Samoa - teist korda 29. veebruar

Trip Start Feb 06, 2008
1
26
38
Trip End Mar 13, 2008


Loading Map
Map your own trip!
Map Options
Show trip route
Hide lines
shadow
Where I stayed

Flag of Samoa  ,
Saturday, March 1, 2008

Samoale jõudsime üsna naljakal kellaajal - umbes kl 4 hommikul. Lennujaamas hakkas meid järjekindlalt jälitama üks kohalik taksojuht, kellel õnnestuski meid lõpuks 50 kohaliku tala (eesti rahas on üks tala ca 4,5 krooni) eest pealinna Apia hotelli viia.
Lennujaam asub saare pealinnast ca 40 km kaugusel. Hiljem saarele ringi peale tehes veendusime, et siin on kõik üsna käe-jala juures ja tegelikult on ka taksohind suht odav. Meie esimese öö hotelliks oli Pasefika Inn. Lonely Planet kirjeldab seda kui midrange taseme hotelli, aga ütleme nii, et kesktasemest oli asi siiski üsna kaugel. Toad olid väga tagasihoidlikud ja keset tuba marssisid uhkelt sipelgad oma trajektoori pidi. Kuna me olime parasjagu väsinud, ei teinud me sellest liigset numbrit, aga hommikul otsustasime, et esialgu plaanitud 2 ööd me seal kindlasti ei veeda ning asusime teele U'polu saart avastama.
Rentisime jälle auto - sedakorda juba kohe nelivedu dziibi, kuna hoiatati mägede ja keeruliste teeolude eest. Juba tuttava Europcari asemel eelistasime seekord ühte kohalikku (Julian's) laenutust, kuna hind oli parim ja Europcari Samoal polegi. Dziip nägi väljast siiski parem välja, kui seest. Ax'i esimene arvamus oli, et selle autoga on laipu veetud J Auto oli juba parasjagu vatti saanud ja paar korda tekkis meil probleem auto käivitamisega - mingi akuühendus oli kehvake. Olles tsipa linna peal tiirutanud, läksime autorendist uuesti läbi ja kontori taga olevas servises tehti asi korda.
Uurisime pisut turismiinfost, kus on kõige ilusamad rannad ning kus tasuks ööbida, saime kohaliku neiu juhtnöörid ja asusime siis teele. Enne siiski käisime läbi veel poest, rahaautomaadi juurest ja ka kohalikult turult, mis oli vaatamisväärsus omaette. Kauplemiskoht sellel turul pidi olema nii prestiizne, et turult ei lahkutagi - seal magatakse ning hoitakse iga hinna eest oma kättevõideldud kohast kinni.
Samoa tundub Fiji kõrval oluliselt troopilisem ja oma väiksuse ja kompaktsuse tõttu ka justkui ilusam - kogu maantee kulgeb praktiliselt mõne meetri kaugusel ookeanist ning vaateid, mida meile nende rannikute väisamine pakkus, on raske unustada. Omaette iluobjektiks on ookean ise - nii palju erinevaid värve ja maalilisi vaateid korraga on täiesti erakordne. Niipalju kui mina (Anne) maailmas ringi olen liikunud - sellist ookeani ilu pole veel kogenud.
Tee on ääristatud küladega ning külad ise on üsna pisikesed. Kokku ehk 2-30 maja mõlemal pool teed. Majad aga ei ole siin maal mitte majad meie mõistes, vaid justkui sammastega lehtlad. Päris soliidsed betoonist varjualused, kus käib kogu elu. Katus varjab parasjagu vihma eest, mida siin saarel sajab heldelt ning keset elamist on tavaliselt ka telekas. Külaelanikud ise ei tee suurt midagi - enamasti lebavad neis lehtlates või siis konutavad kusagil tee ääres. Vedanud on neil, kelle maa-alal asub mingi vaatamisväärsus - sel juhul konutatakse tee sissesõitude juures ja küsitakse turistidelt keskmiselt 5 tala inimese kohta, mis on justkui magavale kassile suhu jooksnud raha. Lonely Planet kirjutab, et see raha läheb kogu külale, aga tegelikkust vaadates ei usu eriti, et kõik summa läheb jagamisele.
Tee ääres mängivad lapsed palli ning väikesed lapsed on imearmsad - tumeda nahaga, aga mitte liiga ja sihvakad. Vanuse kasvades aga kasvab ka kaal ja tegelikult on kohalike kehaehitus oma tüübilt ka üsna lopsakas. Suurte perede emad tunduvad olevat kohe uhkusega väga kogukad ja on üldse kuidagi väga väärika olemisega. Laste kasvatamisel ollakse küllaltki karmi käega - mitmeid kordi oleme näinud, kuidas laste vaigistamisel võetakse appi kõrvakiil või laks vastu tagumikku. Laste nuttu siiski palju ei kuule - nad näivad üsna iseseisvad ja rahulolevad tegelased. Samuti tõmbavad lapsed üsna püüdlikult tee äärde, kui auto möödub. Kogu nende elu käib tee ääres ja autodest hoidumine on juba üsna pisikestele selge.
Majade ümbrus on väga hästi korrastatud - niidetud muru, kiviaiad, kookosevanikud ja muidugi palju lopsakaid taimi. Taimed on siin veel palju lopsakamad kui Fijil ja juba Fijil olime me neist hingetud.
Iseasi on need lehtla-tüüpi majad oma sisemusest. Et kliima on pidevalt niiske ja kogu elu käib põrandal, siis on kohalike riided üsna määrdunud - tekib mulje, et elatakse vaeselt ja õnnetult, kuid tegelikkuses ei ole keegi liiga õnnetu, nad paistavad oma elu-oluga üsna rahul olevat.
Märkimisväärne on aga neljajalgsete sõprade rohkus siinsetel teedel. Kui Fijil oli üsna tavaline kohata teeäärtes hobuseid ja lehmi, siis Samoal on jälle ohtralt ühte teatud tõugu koeri ning naljakat kirjut tõugu seaperekondi. Viimased otsustasid tihti täiesti ootamatul hetkel teele tormata ja meie autojuhid nägid kurja vaeva, et mitte mõnest üle sõita. Sigadele ja koertele vahepalaks kepsutas ka nii mõnigi kana ringi. Oli omamoodi koomiline, kuidas kõik meist üksteise võidu teed jälgisid ja vaheldumisi "siga!", "kana!", "lehm!", "koer!" jne karjusid. Vahepalaks veel lugematud lamavad politseid ja jõesängid. Siiski teed ise on Samoal oluliselt paremad kui Fijil. Üsna kitsad, aga asfalteeritud ja ilma aukudeta.
Kui Fijil kogesime kohalike äärmist külalislahkust ja avatust, siis Samoa inimesed on pisut teistsugused - valdav osa elanikkonnast on nö põliselanikud ja valget näeb siin üsna vähe. Kohalikud ei naerata avatult ja esimesena, tee äärtes lehvitavad mõned üksikud. Fijil oli võrdlusena enamikel kohalikel rõõmsalt käsi püsti, kui auto mööda sõitis. Eriti kui autos olid uudistavad valged.
Samoa lapsed ei lehvita ka tihti esimesena, pigem vaatavad nagu pisut kahtlusega, kuid kui neile esimesena lehvitad, siis naeratavad rõõmsalt ja lehvitavad vastu. Ei teagi, kas põhjuseks on mingid halvad kogemused või on nende kasvatuse üks osa valgetega mitte liiga lahke olemine.
 
Oma esimese päeva jooksul tegime ringi peale poolele Upolu saarele. Turisimiinfost soovitatud Lalomanu rannik oli tõesti ilus ja kindlasti vaatamist väärt, aga soovitatud ööbimiskohta me sealt ei leidnud. Sisuliselt hakkasid silma ainult ühe kuurorti rannamajad ja need nägid välja nii õnnetud ja väljasurnud, et otsustasime edasi sõita ja otsimist jätkata. Tee peal saime ka esimese korralikuma vihma osaliseks. Vihma positiivne külg oli, et tekkis ilus suur vikerkaar, mis laius üle ookeani. Kui jõudsime tagasi põhjarannikule pealinna lähedale, nägime, kuidas mägedest tulev vihmavesi sillutas endale teed ookeani. Punakas savine veeollus lippas iga natukese aja tagant üle teede ning meri muutus vaikselt selgest ja rohelisest punakaks mudavanniks.
Saare idapoolsel küljel me ei leidnudki lõpuks ühtegi kohta, kuhu ööbima jääda ning jõudsime tagasi Apiasse. Tee peal olime kinni pannud kohad hotellis nimega Insel Fehrmann's Hotel ning legendi järgi olevat see hotell oma nime saanud samanimeliselt saarelt Balti meres. Hiljem hotelli baarmenidega juttu vestes ei tundunud siiski keegi midagi sellest nime pärituolust ega Baltimaadest kuulnud olevat.
Hotellis oli parasjagu barbeque õhtu ning mängis elav muusika. Ühinesime meiegi selleks õhtusöögiks ning saime üsna mõistliku hinna eest rikkaliku õhtusöögi osaliseks. Õhtul oli meie uni nii magus, et Aguri ja Gerli järgmise hommiku muljed kõvast äikesetormist tundusid meile nagu tsipa uskumatuna...
Slideshow Report as Spam

Use this image in your site

Copy and paste this html: