Miks? Millal? Kuidas?

Trip Start May 07, 2012
1
2
102
Trip End May 01, 2013


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow
Where I stayed
Ferme du Vieux Chene

Flag of Belgium  , Walloon Region,
Saturday, May 5, 2012

Tundsime juba paar viimast aastat, et oleks muutust vaja. Elu oli muutunud liiga üksluiseks, lõpuks tundus isegi kontserdil käimine nagu rutiinne tegevus. Janunesime uute kogemuste järele. Proovisime erinevaid võimalusi, kuid nendest ei tulnud midagi välja. Lõpuks olime tupikseisus ja ei teadnud, mida edasi teha.


Juulis 2011 käis Tintin välja idee ümbermaailmareisist. Mõtlesime ja seedisime ning otsustasime, et ideel on jumet. Samas teadsime, et sellist otsust ei saa kergekäeliselt teha, sest see hõlmab lihtsalt nii palju muutusi korraga. Kogu meie senine elulaad tuleb ümber mõelda ja elu Luksemburgis nö lõpetada.


Tegime 2 proovireisi, et oma otsuses ikka täiesti kindlad olla. Senini oleme reisinud nagu turistid ikka - ööbinud kenades hotellides, söönud meeldivates restoranides ja lubanud endale kõike, mida soovime. Ümbermaailmareis aga eeldab täiesti teistsugust reisimist - hostelid, eelarvega arvestamine jne.


Augustis 2011 käisime Iirimaal äärmiselt limiteeritud eelarvega. Eesmärk oli välja selgitada, kas saame kallis riigis väikese eelarvega hakkama. Vaatamata suurtele pingutustele põrusime rahalise poole pealt ikkagi, kuid reisikogemus oli vägev. Kohtusime väga meeldivate inimestega ning meile meeldis selline teistmoodi reisimine.


Teine proovireis toimus novembris 2011 Nepaali ning see reis andiski lõpliku ajendi oma plaan teoks teha. Töötasime lastekodus vabatahtlikena, käisime džunglis ning tutvusime nii toredate inimestega, et lausa kahju oli sealt lahkuda. Nii oleks tahtnud kauemaks jääda...Reisil toimus ka päris palju viperusi, kuid tagantjärgi mõeldes olid need väga õpetlikuks kogemuseks ümbermaailmareisi jaoks.


Jaanuari lõpus teatasime ka tööl oma plaanist. Kõik läks üllatavalt hästi ning saime mõlemad aastaks palgata puhkuse.


See on nii uskumatu, aga sellest momendist alates hakkas nagu lumepall veerema. Kõik läks nii nagu olime soovinud ja teadsime, et oleme õigel teel. Vahepeal tekkisid väikesed tõrked, aga need lahenesid väga kiiresti. Nüüd ei saanud meid enam miski takistada - lumepall muudkui kogus hoogu juurde..


Veebruari algusest saati oli meil nagu 2 töökohta - päeval olime palgatööl ning õhtul töötasime oma unistuse nimel (reisiraamatuid lugedes, blogides surfates ja muudkui igasugu asju korraldades). Algus oligi kõige raskem - tuli teha plaan kõigest, mida reisi ettevalmistamiseks tegema peame. Sellest tuli üks väga pikk nimekiri... Ühtlasi oli vaja otsustada, kuhu me siis lähme, sest maailm on ju suur ja lai. Lõpuks koorus välja üks väga tore riikide nimekiri: Türgi (Istanbul), Tansaania, Gruusia, Brasiilia, Argentiina, Boliivia, Tšiili, Lihavõttesaared, Tahiiti, Uus-Meremaa, Hong Kong, Vietnam, Laos, Kambodža ja Tai.


Seejärel hakkasime kirjutama sõpradele/tuttavatele ja käisime kohvil kolleegidega, kes meie andmetel on mõnes nendest riikidest käinud. Seeläbi saime väga kasulikke soovitusi ja leidsime kohalikke kontakte Istanbulis, Tansaanias, Gruusias, Uus-Meremaal. Lisaks külastasime Luksemburgis elavat Argentiina peret. Nad oskasid nii häid soovitusi anda, mida Argentiinas kindlasti külastama peaks ja rääkisid kohalikust kultuurist-elust. Palju põnevam kui reisiraamatuid lugeda! Tänu reisi ettevalmistustele oleme juba nii paljude toredate inimestega tutvunud. Nii et ootame juba põnevusega, kellega me reisil olles veel kohtume:)


Siinkohal kasutangi võimalust, et tänada kõiki, kes meile reisi ettevalmistamisel abiks on olnud. Suured tänud teile: Cedric, James, Veronika, Teve, Kairika, Marc, Loic, Clive, Paulo, Juta, Henri, Julie, Eduardo, Anneli, Cintia, Andrius, Helen, Elice, Kairi, Katrin, Riina, Aivi, Liisa, Triinu, Kadri, Nathalie, Greg, Eric, Patricia, Christophe, Carmen, Suzanne, Patrick. Loodetavasti said nüüd kõik tänatud:)


Kokkuvõttes olid need 3 kuud päris hullumeelne aeg - vaja tööl käia (ja sundida end ka mõtetes seal kohal olema:), samas siinset elu korraldada (asjade sorteerimine ja müük, kasutute asjade ära andmine ning allesjäetavate asjade pakkimine kolimiseks; igasugune paberimajandus nagu juhiload, passid, viisad, pangapaberid jne); nautida ka Luksemburgis toimuvat (üritused, kontserdid, õhtusöögid ja väljas käimine sõpradega jne); reisi planeerimine (riikide valiku tegemine, lennupiletid, vabatahtliku töö võimaluste otsimine) no ja kõige selle hulgas peaks aega leidma ka puhkuseks, sest muidu lihtsalt ei jõua. Märtsis tegimegi 2 nädalavahetuse reisi - ühe Saksamaale ja teise Hollandisse. Lihtsalt et vahepeal sellest organiseerimisest eemal olla ja mitte reisist rääkida ega selle peale mõelda. Nii raske on ennast "välja lülitada", reisimõtted on koguaeg peas.


Hollandis proovisime esimest korda couchsurfingut. Couchsurfing.com on lehekülg, kus lood endale profiili ning siis saad inimesi enda juurde ööbima võtta või lähed ise kellegi juurde ööbima. Kavatseme ümbermaailmareisi ajal seda kasutada, sest siis näeb kuidas kohalikud elavad.


Niisiis meil oli Celine aadress Leidenis, kuid meil polnud aimugi, kuidas see kõik toimib. Natuke naljakas, et lähed kellegi juurde koju, ei tea mis sind seal ees ootab ja siis veedad terve päeva/õhtu selle inimesega. Koputasime südame põksudes uksele, Celine avas ukse ning tervitas meid nagu vanu sõpru. Ta oli äärmiselt lahke ning pakkus meile palju enamat kui me oodata oskasime. Igati positiivne kogemus!


Viimane nädal enne reisi algust on olnud väga emotsioonide rohke. Laupäeval korraldasime suure peo, et kõikide sõpradega veel viimast korda lõbusalt koos aega veeta. Imelik mõelda, et me ei näe neid nüüd aasta aega. Esmaspäeval müüsin auto ära (ma poleks iialgi uskunud, aga natuke kurb oli ka. Ta teenis mind truult 4.a. ja mitte kordagi õnnetust ega probleeme) Seejärel terve nädala toimus üks suur pakkimine ja neljapäevaks oli kogu elamine kokku pakitud ning Belgiasse kolimine. Nii imelik tunne oli jätta oma kodu kellelegi teisele...Sel hetkel jõuab kohale, mida üks otsus endaga kõik kaasa toob...Oleks oodanud, et tekib kerge tunne kõikidest asjadest vabanedes, aga tegelikult oli ikka päris raske..


Viimastel päevadel oleme sõpradelt väga armsaid sõnumeid ja kirjakesi saanud. See teeb meid väga õnnelikuks, et meil sellised toredad sõbrad on! Nii hea tunne on sellist toetust tunda.


Selle nädalavahetuse kõige raskem ülesanne on aga veel ees - kuidas kõik asjad 2 seljakotti mahutada. Kui see pähkel lahendatud saab, siis oleme tõesti valmis esimest sammu astuma...


Nagu meile viimastel päevadel koguaeg meelde tuletatakse - maailm on ümmargune! Nii et oleme varsti tagasi!





Report as Spam

Comments

Tuuli on

Tsaukipauki reisijõmmid :)
Ootan huviga uusi postitusi :) ja ma pole unustanud sinule antud lubadust....teen selle ükspäev ära ja saadan sulle meiliga :) vot nii! Päikest ja olege tublid nagu alati! Kallistan ;)

Add Comment

Use this image in your site

Copy and paste this html: