Vettinud rajad

Trip Start Apr 19, 2012
1
8
12
Trip End Apr 25, 2012


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow
Where I stayed
Hotel Posada del Valle Arriondas
Read my review - 5/5 stars

Flag of Spain  , Asturias,
Saturday, April 21, 2012

Hommikusöögivaade on mägede vahel hiilivale udule. Nagu podiseks orgudes hiiglaslik katel. Vihma parasjagu ei saja, hakkab aga kohe sadama, kui uksest välja astun. Joann annab mulle kaasa kolm marsruuti ja kaardid. Püüan täna lumepiirist allapoole jääda.
Arriondases astun läbi pagariärist ja valin letilt suure rõngassaia paksu šokolaadiga. Edasi uidates satun turuplatsile, kus üks kaupmees on oma tavaari juba laiali laotanud, konkurent sätib alles kilet lettide kohale. Kuulan kohalike omavahelist vadinat ja püüan üles noppida mõnd tuttavat sõna. Kui minu järg tuleb, küsin tres manzanas y un kilo de fresas. Maasikad näevad lihtsalt nii ahvatlevad välja. Lisaks on need ilmselt kohalikud. Algo mas? Nagu õpikudialoog. Ma ei jäta vist siiski väga usutavat muljet, sest lõpuks teatab müüja mulle „thank you, merci, danke schön".
Kõigepealt sõidan La Molinasse. Mõningane ekslemine kitseradadel ja mõistatamine, mida võis Nigel mõelda „küla alguse“ all: silti või esimesi maju. Ilmselt mitte kumbagi, vaid hoopis keskmisi maju. Otse minu ees ületavad tee kolm metssiga. Kitsas rada lookleb kaljude vahel jõe ääres. Triibulised püstised seinad läigivad vihmas. Ei kulu palju aega, kui saapad jälle lirtsuvad. Kaljud taanduvad kaugemale ja nende asemel on edasi minnes üksikud jämedad puud, osad samblased tüved on okste raskuse all pooleks vajunud ja seest õõnsad. Kivist majanurkade järgi võib aimata, et siin oli kunagi küla. Pisikese kiriku seinad on veel püsti. Teisel pool jõge söövad rohtu kaks hobust, laskmata ennast vihmast segada. Osal kirikust on veel peal lontis katus, seisan varju all lootusega, et vihm hõreneb. Seda ei tee ta aga mitte. On selline järjekindel peenike tihe vihm, mis kogu ilma läbi leotab. Lõpuks stardin tagasi auto suunas, vahepeal märja kaameraga puid jäädvustades.
Sõidan Puentenuevosse ehk Uuesillale. Sealt algab el camino encantau, nõiutud rada. Nõidumine seisneb puuskulptuurides, mis kõndijat raja äärest ootamatutes kohtades vaatavad. Igaühel on ka midagi öelda. Nuberu näiteks väidab, et tema kamandab vihma ja tuult. Sel kevadel on ta siinse kandi vihma eriti kummaliseks kamandanud, isegi kohalikud ei taipa, mis lahti on. Tavaliselt on Asturia rannikul muutlik ilm, vihm ega ka ükski muu ilmastikunähtus ei kesta järjest kaua aega. Sel aastal lubab ilmateade veel kahe nädala jagu vihma. Rada kulgeb 9 km sinka-vonka ühest külast teise, mööda munakiviteede jäänuseid või lehmaradu. Külad on vihmasele laupäevale sobilikult tühjad, lõhnab sõnniku järele ja kogu aeg kostab lehmakellade kolinat. Tõeline pastoraalne idüll. Suur valge koer magab maja ukse vahel, ei võta aga vaevaks minu ilmumisele kuidagi reageerida. Mõned majad on lagunenud, rohi aknaaukudes kasvamas, mõni on uus ja värviline. Iseäralikud on pisikesed vaiadel ehitised, mõni on krohvitud ja alumine osa täis ehitatud, mõnel jälle üles minev trepp lagunenud, aga alumine osa kasutusel autogaraaži või panipaigana. Külade vahel on roheline kuppelmaastik hõredate metsasaludega. Eks see üks paras lasterada ole, aga sellise ilmaga piisavalt tore. Vihm jääb hõredamaks. Ricalientest korjan endale sappa väikese tokerdanud koera. Käib sabas ega taha tagasi minna. Siis jookseb ette ja vaatab iga natukese aja tagant tagasi, kas ma ikka tulen. Puentenuevos õnnestub peni maha raputada.
Madalad pilved tekitavad tunde, et on õhtu ja juba hämaraks minemas. Kell on alles viis läbi, aga mereäärset rada enam enne õhtusööki hästi läbida ei jõua. Pole eriline rannailm ka. Sõidan siiski rannikule ja pargin ennast Playa Burrole. Lained mühisevad ja pritsivad kivide vastu randudes kõrgele. Manustan šokolaadisaia ja maasikaid, jälgides auto turvalisest kuivusest merd.
Tagasiteel väldin mõnda aega edukalt kiirteed ja kulgen jätkuvalt mööda pisikesi käänulisi külateid, kus kiiruse kohta käivad märgid vahelduvad kiiremini kui ma käiku jõuan vahetada. Teega paralleelselt on raudtee. Eks näis, kas rongiga sõitmisele saab siin paremini pihta kui Vietnamis.
Õhtusöögi ootel sätin ennast läpakaga kamina ette, taustaks mõnus hispaania kitarrimuusika. Nigel ja Samantha räägivad omavahel hispaania keeles.


