Borovetsis suusatamas

Trip Start Dec 27, 2008
1
3
5
Trip End Jan 03, 2009


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow

Flag of Bulgaria  , Sofia Region,
Wednesday, December 31, 2008

See, et Bulgaarias saab suusatada, selgus juba enne reisi ja võtsime igaks juhuks oma mäeriided kaasa. Ja juba 3.päeval otsustasimegi siis mäele minna. Valisime keskuseks Borovetsi - seda soovitasid kohalikud eestlased kõige enam, kuna keskuses on ka mäeküla elu üsna aktiivne.
Meiega tuli ka üks kohalikest eestlastest - Rauni - kaasa. Nii me siis neljakesi teele asusime - Anne, Risto, Marek ja Rauni. Kõku oli jällegi tööl. Kuidagi üsna kobamisi leidsime üles õige teeotsa ja sõit mägedesse kestis natuke üle tunni. Möödusime mitmest väikesest asulast ning tee peale jäi ka üks tõsiselt suur mägijärv.
Kohale jõudes tõdesime rõõmuga, et kõigile jagus varustust - isegi Mareki jalanumbrile 47...
Risto küll hiljem kirus üksjagu oma suuski - üks klamber oli jäänud paika keeramata ning lihtsalt logises. (Tegelikut tuli lamber tasahilju lahti) Kui Risto ei oleks erilise hoolega oma põlve hoidnud, oleks neist suuskadest talle kindlalt väheks jäänud.
Kuna jõudsime ennast valmis peale 12, saime osta poole päeva pileti, mis maksis 28 levat. 20 olime ennist maksnud ka varustuse eest. Esimese lifti järjekord oli tõeliselt pikk. Kui lõpuks kondliga tippu jõudsime, leidsime, et nüüd oleks aeg juba lõunat süüa. Mägibaarides on enamasti vanemad meesteenindajad, kellest esmapilgul ei saakski aru, et nad teenindama peaks - igaüks on isemoodi suusakostüümides ja näevad suht suvalised välja. Siiski toit oli päris hea ja õppisime ära ka Rauni soovitatud kuuma kakao rummiga - väga hea maitses J
Tegime siis oma esimesed sõidud ka. Mägi oli enam-vähem. Aga kuna ilm oli suht külm ja tõstukid kõik tuulele valla, siis ega me liiga palju sõitma ei kippunudki. Kõige suuremaks katsumuseks osutus ülevalt tipust päris alla tagasitulek - mägi oli kohati päris kõrge ja mingite lõikude peal olid suured kivid väljas - hea, et meil olid rendisuusad...
All tegime väikesed afterski joogid ja kuulasime kohalikku mägikõrtsi bändi. Kõrtsis oli õnneloos - igaüks kirjutas oma nime ja võita võis pudel veini. Kuna Annel õnnestus kerge käeviipega ära lõhkuda suur pokaal, kus õnneloosid sees olid, siis sai temast ka kohe fortuuna - tõmmates välja 3 kohalikku ja tundmatut nime. Klaasist oli näha nii Anne enda kui Risto lipikud, aga natuke kohatu tundus neid lipikuid ise välja loosida.
Jalutasime külas ringi ja ostsime 2 mütsi - ühe Kõkule ja ühe Annele. Marek ja Rauni haarasid ka ühe kohaliku napus - raki - tee peale kaasa ja hakkasimegi tagasi kulgema.
Jälle tund ja natuke peale sõitu ja jõudsime tagasi linna. Korjasime tee pealt peale Kõku ja asusime otsima söögikohta, mille tahtsime vana aasta õhtuks kinni panna. See osutus oodatust oluliselt raskemaks. Kõku ja Marek otsisid jalad ja kõik meie ülejäänud autoga. Lõpuks pidime küsima abi teiselt kohalikult eestlaselt hüüdnimega Sepo - tema juhatas ka automehed õnnelikult sihtpaika. Saime menüüd paika ja läksime sööma - taaskord väga mõnusasse ja vapustava köögiga paika, mille nime praegu ei mäleta J kõhud said nii täis, et tagasi otsustasime kõndida jala.
Lahe päev oli.
 
Slideshow Report as Spam

Use this image in your site

Copy and paste this html: