Mäkketõus

Trip Start Jan 18, 2008
1
6
38
Trip End Feb 19, 2008


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow

Flag of Cambodia  ,
Tuesday, January 22, 2008

Pildistame päikesetõusu ja stardime Prasat Preah Viheari suunas. Mäe otsas asuv tempel, Tai-Kambodza piiril. Taist tuleb korralik asfalttee, Kambodza poolelt raske mäkketõus.
Teeaugud on sedapuhku korralikud. Esialgu muudab sudu maastiku nõiduslikuks, üksikud puud udust paistmas. Hiljem hakkab päike lagipähe paistma ja maagia kaob.
Jõuame templi juurde ca kell 11. Liiga vara. All on hotell, aga külas pole midagi teha, ronimiseks palav, üleval ei ole ka nii palavaga midagi teha. Meid ümbritseb motikameeste ring, kes tahaks meid üles sõidutada. Lõpuks sõnastan plaani: ronime üles, lebotame külalistemajas kuniks Tai turistid on lahkunud ja päike hakkab loojuma, vaatame templit, ööbime üleval ja tuleme hommikul alla. Motikameeste ridu läbib nördimuskahin ja nad pudenevad suht kiiresti laiali. 
Sõidame raja algusse, vahetame lühikesed püksid matkapükste ja plätud matkasaabaste vastu. Hambahari fotokotti ja start. 800 meetrit tõusu, LP pakub graafikuks 2 tundi. 45kraadised lõigud vahelduvad lamedamatega. Ka juht ja Sokhom ronivad vapralt kaasa. Vaated vapustavad, särk higist märg. Leidub suuri siniseid ja väikseid kollaseid liblikaid. Autojuht John haagib ennast minu temposse ja mul tuleb temaga aeg-ajalt vestelda. Kavatseb endale meiliaadressi teha, kui rohkem inglisekeelseid sõnu selgeks on saanud. Näeme ahve puu otsast alla ronimas. Möödasõitvad motikakutid kommenteerivad meie liikumiskiirust. Olevat kiire. Ülejäänud seltskond on ammu maha jäänud.
Jõuame üles külla ja saame autojuhi tuttavate juures apelsinimahla, toorest mangot ja kookosemahla. John käristab välja. Perekond tahab mind enda juurde lõunale. Ca poole tunni pärast ei ole teistest ikka veel haisugi. John pakub, et nad on lõiganud lühemat teed pidi hotellini. Suundume siis ka sinnapoole, sisenedes templi juurde tagauksest. Templis ronib ringi kari Tai turiste. Õnneks ei sunni John mind nendega liituma, harjutame templi järsust trepist allaronimist.
Öömaja on kohalike kaubalettide vahelt läbi, turu tagaosas. Ukse järgi ei oskaks küll arvata, et siin magada saab. John küsib, kas farangid kohal. Ei, farange pole. Kahtlane. Vaatan toad üle. Sisustus piirdub voodiga, mis täidab terve toa ja on varustatud roosa sääsevõrgu ja karupiltidega tekiga. Toiletit otsides leian ruumi, kus on kolm suurt veetünni ja muud ei midagi. Dusiruum, järeldan. Kõrvalruumis on tünnidele lisaks ka vetsupott.
John läheb esimesena "dusi alla", mina sätin ennast Fitzgeraldiga öömaja trepile. Lugemise vahel piidlen kohalike tegemisi, ei olegi varem niimoodi nende "tagatoas"olnud. Erinevalt Indiast keegi mulle tähelepanu ei pööra. Viimaks ilmuvad nähtavale tuttavad kujud. Otsetee olla kulgenud "ettevaatust, miinid!"-siltide vahel ja Sokhom sõitis vahepeal motikaga, sinder. Mina tulin üles tunni aja graafikus, Andrus 1,5, ema 2 tunni graafikus. Valan ennast ka külma veega üle, väga karastav. Siis võtame õlled. Taustaks kõvad kõmakad - lõhatakse miine.
Edasi läheb Andrus pikutama ja me emaga teeme lühikese jalutuskäigu miiniväljal.
Siis veel raamatulugemist kohalike seltsis ja ema sebib kusagilt nuudlisuppi.
Enne päikese allavajumist ronime treppidest üles templi suunas. Esialgne mulje mõningatest viltustest kividest oli ekslik - see oli kõigest esimene värav. Edasi on tõesti suur ja võimas tempel. Kuigi ennist oli näha paari munka, ei ole tegemist siiski aktiivse templiga ja mungad rohkem turistid/palverändurid. Mõningaid tseremooniaid siiski aeg-ajalt siin läbi viiakse.
Tai turistid on koju läinud, kohtame ainult ühte valgete sokkidega sakslast. Taist asfalti mööda tulijad oma templit küll välja ei teeni...
Viimase templi taga avaneb ilus vaade alla tasandikule, vaatame seal istudes päikeseloojangut. All põleb Kambodza. Kui nad oma metsa nii edasi põletavad, järgneb mõne aja pärast ilmselt erosioon ja siis kõrbestumine. Aga sellele kohalikud praegu ei mõtle ja valitsuse käed on liiga nõrgad, et midagi ette võtta. Kurb. Maailmapanga 1996. aasta ennustuste kohaselt oleks mets Kambodzas pidanud lõppema aastal 2003, veel on siiski natuke alles.
Kell kodus peaks olema kaks ja EB tehing lõppenud. Eeldusel, et on teisipäev. Siin kipuvad nädalapäevad ühtlustuma sujuvalt eilseks, tänaseks ja homseks.
Päikese loojumise ajaks on teiselt poolt ilmunud täiskuu. Laseme Sokhomil ja Johnil alla minna ja rõõmustame neid sellega, et ei pea hommikul meiega uuesti üles ronima. Kuuvalgepildid on päris lahedad. Pime tempel on sürr, tuul ajab lehti mööda põrandat ringi, üks suur ämblik sibab kuhugi.
Slideshow Report as Spam

Use this image in your site

Copy and paste this html: