Tbilisi - kuum koht

Trip Start May 07, 2012
1
12
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow

Flag of Georgia  ,
Friday, June 22, 2012

Tbilisisse minek oli üks järjekordne huvitav reisikogemus. Lahkusime Dar Es Salaamist kell 03.45 öösel ning reisisime koos Gambia jalgpalli meeskonnaga. Üks jalgpallur hakkas meiega rääkima ning uuris, kust me pärit oleme. Kuuldes, et J-P Belgiast, tutvustas kõiki meeskonnaliikmeid, kes Belgias mängivad või mänginud.

Järgmine terav elamus oli taksosõit Tbilisi lennujaamast hostelisse. Taksojuht sõitis nagu hullumeelne - sigarett ühes ja kohvitass teises käes. Kõigele lisaks ei sõitnud ta kordagi oma reas, vaid ridade vahel ja tegi järjest hulle möödasõite. Vahepeal oleks peaaegu teise taksoga ninad kokku pannud, kuid viimasel hetkel õnnestus tal kokkupõrget vältida. Üks siinsete autode omapärasid on see, et turvavöö on vaid autojuhil. Nii et kaasreisijatel on adrenaliinitase koguaeg laes. Peaaegu südamerabanduse äärel jõudsime lõpuks hostelisse "Why Not Tbilisi?" ning siis seda maja nähes arvasime, et taksojuht on meid valesse kohta toonud, sest maja nägi täielik lobudik välja. Selgus aga, et hostel oli selle maja taga, kuid see oli veelgi hullem. Tundus nagu oleks 5 maja üksteise otsa ehitatud ning ühte sisehoovi topitud. Pesu rippus nööril, kassid loivasid ringi ja aroomid ei olnud just kuigi meeldivad. Käte värisedes avasime ukse ning mõtlesime õudusega, et mis meid seal ees ootab. Esmamulje oli õnneks petlik, sest hostel oli väga puhas ja korralik ning tekitas õdusa olemise.

Kõige toredam oli aga see, et neil oli pesumasin. Tansaanias pesid meie pesu külanaised, kuid sealne vesi ei ole just kõige puhtam ning kuna neil pole pesulõkse, siis lendab pesu mööda põldu ringi. Ühesõnaga isegi peale pesemist ei olnud riided just kõige puhtamad. Rõõmustasime selle üle, et saame lõpuks riided korralikult ära pesta. Järgmisel hommikul läks aga elekter ära ja tuli tagasi alles 2 päeva pärast.

Tänu sellele toimus aga hostelis üks väga originaalne burgeriõhtu küünlavalgel. Belglane Joeris tegi friikartuleid, sakslane Benjamin valmistas imemaitsvad kotletid ning ameeriklased Zack ja Stacey sõid ja kiitsid taevani. Lisaks limpsisime Gruusia veini ja muudkui lobisesime. Kui elekter tagasi tuli, siis istus igaüks oma arvutiga oma nurgas ning suhtlust eriti ei toimunud..

Kuigi elu hostelis oli väga huvitav, otsustasime lõpuks öömaja vahetada. Läksime teisele poole Mtkvari jõge külalistemajja "Marina Guesthouse", kus oli hoopis teistusugune atmosfäär. Marina on pensionär, kes oma "eelnevas elus" (nagu ta seda ise nimetas) oli kostüümidisainer. Tema kodu oli nagu muuseum ning igal esemel oli oma lugu rääkida. Tema hommikusöögid olid aga suussulavad. Ta kuhjas laua hõrgutavaid toite täis ning kui kõik ära sõid, siis ta eeldas, et jäi väheks ja tõi juurde. Kui aga natuke toitu taldrikule jätsid, siis ta eeldas, et ei maitsenud. Kõik see kokku tekitas tunde nagu oleks vanaemal külas.

Tänu Aivile kohtusime Davidi ja tema sõbra Georgiga ning nägime millist elu elavad noored ja edukad grusiinid. David sõidutas meid oma uhkes autos mööda linna ringi ning viis meid väga peenesse restorani õhtusöögile. Restoran asus jõekaldal ning sealt avanes imeline vaade vanalinnale ning teisel pool jõge asuvale kindlusele ja teletornile, mis hakkas õhtuhämaruses särama nagu Eiffeli torn.

David uuris kas oleme mõne toidu suhtes allergilised ning seejärel esitas ettekandjale tellimuse. See kõik võttis kokku umbes 10 minutit ning kuna me ei saanud ühestki sõnast aru, siis olime ärevil, et mis imeasju ta nüüd tellis. Seejärel hakkasid erinevad hõrgutised ükshaaval lauale saabuma. Kõik toidud olid sellised tapas´te taolised e. siis palju erinevaid väikseid portsjone, mida saime kenasti jagada. Toit oli tõeliselt maitsev ja meie vaimustus Gruusia köögist süvenes veelgi. Õhtu parim osa oli aga veel ees. David tellis 3 pudelit veini ning meie arvamus Gruusia veinidest paranes esimese lonksuga. David otsustas, et tema on selle õhtu tamada e. siis toostiütleja.

Gruusia kultuuris on supra´d e. õhtusöögid-pidustused väga tähtsal kohal ning igal supral on oma tamada, kelleks on tavaliselt võõrustaja. Tamada on nagu õhtu peremees, kelle taktikepi järgi klaas tõstetakse. Juua tohib ainult siis, kui tamada toosti ütleb. Teised peokülalised võivad omalt poolt midagi toostile lisada või paluda tamadalt luba uue toosti ütlemiseks.

Niisiis Davidi esimene toost oli pühendatud Jumalale, seejärel rahule, riigile, perele, surnutele, sõpradele jne. Iga toost kestis vähemalt paar minutit ja kohe alguses ei saanudki aru, mis teemani see välja viib. Toostid algavad väga üldistest teemadest ning lähevad järjest isiklikumaks. Selline südamest tulevate heade soovide saatel veini mekkimine andis joomisele hoopis uue tähenduse. Kuulasime vaheldumisi Gruusia folkloori (restoranis toimus kontsert) ja Davidi-Georgi selgitusi Gruusia elu kohta. Grusiinide elufilosoofia on väga lihtne – kui sul on maja, üks laps ja istutad ühe puu, siis oled oma eesmärgi elus täitnud.

Hiljem viis David meid Jvari kloostrisse, kust avanes imeline vaade kahe järve ristumiskohale, mägedele ning Mskheta linnale. See asus vaid 5 km kaugusel Tbilisist, kuid milline uskumatu rohelus ja avarus!

Grusiinlaste külalislahkus on ääretu, David kohtles meid kui väga tähtsaid külalisi. Ta tühistas oma koosolekud ning sõitis 200km kaugusel asuvast töökohast kohale, et meiega restorani minna. Lisaks helistas meile iga päev, et uurida, kuidas meil läheb ja mida me teeme ja kas meil abi vaja. Uskumatu!

Kohtusime ka Takoga, kes on pärit Kahheti piirkonnast, kuid elab Tbilisis. Ta viis meid Sameba Tsemenda katedraali, mis on suurim ortodoksi kirik väljaspool Venemaad. Kirik oli rahvast täis, kõik siblisid ringi, seinte ääres ikoonimüüjate letid ning kõik see kokku tekitas tunde nagu oleks kaubanduskeskuses, mitte kirikus. Varsti saime aga teada, miks seal nii palju rahvast oli. Punane vaip visati maha ning kõik reastusid vaiba ümber ning ootasid patriarhi, kes tuli laupäevaõhtust missat pidama.

Ükspäev otsustasime tasuta Tbilisi ekskursioonile minna. Kohtusime väga huvitava poolakatest paarikese Barbara ja Matej´ga ning giidi vahendusel saime teada väga huvitavaid fakte Tbilisi kohta. Ekskursiooni lõpetuseks viis giid meid baari ja ostsis meile kõigile pitsi chachad (grappa-taoline kange alkohol). Väga huvitav oli kell 16 pärastlõunal 35-kraadises kuumuses chachad juua.

Nüüd aga natuke linnast ja üldistest muljetest. Tbilisi tähendab tõlkes kuuma kohta. Legendi kohaselt läks kuningas jahile, lasi linnu maha ning kui ta linnu ülesse leidis oli see juba küpsenud. Seetõttu otsustas ta seda kohta kuumaks kohaks ehk Tbilisiks kutsuda. Ilmselt sai Tbilisi alguse sealt, kus praegu asuvad väävlivannid.

Tbilisi on väga huvitav ning äärmiselt kiiresti arenev linn. Linnas jalutades on tunne nagu viibiks suurel ehitusplatsil.  Lihtsalt tänavate viisi ehitatatakse uusi maju. Kohati loob see väga sürreaalse pildi, sest mõni tänav näeb välja nagu oleks see Pariisist kohale toimetatud ning samas kõrvaltänav on viltuseid ja auklikke maju täis. Lisaks on vanalinnas 3 väikest armsat tänavat, mis on turistidele loodud. Nendel tänavatel on vaid restoranid, baarid ja kunstigaleriid ning hinnad on 6x kallimad kui mujal.

Linna südameks on Rustaveli avenüü, mis on massiivsete, kuid ilusa arhitektuuriga hoonetega ääristatud. Kohalikele meeldib seal jalutada ning vahepeal pingil istudes inimesi vaadata. Midagi muud sellel tänaval nagu teha polegi, sest pooled majad on ehitusjärgus. Lisaks leidsime 2 lasteriiete ja 2 spordiriiete poodi, kino, kohviku ja McDonaldsi, kuid tundub, et tõeline potensiaal on veel ära kasutamata. Muideks McDonalds on siin väga populaarne. Seda tõestab asjaolu, et McDonaldsi hooned on kolossaalsed ning koguaeg rahvast täis.

Muuseumihooned on samuti hästi modernsed ning loovad tunde nagu viibiks Londonis. Siin on üllatavalt palju kvaliteetseid muuseume ja hästi lai valik alates nukkudest kuni fotograafiani.

Tbilisi on ka üks kõige ilusamate parkidega linn, mida ma näinud olen. Pargid on väga hästi hooldatud ning neid on üle linna igal pool. Tundub, et pargid on kohalike lemmik ajaviitekohad, kus nad kohtuvad sõpradega, lobisevad, joovad õlut, suitsetavad, jalutavad ja vaatavad inimesi. Pargid on kellaajast olenemata  rahvast täis ning kohati on isegi raske vaba pinki leida. Arvestades seda meeletut kuumust (kell 10 õhtul on ikka veel 30C) on pargid ainukesed kohad, kus saab veidikenegi hingata.

Lisaks rikkalikule kultuurile ja ilusatele parkidele, on see ka naiselike naiste linn. Igas vanuses ja suuruses naisterahvad kannavad kleite või kostüüme ja kõrgeid kontsakingi. Mul tuli nende ilusaid kingi ja 15cm kontsasid nähes alati hirm peale, sest kõnniteed on väga halvas seisukorras. Ma ei saa aru, kuidas nad suudavad sellistel auklikel tänavatel nii kõrgete kontsadega nii elegantselt jalutada. Naiste lemmiktegevus on linnas ringi jalutamine ja enda näitamine. Mehed omakorda istuvad pargipinkidel või kõnniteedel ja vaatavad naisi pealaest jalatallani ning siis arutavad omavahel. Selline huvitav meelitusmäng!

Liiklus on siin aga nii hullumeelne, et isegi Aafrika liiklus tundub siinse kõrval väga korrapärane. Teed on küll märgistatud, kuid mitte keegi ei sõida oma rajal, vaid seal kus soovib. Ristmikel on selline reegel, et kes esimesena ristmikule jõuab või kellel suurem auto, sellel on eesõigus.  Ja ma parem ei räägi sellest, kuidas nad kõik kihutavad… Vaatamata sellele kaosele, ei näinud me aga ühtegi liiklusõnnetust. Mingi ime läbi oskavad siinsed autojuhid teiste hulle manöövreid ette näha ja suudavaid kokkupõrkeid vältida. Samas kõiki neid lapitud autosid (mõnel ekstreemsemal juhul on mootor köitega auto külge tõmmatud) vaadates on ilmselge, et siin toimub palju liiklusõnnetusi.

Jalakäijad on siin aga täiesti nähtamatu element - ülekäigurajal ei peatu isegi politseiauto. Nii et tee ületamine on siin nagu vabasurma minek. Meil läks neljarealise maantee ületamiseks ülekäigurajal umbes 10 minutit. Väga hirmus oli, aga lõpuks võtsime julguse kokku, sest pidime teisele poole teed saama. Kõik autod vuhisevad mööda ning keegi ei võta kiirust maha kuigi seisame keset neljarealist maanteed..Siiamaani tuleb kananahk peale, kui sellele mõtlen.

Neil on siin ka üks huvitav amet – parkimisabi. Onu, kes istub päev otsa toolil ja suitsetab vahetpidamata. Kui keegi tahab tänavale parkida või oma parkimiskohalt lahkuda, siis onu viibutab sauaga ja hoiab seni liiklust kinni. Autojuhid maksavad selle teenuse eest nii palju kui soovivad. Õhtuks on onu tasku münte täis ning ringi jalutades ta kõliseb kenasti.

Nagu mainisin, Tbilisi areneb väga kiiresti, kuid samas see linn alles otsib oma identiteeti nagu teismeline, kes ei tea veel täpselt millist suunda elus võtta. Sellises otsingufaasis on normaalne, et leidub inimesi, kes üritavad seda kaost ära kasutada. Ilmselt seetõttu on linnas nii palju politseisid ning igal restoranil ja kohvikul oma turvamees.

Ühel õhtul käisime pargis asuvas restoranis õhtusöögil ning vahetus läheduses hakkasid umbes 10-15 meest omavahel kaklema. Restorani turvamees kutsus kohe politsei. Paari minutiga oli 2 politseiautot kohal ning üks meestest võeti kinni. Kasutasime juhust ja lipsasime ruttu pargist minema.

Grusiinid on natuke nagu türklased, samas natuke nagu venelased, kuid kohati nagu eurooplased. Nende kultuur on huvitav segu araabia, india, euroopa ja vene kultuurist. Neid on võimatu üheselt kirjeldada. Nad on võtnud parima igast erinevast kultuurist, kuid eelkõige on nad ikkagi uhked Kaukaasia mägede elanikud. Nende suurim monument Mother of Georgia hoiab ühes käes mõõka ja teises veinipokaali. See sümbol illustreerib väga hästi Gruusia kultuuri. Kui sa tuled sõbrana, siis võtame su lahkelt vastu ja joome veini. Kui sa tuled vaenlasena, siis võitleme oma au eest.

Mitmed kohalikud on meile öelnud, et grusiinide jaoks on 2003.a. Rooside revolutsioon tähtsam, kui 1991.aastal saavutatud vabadus. 2003.a. tähistab nende jaoks venemeelse mõtlemise lõppu ning püüdlust Euroopaliku elulaadi poole. Ühtlasi tõi see kaasa korruptsiooni märkimisväärse vähenemise, suurema turvatunde ning kiiresti areneva ja tulevikuvaadetega riigi.

Väga huvitav linn! Tulge kindlasti Tbilisisse enne kui selle linna tõeline "hing" sellise kiire arengu käigus kaob.. Vaadake fotosid ka!


   
Slideshow Report as Spam

Comments

Triinu on

ma just nägin saadet telekas, kus kaks tydrukut reisivad couch-surferitena ja nad olid just eelmises osas Tbililisis ;)
Ja nad said suht toreda kodu ööbimiseks ;)

tibuandtintin
tibuandtintin on

kahjuks meil ei õnnestunud ühegi couchsurferi juures ööbida. Kõikidel peredel on hiiglasuured majad, aga kuna nendes elab 3-4 põlvkonda koos, siis pole vaba ruumi, et couchsurfereid vastu võtta. Küll aga kohtusime tänu couchsurfingule 2 tüdrukuga, kes meile linna näitasid. Muideks kui kellegil on huvi Tbilisis korterit üürida, siis Airbnb lehel Irina üürib oma kodu välja. Väga mõnus ja puhas korter ning rõdult avanab vaade Tbilisi peamistele vaatamisväärsustele.

Add Comment

Use this image in your site

Copy and paste this html: