Suur kanjon
Trip Start
Feb 06, 2008
1
32
38
Trip End
Mar 13, 2008
Where I stayed
Grand Canyon, Arizona
Friday, March 7, 2008
Sõita on Las Vegasest kanjonisse ca 450 km ja GPS pakub sõiduajaks ca 5 tundi. Jälle peab tõdema, et kui ei oleks GPS-i, läheks meil ringi liikumiseks oluliselt rohkem aega ja närve. Selle seadme abil aga võid praktiliselt autosse istumise hetkega teekonda alustada. Tuleb vaid soovitud sihtpunkt sisse toksida ning edasi hakkab aparaat sind juba juhendama, kuhu pöörata ja millise aja pärast. Kohe reisi alguses ennustab seade ka kohalejõudmise aja ning senise reisi jooksul oleme tõdenud, et teeb seda ülitäpselt.
Tee peal kogesime päris võimsaid vaateid juba natuke Vegasest välja sõites. Üks mainimstväärsemaid sealkandis on Hooveri tamm, mis on ühtlasi võimas elektrijaam. Tammi ette on paisutatud võimas järv, mis nägi möödasõites väga maaliline välja. Natuke maad edasi sõites võtab maad suhteliselt lage ja taimedeta maa, mida kaugusest ääristavad suured mäemassiivid. Mitmekümneid miile ei ole teel mitte midagi elutegevusele viitavat. Siis on ühel hetkel väike külake, kus saab tankida ja midagi süüa osta, edasi liikudes jälle pikk maa tühjust, kuid ca poole tee pealt hakkab loodus minema natuke lopsakamaks. Seniste kolletunud heinatuustite asemel on tee ääres ja mägedel näha juba ka puid. Teed ise on sirged, siledad ning kaherealised mõlemas suunas. Kahte suunda eraldab paarikümne meetri pikkune maastikuala.
U 100 km enne kanjonit keerame kitsamale teele ja taas hakkab ümbrus minema tasasemaks ning lagedamaks. Mingil hetkel on pikalt üks sirge tee, mille lõpus ootab üksik suur kalju (arvasime, et kuulus Austraalia mägi Ayers Rock võiks umbes sama moodi välja näha...). Mõtiskleme, et kuidas saab Suur Kanjon sellise lageda maastiku taustal üsna lähedal olla. Enne rahvusparki peatume teel, et süüa. Ikka kiirtoitu, mida muud. Ja õues selgub, et on päris jahe. Agur ja Gerli hüppavad kõrvalasuvasse poodi, et endale midagi soojemat peale osta. Müügil on igasuguseid erinevaid Suure Kanjoni temaatikaga fliise, aga numbrid jube suured. Poest soovitatakse, et mingu me päris rahvusparki, seal on ka suur supermarket.
Pargi sissepääsul küsitakse meilt 25.- ja kuuldes, kust me pärit oleme, küsib töötaja, et kas see oli enne Venemaa osa või? Parandame siis, et mitte Venemaa, vaid Nõukogude Liidu ja selle peale ta ütleb meile "have a nice day" vms asemel "do svidania"... Mis meil siis muud teha, kui naerda selle üle ja tõdeda, et Venemaaga seotusest me naljalt lahti ei saa ja mis seal siis ikka.
Pargi territoorium on väga organiseeritud. Igal pool on suunaviidad, kus midagi asub ning lisaks sellele, et metsa vahel ja teede ääres on päris korralikud lumehanged, hakkab vaikselt puude äärest vilksatama ka Kanjon ise. Põhjus, miks see kanjon niimoodi keset metsa järsku tekkis oli tegelikult selles, et olime hoolimata otsestest mägede olemasolust ometigi terve tee pidevalt vaikselt mäkke tõusnud ning jõudnud lõpuks ca 2200 m peale. Kanjoni keskmine sügavus on ca 1500 m ning kõik oli väga loogiline.
Käisime läbi pargis asuvast poest ning saime soojad fliisid ning asusime siis vaatamisväärsust lähemalt uurima. Kanjoni vaatamiseks ja nautimiseks on võimalusi palju. Seda võib teha pargi servalt platvormidelt vaadates, nagu tegime meie, saab võtta helikopterituuri kanjoni kohal ja saab ka kanjoni sees ning nõlvadest alla ja üles matkata. Pargi territooriumil on platsid telkimiseks ja järelhaagiste paigutuseks ja loomulikult on lähiümbruses mitmeid hotelle.
Võtsime esimesel vaateplatvormil kohad sisse ja olime avanevast vaatest ikka päris oimetud. Isegi hoolimata sellest, et olime just äsja käinud Uus-Meremaa mägist ilu imetlemas. Täpset kirjeldust selle vaate kohta on raske anda - pildid ütlevad ehk tsipa enam. Tegemist on meeletult laia ja avara kanjoniga, mille põhjas lookleb ca Colorado jõgi. Kanjoni pikkuseks on ca 450 km, jõgi on muidugi oluliselt pikem. Kanjon tekkis juba 270 milj. aastat tagasi ning muljetavaldav on eriline värvide mäng ja erinevate pinnasekihtide väljajoonistumine, mis on väga kirkalt näha.
Külastasime päris mitut erinevat vaateplatvormi ning kui vaade oli pisut erinev, siis tunne oli ikka sama - jube võimas ja ängistavalt ilus.
Ilm oli vaieldamatult selle reisi kõige jahedam ning olles põhilised vaatenurgad ära näinud, asusime tagasiteele. Jõudsime linna oodatust oluliselt varem ning meil jäi aega isegi veel tsipake shopata.
Õhtul otsisime õhtusöögikohta ning otsustasime minna ühte paljudest kasiinodest. Tegemist oli Pariisi temaatilise kasiinoga, mille kohal kõrgus järeletehtud Eiffeli torn. Loomulikult mitte täies pikkuses ja ilus. Kasiino sisse oli loodud imeline tehismaailm, kus looklesid tänavad, mida ääristasid majadeks dekoreeritud kaupluste fassaadid ning laest oli välja joonistatud pilvine taevas.
Kell oli päris palju ning valisime söögikohaks ühe prantsuse stiilis restorani, mis oli avatud 24 h. Toit oli üsna OK, aga taaskord - väga suures koguses.
Peale söömist leidsime, et Las Vegasest on lahja ära minna, kui ei ole kasiinos "kätt valgeks" saanud. Nii me siis läksimegi automaatide juurde ja tegime paar ringi õnnemänge. Meie Ristokaga suutsime 10-st dollarist 58 kasvatada ning mingil hetkel uuesti 40 peale jõudes otsustasime lõpetada. 30 dollarit tundus meile poole tunni kohta täitsa OK teenistus :-), arvestades, et samapalju maksis meil öö hind oma hotellis.
Magamiseks jäi päris vähe tunde, kui me lõpuks hotellituppa tagasi jõudsime.
