Viimane päev
Trip Start
Sep 14, 2011
1
8
Trip End
Sep 22, 2011
What I did
Ronisin mäkke ja ...
Calpe, Valencian Country, Spain
Wednesday, September 21, 2011
Täna jääme koju, seega tuleb vallutada kohalik kalju - 336 m üle merepinna ja suht järsk, ülijärsk, kui olla täpne. Muid soovijaid ei leidu, seega relvastun kaasavõetud jalgrattasõiduks määratud botastega ja asun üksi teele. Veepudeli unustan maha.
Jahisadama juurest läheb tee ümber kalju, kuid see on väga tsiviliseeritud, jalutab hulk pensionäre ja teeäär on kaunistatud lillede ja põõsastega. Kui tee meres lõpeb, jään kaljule kurvastama ja vahuseid laineid imetlema. Saan peatselt seltsi. Lähedal põõsaid pügav meesterahvas teeb juttu. Ta on jardinero(aednik - jardin - aed), pärit Granadast, varem töötanud paigas, kus eelmine kord Hispaanias olles sai käidud (Dali kodu lähedal kelnerina), nüüd 10 a siin aednikuna jne, Meelsasti praktiseerin hispaania keelt. Saan teada vajalikke asju - et kaljule ronima pääseb hoopis sadama juurest väikesest väravast, et kell viis on sadamas kalaoksjon ja et meenutan naeratuse tõttu andaluuslannat (haa!!!). Tema saab teada, et lähedal kolav meesisik pole "mi marido" (abikaasa) ja selle peale teen minekut. Adios!
Varustan end uue pudeli veega ja salliga päikese vastu ja tunne ära koha, kust kuus aastat(?( tagasi koos Madisega sama kaljut kõrgete kontsadega vallutama asusime. Tookord tuli ööpimedus peale tunneli suus ja tagasi sai tuldud üsna käsikaudu. Nüüd peale tunnelit alles teekond algab, tuleb ronida mööda kive ülespoole kaljutipu suunas, kallak on vaid veidi lamedam kui 180 kraad ja allapoole on juba alguses üle paarisaja meetri vabalangemist. Pakin lahtised asjad seljakotti ja juurdlen, kas olen hakanud kõrgust kartma või ei. Soovitav on ilmselt mitte karta. Vähimgi libastumine lõpeb kindla peale väga halvasti. Teekonna iseloomustus on märgitud tahvlile tunneli alguses" very dangerous" . Kena on vaadata oma linnakest linnulennul. Kaljudel turnib mõnikümmend inimest nagu kärbsed kivilt kivile ülespoole, osa tuleb juba tagasi, klammerdudes kivirünkadele. Nagu mõne aja pärast paistab, seisavad paar uljaspead tipus, linnakese poole langeb kaljusein alla püstloodis. Ega ta ju polegi kõrgem kui Munamägi. Loobun siiski enne tippu. Kui aega oleks, katsetaks järgmisel päeval uuesti, sest kõrgusehirm on järgi andnud.
Rannas on kollane lipp - s.t. lained! Tore!
Saame taas kõik kokku kalaoksjonil - pargastelt laaditakse kalad sadamas maha, transportöörid viivad kastid oksjonisaali, kus restoranide ja poodide omanikud neid amfiteatri astmetel kahelt poolt pingsalt sihivad, pakkumised tehakse käesoleva puldi abil, kastid rändavad transportöörilindil printerini, mis trükib kasti kaalu ja omaniku nime ning kast rändab manuaalselt ostja kaubaalusele. Suur digitaalne tabloo kajastab asjade seisu.
Selle peale tuleb isu manustada kalaroog ühes paljudest sadamarestoranidest. Ja anda lubadus ka õhtusöögiks sealsamas.
Mida teemegi peale mojitot oma promenaadil, see on sama hea kui eilegi.
Peale kalarooga ja ohtrat veini sadamarestoranis (10 eurone päevamenüü!) on koduteekond üpris lustakas.
Prrr - tuleb pakkida ja korter koristada. Sellega ongi juba teekaaslased ametis...