Breakfast-view is towards fog, sneaking between the mountains. Like a huge kettle would be boiling in the valleys. It's not raining but it starts when I step out the door. Joann gives me instructions for three walks and maps. I'll try to stay below snow line today.
In Arriondas I visit a bakery and choose a huge round white-bread with thick chocolate. Walking ahead I arrive to marketplace where a merchant has just spread out his things. His competitor is only adjusting the plastic sheet to cover his empty stall. I listen to the locals chatting and try to pick out some familiar words. When my turns comes I ask for tres manzanas y un kilo de fresas. Strawberries just look so tempting. In addition to that these are probably local. Algo
mas? Like from a language learning book. It seems I'm not too convincing since in the end the seller says 'thank you, merci, danke schön'.
First I drive to La Molina. Some wandering on goat tracks and wondering what could Nigel mean by 'start of the village' - the sign or first houses. Probably neither but the cluster of houses at the end of asphalt. Right in front of me three wild pigs cross the road. Narrow path jiggles between the rocks and along the river. Steep striped walls glisten in rain. It doesn't take much time to make my boots soaked again. Rocks move further away and the path comes to a clearing with majestic thick trees, some mossy trunks cut in half under the weight of the branches and hollow inside. From stones marking edges of houses one can guess that some time ago a village was here. Walls of a small church are still standing. On the other side of the river two horses are grazing, not bothered by the rain. A part of the church still has some roof left so I stand there a long while waiting for the rain to weaken. It doesn't. It's the kind of stubborn thin dense rain that soaks through everything. Finally I start back towards the car, recording the trees with my wet camera as I go.
I drive to Puentenuevo or Newbridge. There starts el camino encantau, enchanted trail. Enchanting means wooden sculptures that look at the walker from unexpected places next to the path. Each has something to say. Nuberu for example claims to command wind and rain. This spring he has commanded the rain around here to be especially weird. Eve the locals don't understand what's going on. Usually the weather changes very fast on Asturian coast, rain or any other type of weather doesn't last for long. This year the forecast promises another two weeks of rain.
The trail goes 9 km from one village to the next along remains of cobbled paths or animal tracks. The villages are as empty as they should be on a rainy Saturday. It smells of dung and from time to time one can hear cow bells. Real rural idyll. A big white dog sleeps between the door of a house and doesn't bother to react to my appearance in any way. Some houses are dilapidated, grass growing through the windows, some are new and colorful. Peculiar are small buildings on stilts, some plastered and build full at the ground level, some have the staircase broken but the ground floor being used as garage or storage.
Between villages is green hilly landscape with some patches of forest. It's a bit of a children's trail  but nice enough with this weather. Rain gets lighter. From Ricaliente a small shaggy dog starts to follow me and doesn't want to turn back. Then runs ahead and looks back every once and a while to make sure that I'm still coming. He's got some business of his own in Puentenuevo.
Low clouds make it feel like late in the evening, like it was getting dark. It's only past five but there's not enough time to walk the small coastal circle before dinner. Not much of a beach weather anyway. Still I drive to the coast and park at Playa Burro. Waves roar and crush against the rocks. I eat the chocolate bread and strawberries, watching the sea from the secure dryness of the car.
Going back I avoid the motorway for quite some time, driving along the small curvy roads where signs for max speed change more quickly than I can change gear. Parallel to the road is railway. We'll see if riding a train goes off better here than in Vietnam.
Waiting for dinner I sit in from of the fireplace with my laptop, lovely Spanish guitar music as background. Nigel and Samantha speak Spanish with each other.

My Review Of The Place I Stayed



Loading Reviews
Slideshow Report as Spam

Use this image in your site

Copy and paste this html: