Mägedesse

Trip Start Jan 18, 2008
1
25
38
Trip End Feb 19, 2008


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow
Where I stayed
Hotel for Agriculture Bank

Flag of Vietnam  ,
Sunday, February 10, 2008

Asjad juhtuvad siis, kui need juhtuvad. Või natuke hiljem. Või juhtub midagi muud.
Kella seitsme paiku sööme basseini serval hommikusööki. Umbes 7.20, 10 minutit enne bussi väljumist, selgub, et kohal on ainult umbkeelsed töötajad. See, kellele maksta ja tagasi saada passid, magab kodus. Lubab tulla 20 minuti jooksul. Paneme panuseid, kumb jõuab enne, tema või buss. Poiss siiski saabub, neiu tagaistmel ja passid kilekotiga motika sadula sees. Poole üheksa paiku ütleb meie kannatus üles ja palume hotellipoisil bussivahendusputkasse helistada. Bussijuht on unustanud meid peale võtta. Järgmine buss läheb kell üks.
Hotell lubab meil parkida siseõue ja läheme Andrusega "skandaali tegema". Praeme bussimeest tükk aega, tehakse ca 20 telefonikõnet, aga autot ega suurt muud ei lubata, kui bussi kell 12.30. Tõotab, et bussijuht meid never forget. Äsjaste sündmuste valguses kõlab see eriti usaldusväärselt.
Ujume, loeme, lebotame. Ja pakime ennast 12 ajal jälle kokku ja seame ootele. Pisut peale ühte tuleb buss, pealkirjaga Dalat, aga sinna meid ei võeta, vaid ainult üks valge samast hotellist. Palume uuesti helistada, lubatakse bussi viie minuti pärast, mille peale hotellipoiss silmi pööritab ja teatab, et see on väga bad business. Seda meiegi. Viite minutitega on kogemused ka olemas. Viis minutit Aasia vääringus jääb kusagile vahemikku 15 minutist kuni pooleteise tunnini Euroopa ajaarvamise järgi.
Kolmveerand kaks saabub pisike buss, mis meid peale korjab. Võtame bensiini ja juht tänavalt jääkohvi. Pardateenindus piirdub suitsupakkumisega, millest ma kirgliku passiivse suitsetajana loobun.
Imestame, kus küll on need kolm tegelast, kelle kohad me ära võtsime. Ju neile öeldakse, et unustati ära ja saavad minna järgmise bussiga. Võibolla see juhtus nii ka hommikul meie kohtadega ja aretame välja teooria, et äkki see algas neil juba mitu aastat tagasi. Ngoc Trang bussiputka on koht, mida tuleks edaspidi igaks juhuks vältida.
Kui silmad uuesti lahti teen, on ümberringi mäed. Tee keerleb siia-sinna, koosneb peamiselt kurvidest ja kihab motikatest, aeg-ajalt on keegi asfaldi sisse nelinurksed augud närinud. Pärast kahte tundi sõitu bussil vesi keeb ja teeme peatuse pisikese putka juures, kus putkatädi teeb hea pähklimüügikäibe. Külastan võsa, asiaatlike näojoontega neiu ootab kannatlikult teel, kuniks ma tagasi laekun ja läheb siis samasse kohta. Väga algatusvõimeline.
Kui juht on mootori uputamise lõpetanud, sõidame edasi. Möödume suurest kohviistandustega palistatud järvest, kus mõned puud kaelani vees. Edasi jõuame mootorrattur-kamikadzede piirkonda. Ämeriklane Eric teatab, et Dalatti on veel tund aega sõita. Sildi all "welcome to Dalat" püüame kinni rohelise bussi, mis kangesti meenutab seda, mille peale läks valge poiss meie hotellist.
Kõik inimesed on Dalatis. Juht tiirutab sihitult mööda linna, kuniks palume ennast maha panna ja asume hotelle pidi traavima. Ca 10 esimest on täis, siis näkkab ühega, kus kaks vaba tuba. Üheks ööks kõlbab küll. Pealegi, linnas on veel terve rodu seljakottidega hotelli otsivaid inimesi, muuhulgas meie hotellist varem lahkunud poiss, kellega kaks korda kokku jookseme.
Juba on pime ja, LP näpus, orienteerume Andrusega ja pisikese ringiga reisibüroosse, millega oleme dzunglimatka teemadel meilitsi suhelnud. Teised valged istuvad veel kotihunniku otsas. Suusamütsiga poiss ootab ja minu nimi on ilusti seina peal tabelis kirjas. Maksame ära 48 dollarit inimese kohta, mille eest lubatakse transporti, matka, nelja söögikorda, ööbimist, vett ja muid imesid. All included, nothing extra.
Sööme restoranis, kus on laudadel küünlad ja ehtsad roosid, kelner koogutab ette ja taha. Aasias muidugi ei pea magustoiduks võtma banana splitti... Aga vietnami kohvi on minu maailma kohvide edetabelis läinud kindlalt juhtima.
Hotellis on hambaharju tervele perele, kamme ainult üks. Vietnami hotellid paistavad silma selle poolest, et igal pool on kammid, enamuses ka hambaharjad ja -pasta. Ehk nagu Andrus teises Saigoni hotellis ütles - nad on siin kõvad kammijad.
Meie ilma ühegi aknata vannitoast tuleb valju tänavamüra.
Slideshow Report as Spam

Comments

kroop
kroop on

kamm
Äkki need vietnami kõvad kammijad on kuidagipidi saksa kammijaga, Loreleiga sugulased? Tema ka ju ainult kammis, mispeale kõik teised ära uppusid..

nipitiri
nipitiri on

Re: kamm
krt neid kammijaid teab, rannajoont on neil siin igatahes omajagu.

Add Comment

Use this image in your site

Copy and paste this html: