Päike!

Trip Start Apr 19, 2012
1
9
12
Trip End Apr 25, 2012


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow
Where I stayed
Hotel Posada del Valle Arriondas
Read my review - 5/5 stars

Flag of Spain  , Asturias,
Sunday, April 22, 2012

Kell kuus on väljas pime. Nii pime, et pole aru saada, kas sajab või mitte. Siiski, taevas osutuvad olema tähed, järelikult ei saja. Nagu Samanthaga õhtul kokkulepe jäi, teenindan omale ise pisut kornfleiksi piimaga.
Sõit kulgeb paksus udus, mis igalt poolt kerkib. Ümberringi võib aimata puude ja mägede kontuure. Covadonga osutub olema tõeline turismimeka. Esiteks on eelmises külas loomaaed. Ja siis tohutu parklate süsteem. Tihedamal külastusajal oma autodega üles järvede juurde ei lasta. Nii vara aga pole õnneks kedagi valvamas ja tiirutan kuni Ercina järveni. Tõusen udust kõrgemale ja tekivad vaated.
Järved peaks olema kusagil 1000 meetri peal või natuke üle. Johni teatel oli siin lund ja rada pole seetõttu näha ega ka hästi läbitav. Täna aga pole lumest suurt midagi järel, üksikud laigud siin ja seal. Ercina järv on üsna pisike lomp, mida ümbritsevad kõrged lumised kaljud. Rajamärgistus on sinise ja kollase asemel punane ja valge. Linnud vidistavad, muidu on vaikus. Rada teeb ühe järve juurest tiiru ümber mäe ja jõuab välja teise järveni, mille nimi on Enol. Kokku ca 4 km. Vähevõitu, aga pikemad rajad, mis siit algavad, ei ole kindlasti veel lumevabad. Järved on aga vaatamist väärt.
Päike kerkib pilvega võidu ja piilub vahelduva eduga. Lammaste näksitud rohi ja karge õhk tekitavad sama meeleolu, mis Ladakhis või Kõrgõzstanis oli hommikul telgist välja ronides – lootus soojemale päevale. Rada hargneb kuninga vaateplatvormi, mirador del rey suunas. Platvormilt paistab raagus lehtpuumets ja mäed igas suunas. Kits pageb valge tagumiku välkudes mäest alla.
Tagasiteel sõidavad minust mööda esimesed turistid. Enoli järveni jõudes võib juba näha paljusid autosid ja busse teispool järve edasi-tagasi sõitmas. Juhhei. Turnin Nigeli õpetuse järgi mööda kivirada järve servas, õnneks saab kaljust kinni hoida ja vette ei kuku. Õitseb igasugu lilli, näiteks poolkülmunud nartsissid ja tunduvalt värskema väljanägemisega võililled. Kuldnokad paarutavad ringi. Kahe järve vahelt künkalt on suurepärane vaade mõlemale järvele, lumistele mäetippudele ja alla orgu. Enamus inimesi teevad seda, mida meilgi. Sõidavad parklasse, teevad paar pilti, seisavad pisut aega kühmus, sest nabani jope ei vasta ilmastikule, istuvad autosse tagasi ja sõidavad koju. Hispaanlased küll sõidavad ilmselt restorani või kohvikusse. Võib igati aru saada, miks nad siin käivad: siin on ilus ja koht on tehtud ligipääsetavaks.
Alla sõites kipub vastutulev liiklus keset teed sõitma. Teepiiret ei ole ja kohe asfaldi servast algab kuristikku kukkumine. Saan sisemisest kurvist neid ülbelt vahtida.
Paus imposantse Covadonga kiriku juures, mis kõrgel mäenukil troonib.
Kuivõrd kell on saanud 11, on viimane aeg suunduda Cangas de Onisi juustuturule. See nali kestab seal kella kaheni. Kõik kohad on autosid täis, leian nurga tagant kaheeurose parkla. Terve suur tühi plats. Lähen sinna, kus tundub hulgem inimesi ja lette olevat. Müüakse aga hoopis kõikvõimalikku riidekaupa, mille keskel on üks auto küüslauguga. Leian siiski tänava ääres ka juustutauto. Müüja pakub kõiki juustusid kõigile ümberringi seisvatele kiibitsejatele maitsta. Nii saab kõhu päris täis. Kõva kädin ja seletamine käib sinna juurde. Võtan pisut seda ja toda ja uitan edasi. Rohkem ei paista nagu turgu olevat, imelik. Poejuustu ei taha, kädin ja värk peab ikka ka olema. Viimaks satun kõrvaltänavale ja väikseses nurgas on hulgim juustu, juurikalette ja kõva sebimine. Kõige paremini lähevad kaubaks juust ja mingisugused pisikesed valged pabulad. Keeleoskust paraku napib, et aru saada, millega tegemist. Juustuostmisega saan hakkama. Tassin saagi autosse ja läheb söögijahile. Salatit ja värki, tont seda aru saab, millal neil siin söögiaeg on. Inglise keelt ei räägita, nagu selgub, kobin tagasi hispaania keelele. Cafe con leche.
Söögimaju pidi käivad päikeseprille müüvad neegrid. Need satuvad ka alati ja igal pool sama ametit pidama.
Siider on kohalike hulgas populaarne. Selle serveerimiseks on eriline meetod: kelner tõstab pudeli pea kohale ja valab seal kõrge kaarega pisut klaasipõhja. Selline kodune gaseerimine. Osa läheb ka maha, mis on mõeldud maale tagasiandmiseks. Seda kõike seletab mullle hiljem Joann.
Eile sain Samathalt ka teada, mis värk nende kalajalgadel majakestega on. Asja nimi on „orreo" ja põhimõtteliselt on tegemist aidaga. Teivastel on maja selleks, et rotid sisse ei saaks. Ja trepid polegi katki, vaid viimane aste on meelega panemata – rott ei hüppa üle. Tänapäeval enamasti kasutatakse kas lihtsalt panipaiga, lisamagamistoa või millegi taolisena. On veel olemas kuuel jalal majake, mida nimetatakse teistmoodi, aga mõte on sama.
Näeb välja nii, et sadama (veel) ei hakka. Otsustan plaan A-ga lõpuni minna ehk käia veelkord La Molinas puid pildistamas. Rannikul tundub ka ilus ilm olema, aga ranniku jaoks pole mul täna plaani ega kaarti kaasas. Raja alguses on autosid, aga autodega saabuma pidanud inimesi rajal küll ei ole. Ilm üritab tibutama hakata, mõtleb aga ringi ja mõneks ajaks tuleb isegi päike välja. Puud on seega minu päralt ja kui kõik saavad eest, tagant ja küljepealt pildistatud, teen õuna- ja maasikapikniku. Maasikad, tõsi küll, pole suurem asi. Puude all on siin-seal laotud madalad kivist rõngad. Need on pähklipüüdjad. Kui pähkel puu otsast kukub ja tahab mööda mäekülge alla jõkke veereda, siis püüab kivimüür ta kinni. Selline kaval süsteem. Hakkab ikka tibutama ja jätan pähklisalu saabuvale kalamehele.
Kahepäevase külma jalavanniga olen saanud korraliku nohu.
Internetiühenduse piirkonnas on siidrit joov ja igavlev Philip. Diskuteerime militaarteemadel.
Poole ööni toimub äge vestlus Briti impeeriumi mõjudest tänasele maailmale. Philip on veendunud imperialist ja väidab, et inglise keelt räägitakse üle ilma kunagiste koloniaalvalduste tõttu ning ameeriklastel, rahal ja äril pole sellega midagi pistmist. John vaidleb ägedalt vastu. Hea, et kaklema ei lähe omavahel.



At six in the morning it's still dark outside. So dark that I can't understand if it rains or not. Still, in the sky are some stars which means it's not raining. Like we agreed with Samantha last night, I self-serve myself some cereals with milk.
Driving in thick mist that rises from everywhere. Around shapes of threes and mountains can b guessed. Covadonga turns out to be a real tourist destination. First is in the village before Covadonga a zoo. And the immense system of parking lots. In busier times visitorsr are not allowed up with their cars. So early luckily no-one is watching and I circle until lake Ercina. I rise above mist and views appear.
The lakes should be about 1000 meters above sea level or a bit more. John said that here will be snow and the trail is not visible and therefore difficult to walk. But today there's not much left of snow, some patches here and there. Lake Ercina is a rather small pond, surrounded with high snow-capped rocks. Way-marks are red and white instead or blue and yellow. Birds chirp, otherwise it's quiet. The trail make a circle around a mountain from one lake to the other which in called Enol. Total about 4 km. Short but the longer trails that start fro here are definitely not snow-free yet. And the lakes are worth looking at.
Sun rises racing with cloud and peeks with varying success. Grass cut by the lambs and fresh chilly air make me feel like climbing out of the tent early morning in Ladakh or Kyrgyzstan - hope for a warmer day.
The trails forks to a view point, mirador del rey. From the view point bare forest, without leaves is visible and mountains each side. A goat escapes down the hill.
On my way back first tourists drive past me. By the time I get to lake Enol there are a lot of cars and buses driving back and forth on the other side of the lake. Great. I scramble along the stones in the lake, following Nigel's instructions. Luckily I can hold on to the rock and don't fall in the water. Various flowers are blossoming, like half-frozen daffodils and more fresh looking dandelions. Starlings dart to and fro. From the hill between the two lakes is a lovely view to both lakes, snow-capped mountains and down the valley. Most of the people do what they do everywhere. Drive on the parking lot, click a few photos, stand a while holding themselves stooped because their fancy jacket does not correspond to the weather, get back into the car and drive home. The Spanish probably drive to a restaurant or cafe. I can understand why they come here. It's beautiful here and the place has been made accessible.
Driving back down, the opposing traffic tends to drive in the middle of the road. There's no crash barrier and where asphalt ends starts a fall down. I can look at them arrogantly from the inner curve.
A short break at the imposing Covadonga church standing high on a cliff.
As it's already 11 o'clock it's high time to get to Cangas de Onis' cheese market. It lasts until two. All is full of cars, I find a 2 € parking lot around a corner. A big empty space. I go towards where most people and stalls seem to be. But they are selling clothes, only one car selling carlic. And there is one truck selling cheese. The sellers offers every bystander to taste his assortment. You can get your stomach full here. Loud chatter and explaining goes with it. I take a bit of this and a bit of that and wander away. It seems to be all there is as for the market. Weird. I don't want any cheese from a shop, chatter and all that has to be as well. At last I happen to step on a back street where there are loads of cheese and vegetables and lot of people in a small corner. Mostly they are buying cheese and some kind of small white pellets. Unfortunately I don't speak Spanish good enough to understand what are these. But I can buy cheese. After carrying my booty to the car, I have some lunch. Salad and stuff. You never understand when they have their eating times here. No English spoken, I switch back to Spanish. Cafe con leche.
Black men selling sun glasses walk in and out of cafes. They find always and everywhere the same profession.
Cider is very popular among locals. There is a special way to serve it. Waiter lifts the bottle above his head and pours from there a small amount to the glass. Bubbles home-made. Some falls to the ground and it's meant to give it back to the earth. Joann explains all that to me later.
Yesterday I found out from Samantha what's the thing with those little houses on stilts. The thing is called 'orreo' and is basically a granary. It stands on stilts to prevent rats from getting in. And the staircases are not broken, the last step is not put in place on purpose - the rat doesn't jump over the gap. Today these are mostly used as a simple storage room or additional bedroom or something like that. There are also houses that stand on six 'feet', these are called differently but serve the same end.
Looks like it's not going to rain (yet). I decide to continue with plan A and that means going back to La Molina to take more pictures of the trees. It seems also to be nice weather on the coast but I don't have a plan nor a map for the coast today. There are cars in the beginning of the trail but those people, supposed to have arrived with the cars are nowhere to be seen. It tries to drizzle but changes it's mind and even the sun comes out for a while. I've all the trees just for myself and all of them get photographed from front, back and side. Apple and strawberry picnic. The strawberries aren't really worth the trouble, though.
Under the trees are some low circles laid out in stone. These are nut catchers. It the nut falls down from the tree and wants to roll downhill the nut catcher catches it. Such a clever system. It starts to drizzle now and I leave the chest-nut grove to an arriving fisherman.
With this cold foot-bath during past two days I've got a heavy rhinitis.
In wifi-area there's Philip drinking cider and looking bored. Military-discussions.
Until midnight we have hefty discussion about the impact of British Empire on today's world. Philip is a convinced imperialist and claims that English is spoken around the former colonies only because of their imperial past and Americans, money and business have nothing to do with it. John argues against it vehemently. Good they don't start a fight.

My Review Of The Place I Stayed



Loading Reviews
Slideshow Report as Spam

Use this image in your site

Copy and paste this html: