maitsva koduse toidu ja igaõhtuste koosviibimistega ning teadsime juba pooli tänavaelanikke. Peale hommikust fotosessiooni tuli terve Romani pere ja Tiko meid bussi peale saatma ning Salome oli nii kurb, et muudkui mossitas ja samal ajal kallistas meid.

Fotosid näete siit


Slideshow Report as Spam

Comments

Kai on

Mmm, hatshapurit tahaks :) Tuleb vist Tallinnas Pirosmani minna...

Väga m6nus lugemine, anna aga tuld!

tibuandtintin
tibuandtintin on

hehe, meil sai nüüd küll mõneks ajaks hatshapurist isu täis, aga nad on tõesti imemaitsvad. Eriti need kodus tehtud ja ahjusoojad..

Add Comment

Use this image in your site

Copy and paste this html: