Pico Zorru

Trip Start Apr 19, 2012
1
7
12
Trip End Apr 25, 2012


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow
Where I stayed
Hotel Posada del Valle Arriondas
Read my review - 5/5 stars

Flag of Spain  , Asturias,
Friday, April 20, 2012

Sajab. Hommikusöök on pehmelt öeldes lakooniline. Saan Nigelilt kaardid ja juhised Pico Zorrule ronimiseks. Koos hoiatusega, et lume tõttu ma ilmselt kaugele ei pääse.
Mäed on mähitud pilvedesse, kord paistavad, siis jälle mitte. Pea kohale pilve sisse tekib mõnikord hiiglaslik kõrge kaljurünk. Rajal pole alguses häda midagi. Natuke lund ja natuke soppa. Ehmatan ühte kitselist. Vaated on pilvede taga. See-eest on raja kõrval panoraampilt sellega, mis siit kõik võiks paista. Katsetan siit ja sealt, niipea kui rada kitsamaks läheb, kaob see lume sisse ära. Iga kord kui otsa ringi keeran, tuleb päike välja. All orus on maa roheline nagu samet, allpool on ka puud lehes. Ülevalpool on ainult pungad või siis väiksed valged õied. Siin-seal paistab punane kivikatus. Lõhna ja jälgede järgi otsustades majutuvad majakestes pudulojused.
Kõige kaugemale jõuan mööda lumist laiemat kruusaklibulist teed, mis on suure tõenäosusega õige rada. Viimaks hakkab aga ka seal lumi juba üle põlve käima. Lumi on märg ja raske, saapad lirtsuvad. Otsustan tagasi minna, sest varbad külmetavad ja kõht on tühi. Vahepeal on lumi silmaga nähtavalt sulanud, ka panoraampilti on nüüd paremini näha ja mägede isikud saavad tuvastatud. Päike paistab selga, mistõttu ei ole autoni jõudes mingit tahtmist sinna sisse ronida. Teisel pool teed näüitab silt Pico Pirzuni. Ida y vuelta 3,5 tundi, kaugus 4,5 km. Vaatan, kaugele pääseb. All orus paistavad Vuego punased katused. Mõne aja pärast on teerist ja nool, mis näitab tuldud teed tagasi. Selgub, et see keerleb üsna vabalt posti küljes ja näitab ilmselt pigem tuule suunda. Valin päikesepaistelisse külge kulgeva raja, mis varsti lehmarajaks muutub ja siis üldse silmist kaob. Ehh. Istun kivil, kuulan lindude vidistamist, lehmakelli ja jälgin pilvede liikumist. Tulevad kurjemad pilved, longin tagasi. Hotellini jõudmise ajaks sirab päike pilvede vahel ja igal pool on mõnus roheline kevad-valgus.
Söögilauas liitun Johni ja Philipiga. Philip on Johni vend, kes saabus täna ja on kaks korda suurem kui John. Nende pere juuksed on jaotunud umbes sama ebavõrdselt kui Raudade perel. Philipi inglise keel on nii ümmargune, et minuni jõuab jutust ainult osa.
Täna on köögis Nigeli ja Joanni tütar Samantha oma poiss-sõbraga. Toit on tõttöelda vürtsikam ja maitsvam. Samatha räägib korrektset ja selget inglise keelt, vehkides sealjuures kätega nagu hispaanlane.
Philip puistab kummalisi fakte ja annab Johnile võimaluse väita, et kõik faktid, mis Philip kusagilt üles korjab, on valed. Erimeelsusi on ka maitse osas, kuid Philipi veinivalik leiab heaksiitu. Vennad on pärit kusagilt söekaevandus- ja terase tootmise piirkonnast, kus veel kümmekond aastat tagasi söepuru õhus hõljus. Nüüd püütakse sellest jõest kala, kuhu mõni aeg tagasi terasetööstus oma heitvee lasi. Arutatakse kala värvi üle. John veenab Philippi, et tolle aeda mahub küll aedvilja kasvatama. Kirutakse venelasi (mina pole algataja). John ennustab, et Philip kukub kella üheteistkümneks magama. Ja nii ongi, 22:48 ta juba haigutab laialt.



It rains. Breakfast is rather low-key but it suits me. Nigel gives me maps and instructions to climb Pico Zorru. With a warning taht because of the snow I'm not likely to get far.
Mountains are wrapped in clouds, at times visible, then not. Sometimes a hole in cloud appears above the head to show a giant rock.
The beginning of the path is fine. Some snow and some mud. I frighten a goat or deer. Views are behind the clouds. Instead there's a picture next to the trail what all could be visible here. I try from here and there but as the path narrows, it disappears in snow. Each time I turn around, the sun comes out. Below in the valley the ground is velvety green and trees are turning green as well. Up here are only buds or small white blossoms. A red stone roof here and again. Judging from smell and traces animals inhabit these small houses.
I get the furthest along a brader semi-paved road which could be the right one. Then there as well the snow starts to be over knee-deep. Snow is wet and heavy, boots are soaked. I decide to go back. My toes are frozen and I'm hungry. Meantime the snow has melted visibly, also the panorama is visible and I can identify the mountaintops. Sun shines on my back so I don't have any wish left to sit into the car when I reach the parking lot again. On the other side of the road there's a sign pointing to Pico Pirzu. Ida y vuelta 3,5 hours, distance 4,5 km. Let's see how far can I go. Below in the valley are red roofs of Vuego. After some time the road forks and the sign points back to where I came from. It appears to move quite freely and probably shows the direction of the wind. I choose the way going into sunshine which turns into an animal track soon and then disappears altogether. So I sit on a stone, listen to birds, cow bells and follow the movement of the clouds. Angrier clouds appear and I go back. At the hotel there's sun and lovely green spring light everywhere.
For dinner I join John and Philip. Philip is John's brother, he arrived today and is twice as big as John. Hair is their family is divided as unequally as in the Raud-family. Philip's English is so round that only a part of what he says is understood by me.
Today Nigel's and Joann's daughter with her boy-friend are in the kitchen. Food is more spicy and tasty. Samantha speaks very English-English and gesticulates like Spanish.
Philip strews weird facts which gives John the possibility to say that all fact coming from Philip are wrong. There are also differences in taste but Philip's choice in wine will be appreciated. The brothers come from some coal and steal industry area where some dozen years ago coal dust hung in the air. Now people go fishing in the river where the steal industry used to throw it's waste water. Some more comments on Russians (I didn't start). John predicts that Philip falls asleep before eleven o'clock. So it is, at 22:48 he already yawns broadly.

My Review Of The Place I Stayed



Loading Reviews
Slideshow Report as Spam

Use this image in your site

Copy and paste this html: