Puhkusepäev 2

Trip Start Sep 14, 2011
1
3
8
Trip End Sep 22, 2011


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow
Where I stayed
What I did
mäge ja merd

Flag of Spain  , Valencia,
Friday, September 16, 2011

Enne  hommikuahetust äratab mind  rannas madistav traktor - lihvib liiva supelsakste jaoks siledaks,
seejärel kohv  oma rõdul ja randa - tunnike vees kõlkumist, vesi on nii soe, et välja ei taha tulla-
Stardime Callosa D'En Sarria poole, seal pidavat olema võimas kosk....
Tee läheb läbi mägede, tee ääres apelsinisalud, sidruni-, virsiku- ja kõikvõimalikud muud aiad, osalt kaetud tohutute heledate palakatega päikese vastu - teab Krista.
Suund on läheduses asuvale kosele - Cascada de Algar.... kuigi võib siiski juba ette  kahelda selles, kui palju seal vett võiks olla. Esimesel parklavahil õnnestub meilt kasseerida 3 euri ja nagu edaspidi selgub, on ees hulgaliselt tühja parklaid ja restorane, kus parkimist kohvitajatele tasuta pakutakse. Vett koses on tõesti vähevõitu ja loobume pileti lunastamisest.
Järgmine punkt programmis Popoli küla mäe otsas  - kuid GPS antud juhtnööride järgi ühel trajektooril tagajärjetult ringi tiirutamist otsustame lahkuda Altea suunas. Ja olemegi tolle vanalinna serval. Olevat säilinud mauride argne kesklinna kvartal. Ronime treppe mööda kirikuni, siestane vaikus ja inimtühjus ümbritsemas päikeses tukkuvaid heledaid vanalinna maju, kaunistatud freskodega seintel ja mosaiikide aknaümbristel. Peamine vaatamisväärsus - 211 veesülitiga purskaev, igale Valencia vallale üks - selle vee joomine annb kõik head omadused, mida enne pole olnd, kui tsiteerida J.-t, vesi on tõesti hea. Nii et tagasi saabuvad varasemast  hulga õilsamad olendid.
Altea rand on prahine (natural organic siiski) ja kivine, nii et ujumine ei võta tavalist  tundi. Suundume Altea kaunisse vanalinna, mis jällegi ulatub linna kohal kõrguva sinikirju tornikiivriga väga ilusate kujudega kirikuni. Kaunid  õnnelikud nukunäod,  kirik on helge ja valge, altarile pannakse paika suuri elusaid  lillesülemeid. Polegi ju muud teha, kui vaadata kirikut ja juua selle esisel platsil õlut (!), sest kõik meie ümber on väljasurnud ja vaikne, restoranide kaetud lauad tühjad, poekeste uksed kindlalt suletud ja eriti pole näha ka hingelisi. Ainult kirikukellad taovad valjult iga veerandtunni järgi kiiretempoliselt - nagu saaks asja ruttu kaelast ära ja tagasi kella kõrvale lesima.  Või toimub see automaatselt? 
Mida ei usuks peale kuut, kui poekeste ja galeriide aknakatted alla rullitakse, ukseesised harjatakse, kelnerid naeratavad restoranide ukseorvades ja tänavad täituvad kenades suveriietes enamasti üle keskealiste härrade ja prouadega. Meie kõhud löövad juba ammu pilli, sest lõuna on olnud  provisoorne. Peale ümbritsevates toidukohtades hinna ja kvaliteedi väljaselgitamist  leiame kena rõduga restorani, kust paistab nii kirikuesine rahvast täis plats kui meri ja vanalinna katused ning all kitsalt äritänaval aeglaselt jalutavad inimesed. Jääme väga rahule on oma tapas'i ja pastadega.  Majavein on odav ja hea.
Täiskõhuga on mõnus siirduda poekesi kammima. Leiame pildi esikuseinale, huvitava kootud vesti, kõrvarõngad (jälle!), pluusi, ...? mis veel?
Reedese õhtu lõpetame korralikult eesti moodi - mitte nagu hispaanlased, kes jäävadki meist istuma kümnetesse restoranidesse, baaridesse ja kohvikutesse, kust meie rõdule kostub veel kaua rahulolevat kõnekõma ...
   

       
Report as Spam

Use this image in your site

Copy and paste this html: