Istanbul - positiivne üllatus!

Trip Start May 07, 2012
1
5
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow
Where I stayed

Flag of Turkey  ,
Monday, May 14, 2012

Esimene päev ümbermaailmareisist läks erinevate transpordivahendite katsetamisele.
Belgias said ära proovitud auto, rong ja lennuk. Muide lennukis anti meile istekohad real 13 - õnneks midagi halba ei juhtunud, aga nalja sai küll palju. Mu kõrvale istus üks noormees, kes hakkas kohe minuga juttu rääkima. Vaatasin talle otsa, ei saanud ühtegi sõna aru ja ise mõtlesin, et küll on ikka imelik- siniste silmadega türklane :) Hiljem siis selgus, et ta tegelikult hollandlane:) Ma ei viitsinud temaga juttu rääkida, aga tema muudkui hoolitses mu eest. Nii kui stjuardess mööda läks, siis uuris kas ma tahan midagi juua jne.

Kuna ma vedu ei võtnud, siis sattus ta jutusoonele ühe inglasega, kes teisel pool vahekäiku istus. Nad hakkasid naistest rääkima ning siis jõllitasid stjuardesse ja hakkasid kõva häälega arutama, milline neist kõige ilusam on. Kui näolapike oli ära hinnatud, siis tuli ka nende taguotsad üle vaadata. Iga kord kui mõni stjuardess kummardas, siis kaldusid inglase ja hollandlase pead vahekäiku. Niimoodi nad seal siis vaatasid ja arutasid ning üritasid lootusetult stjuardessidega flirtida. Ma hakkasin just mõtlema, et kui nad nii "näljas" on, siis miks nad lähevad riiki, kus naised on pealaest jalatallani kaetud. Täpselt selle mõtte ajal seletas inglane, et lendab Taisse edasi ja seal ootab teda paradiis...Peale kõiki tema üksikasjalikke selgitusi oma vallutuste teemal, läks mul Tai külastamise soov üle..

Istanbuli jõudes selgus aga selline tore fakt, et eestlased ei vaja viisat, kuid belglased küll. See oli nüüd küll esimene kord, kui Eesti pass avas rohkem uksi kui Belgia oma.

Istanbulis jätkasime siis transpordivahendite katsetamist - proovisime metrood, trammi ja praami. Muideks ühistransport on väga kaasaegne, puhas ja tõhus ning inimesed kasutavad seda meeleldi. Me ei näinudki linnas palju autosid ega suuri ummikuid. Bosphoruse laevaliiklus on aga muljetavaldav - paadid, praamid, laevad, tankerid.
Terve esimene päev möödus ühes ühtlases liikumises. Päeva lõpetuseks veel 5 min praamisõitu ja olime hopsti Euroopast Aasias. Pool Istanbuli on nimelt Euroopa mandril ja pool Aasias.

Tavaliselt turistid Aasia poolele ei satu, aga ilmselt olete juba ammu aru saanud, et ega me polegi normaalsed turistid :) Otsustasime kohe esimesel ööl couchsurfing´ut proovida. Postitasime teate, et otsime öömaja ning saime kohe 4 pakkumist ning lisaks üks noormees, kes soovis meile linna näidata. Meil tekkis väga imelik tunne ning mõtlesime, et miks nad kõik meid majutada tahavad. Hiljem selgus, et Istanbulis on väga aktiivne couchsurferite kogukond.  Meil oli ka au kohtuda Istanbuli kõige aktiivsema couchsurferi Faruk´iga - ta profiilil on 500 soovitajat ja 800 sõpra. Käisime koos temaga õhtusöögil ja peale seda mängisime backgammoni mängu. Need mängud on kohvikus virnas ning peale õhtusööki hakkasid kõik türklased mängima.

Aga meie esimesest ööst. Valisime välja ühe süürlase, sest tal oli kõige rohkem soovitusi ning olime oma valiku üle väga õnnelikud.  Ta on väga sõbralik ja lahke ning hoolitseb äärmiselt hästi oma külaliste eest. Kohapeal selgus, et lisaks meile ööbivad korteris veel 3 coucsurferit- sakslane, inglane ja venelane. Olime väga üllatunud, kuid meile anti eraldi tuba ning majutaja ööbis ise põrandal, et kõik ta külalised saaksid diivanil magada.
Selgus, et couchsurferite vastuvõtmine on tal täiskohaga hobi. Tal on koguaeg 5-9 inimest ööbimas ning tal lausa kalender välja töötatud, et teada kes millal tuleb ja läheb.
Ta teeb seda kõike tasuta ning lisaks annab veel soovitusi, mida linnas vaadata ning pakub teed ja süüria kohvi (kange kohv ohtra kardemoniga).

Esimesel õhtul viis ta meid kohalikku kohvikusse suppi sööma ning hommikul proovisime ka türgi hommikusöögi ära (juustupirukas ja tee. Väga maitsev, kuid pirukas uppus õlis).
Nii et elasime linnaosas, kuhu turistid ei satu ja sõime nagu kohalikud. Just selliseid kogemusi me otsimegi. Ühesõnaga algus oli paljutõotav ja olime väga rahul.
Viimasel päeval viis Ghazwan meid kõiki ka jalutuskäigule. Lihtsalt nii isetult lahket inimest on raske leida. Arvan, et ta ümbritses end paljude inimestega, et oma koduigatsust leevendada. Ta rääkis, et tal oli Süürias oma keeltekool ja 2 maja ning kõik sugulased-sõbrad, kuid nüüd on ta Istanbulis pagenduses. Kindlasti on väga raske kõik päevapealt maha jätta ja põgeneda...

Aasia ja Euroopa poolel on väga selgesti eristatav vahe. Aasia pool on väga konservatiivne - sealt ei leia ei alkoholi ega mini-seelikut. Mehed joovad teed ning naised on üleni kaetud.
Euroopa poolel saab nii alkoholi kui ka paljastavaid riideid näha. Üldine atmosfäär on nagu Pariisis või mõnes muus Euroopa pealinnas.

Teisel päeval kohtusime Oshaniga (noormees, kes teatas, et ei saa meid majutada, kuid heameelega näitaks linna). Jällegi üks väga meeldiv kogemus. Ta viis meid Istanbuli suurimasse moseesse ning kuidagi õnnestus tal meid sisse viia uksest, mis on tavaliselt vaid kohalikele avatud. Võtsime jalanõud ära (meile anti kilekotike, et jalanõud kaasa võtta) ning panin rätiku pähe (naised peavad kaetud olema).

Mosee oli uskumatult suur ja ilus (vaadake fotosid Blue Mosque). Suures saalis tohivad vaid mehed palvetada. Naistele on palvetamise jaoks väiksemad kõrvalkambrikesed ette nähtud. Põrand on üleni vaipadega kaetud ja kõik on äärmiselt puhas. Mosee ukse ees on veekraanid ja pingikesed ning  enne moseesse sisenemist puhastatakse jalad ja nägu. Selleks, et mosee puhtana hoida, ei ole tualettruumid mitte mosees, vaid nende vahetus läheduses.

Oshan osutus tõsiusklikuks. Sel ajal kui me lõunat sõime, käis tema palvetamas. Hiljem linnas jalutades ta vabandas, et peab palvetama minema.

Kogu linn elab palvuste rütmis. Mosee kõlaritest kajavad palvused üle kogu linna 5x päevas. Kuna meil käekella polnud, siis teadsime palvuste järgi, mis kell umbes on (palvused ei ole iga päev täpselt ühel ja samal ajal, sest olenevad päikesetõusust ja -loojangust). Esimesel öösel ehmatasin, sest kell 5 hommikul oli mul tunne nagu keegi laulaks mulle kõrva. Tegelikult tuli see "laul" lähedal asuva mosee minaretist (tornist), kuid tundus nagu keegi oleks me magamistoas.

Lisaks viis Oshan meid Pierre Loti mäe tippu (Istanbul on seitsmele mäele ehitatud), kust avanes uskumatu vaade kogu linnale. Rüüpasime kohvikus teed ja nautisime vaadet.

Kuigi Istanbulis on 15 miljonit elanikku, ei pidanud me mitte kuskil trügima ja ei tekkinud sellist suurlinna tunnet nagu Londonis. Siin on hästi palju avatud pindu, laiad avenüüd, Bhosporuse väin. Kõik see kokku annab tunde, et linnas on palju õhku ja ruumi.
Vaatamata suurele elanike arvule on Istanbul uskumatult puhas. Moseed on läikima löödud, ühistransport on ülipuhas, tänavatelt ei leia prügi ning kõik toidukohad on ka väga puhtad. Ühesõnaga kogu linn särab puhtusest.  Nüüd saan aru, et türklanna, kellega Londonis korterit jagasin, ei olnudki koristusmaniakk, vaid see tuli tema kultuurist - kõik pidi koguaeg puhas olema.

Toit on lihtsalt superhea, kuid ega nad õli ja suhkruga just ei koonerda :) Sõime värskelt grillitud kala, mis lausa sulas suus. Loomulikult proovisime ära ka kuulsa kala võileiva (fish sandwich) - sai,kala,värske sibul.  Eminönüs kai ääres seisavad 2 paati, kust levivad imelised praetud kala lõhnad. Paadid kiiguvad ühest äärest teise ning ma tõesti ei tea kuidas kokad seal töötada saavad. Paadid ja kalad on vaid kokkade pärusmaa, inimesi sinna peale ei lasta. Kaile on pandud telgid ja palju väikseid laudu ja toole. Seal oli umbes 100 lauda, kuid väga raske oli vaba lauda leida. Loomulikult olime me ainukesed turistid, kuid mul nii hea meel, et julgesime proovida, sest kala oli imeliselt hea. Ausalt see kala lihtsalt sulas suus! Kui Istanbuli satute, siis proovige kindlasti!

Aasia poolel jäi meile puuviljaturg teele. Maasikad olid mustavpunased ja imemagusad ning need arbuusid ja nende värske lõhn...

Kohtusime ka ühe mu prantslannast tuttavaga, kellel on Istanbulis boyfriend ja kes elab seetõttu kuu aega Luksemburgis ja kuu aega Istanbulis. Käisime ühes väga huvitavas dörömi kohas söömas. See restoran oli eriline selle poolest, et nad teevad ise leiba, mis oli selline pannkoogitaoline. Teistes kohtades kasutatakse filotainast (ma ei tea kas see nimi on õige, aga tavaliselt kasutatakse wrap´ide jaoks). Lisaks teevad nad ise jogurtit, mida türklased toidu kõrvale juua armastavad. Teistes restoranides on see topsijogurt, kuid nemad teevad seda ühe spetsiaalse saalis asuva masinaga kohapeal. See oli väga imelik soolane jogurt, midagi peti taolist. Esimene lonks oli vastik, aga pärast oli parem ja jõin ikka kõik ära:)

Seejärel viisid Nathalie ja Ahmed meid jalutama. Käisime mööda armsaid väikseid tänavaid ning avastasime Istanbuli ööelu keskust. Vahepeal ampsasime riisi ja kaneeliga täidetud hiigelsuuri rannakarpe ning jätkasime jalutuskäiku Bhosporuse ääres vaatega kogu linnale. Õhtu lõpetuseks läksime Istanbuli parimasse (kohalike arvates) baklava kohvikusse. Oh, need olid lihtsalt nii maitsvad! Ega neid ei saa üle 2-3 süüa, sest nad on meest või suhkruveest läbi imbunud. Ühesõnaga hüpermagusad. Kuna omanik tundis Ahmedi, siis toodi meile lisaks tasuta üks taldrikutäis, kuid me lihtsalt ei jõudnud rohkem süüa. Pole probleemi, baklavad pakiti kenasti hommikusöögiks kaasa!

Restoranides on mingi imeline komme tasuta toitu anda. Ühes kohvikus, kus võtsime lihtsalt pearoo, toodi meile eelroaks üks hiiglama suur leib koos kastmega. Maitses nagu capsicum, mida India restoranides tihti eelroaks pakutakse. Kui olime söömise lõpetanud, siis uuriti kas tahame kohvi-teed. Me ei soovinud, kuid siis toodi meile tasuta tee. Ühes restoranis sõime imemaitsvat kala ning peale seda ei soovinud enam midagi. Restorani omanik tõi meile tasuta magustoidu. See oli muideks väga huvitav. Kujutage ette mannapudru, millele on lisatud ohtralt suhkrut ja juustu (!) ning kõik see toredus on kaetud vaniljejäätisega. Kõlab õudsalt, aga tegelikult oli väga maitsev.
Ma nüüd ei teagi, kas need restoraniomanikud ongi kõigiga nii lahked või nägime me lihtsalt nii vaesed välja :)

Lisaks lahketele restoraniomanikele, kohtasime ka teisi lahkeid inimesi. Nad on kõik nii abivalmid. Nii kui sul on selline nägu peas nagu sa oleks eksinud, astub keegi ligi ja küsib kas on abi vaja. Või kui ostad trammipiletit ja ei tea täpselt millisesse avasse mündid toppida, ilmuvad juba abistavad käed. Igal sammul oli keegi kes tahtis ilma palumata meid aidata. See oli meie jaoks nii imelik, me pole sellise tähelepanuga harjunud. Kui jälle mõni abistaja ligi hiilis, siis hoidsime kõvasti seljakotist kinni ja vaatasime selja taha. Meil oli tobe refleks, et nad tahavad meid röövida. Tegelikult nad tahtsid lihtsalt heast südamest aidata ning siis tundsime end nii halvasti, et olime neid
varasteks pidanud. Me tõesti pole varem reisidel nii lahkeid ja sõbralikke inimesi kohanud. Tõeliselt positiivne kogemus!

Soovitame kõigile Istanbuli ja loodame, et saate sama positiivselt üllatatud nagu meiegi!
Vaadake fotosid ja veenduge ise.
Slideshow Report as Spam

Comments

Triinu on

Mulle ka Istanbul väga meeldis ;) Mul on hea meel, kui teil nii positiivsed kogemused. ma tahaks ka kunagi uuesti minna sinna. Kallid!

Add Comment

Use this image in your site

Copy and paste this html: